reede, 25. september 2009

Kõigile On Vaja


Kassari - september 2009, originally uploaded by Marion Undusk.

"Crave'i" viimase etenduse istumisel hakkasin hüppama sellega, et ma nüüd kohe põgenen ja saan maale ja rahu sisse. Sõber Juss, kellele seda parajasti rääkisin ütles, et tema tahab ka. Mina ütlesin, et "aga tule siis". No ja siis ta tuligi.
Juss oli varem küll Hiiumaal käinud ja Kassaris ka, aga kuna me sellest väga pikalt ei rääkinud, siis ta ei teadnud kuni lõpuni, kuhu ta täpselt tuleb. Istus minu instruktsioonide kohaselt bussi ja siis praami ja siis teise bussi ja tuli (jumal tänatud) õiges peatuses maha, sest peatus oli suvalises kohas metsade vahel ja väljas juba täitsa hämar. Ja mina jõudsin (jumal tänatud) talle õigeks ajaks bussile vastu, sest see peatus kodust kuue kilomeetri kaugusel ja polnud üldse nii kindel, kas ma häälega saan, st kas minust üldse mõni auto mööda sõidab.
Aga kõik läks väga hästi. Ja kolm päeva iseendaga oligi olnud suht paras aeg, et nüüd natuke seltskonnelda. Ja Juss on hea kaaslane maal olemiseks. Rahulik.
Järgmisel päeval tegime ühe pika jalutuskäigu, mille lõpetuseks tekkis plaani lõunasöök kohalikus pubis "Vetsi tall". Paraku kui sinna jõudsime, oli uks lukus. Silt ütles, et pubi on avatud vaid laupäeval-pühapäeval ja gruppidele tellimisel. Kummastav uudis mulle, kes ma viibin maal pea eranditult suvehooajal, mil ta alati lahti on.
Nojah, ei jäänud muud üle kui kohalikust minipoest miskit kokku osta ja kodus ise süüa teha.
Pizzat.
Tegin pärmitaignalaadse taigna, mis koosnes
soojast piimast
veest
pakist kuivpärmist
suhkrust
soolast
jahust
õlist
ja oli suhteliselt rammus
Juss praadis tuubi külmutatud hakkliha
poole suure sibula ja
paari küüne kohaliku küüslauguga
Mätsisime taigna pannile,
määrisime peale õhukese kihi ketšupit
siis õhukesed viilud tomatit
hakklihasegu
paar pihutäit peeneks hakitud marineeritud kurki
kuivatatud basiilikut
ja paarsada grammi riivitud juustu
Ja siis panime selle ilu 200-kraadisesse ahju.
Sööki oodates korraldasime youtube-disko. Või noh, tegelikult lihtsalt lasime lemmikmussi ja natuke klassikat ka.
Ja kui see pizzaline siis lõpuks, nii poole tunni pärast ahjust välja tuli, oli ta üks parimaid omataolisi.

Mõnikord On Vaja Põgeneda


Kassari - september 2009, originally uploaded by Marion Undusk.

Minu suure hooga alustatud blogipidamine pidurdus sama kiiresti tänu mu esiklavastuse proovidele, mis mind terve augustikuu niivõrd halvasid, et ma polnud võimeline ei pildistama, ega kirjutama. Niisiis need üksikud toredad koogid, mida ma oma aina süveneva depressiooni leevendamiseks vahel küpsetasin jäävad vaid mu isiklikesse mälestustesse.
Siis aga sai august läbi ja mu lapsuke valmis.
Ja kuigi ma sellest ajast saadik pea iga päev olen mõelnud blogi "taasavamisele", pole ma selleni siiani jõudnud, sest mu närvid olid juba sellises seisukorras, et mul oli vaja ÄRA. Kaugele ja üksi. Ja võimalikult looduslikumasse paika. Ja internet ei kuulunud asja juurde.
Niisiis läksin Hiiumaale suvilasse maapakku, kaaslaseks vaid koer.
See on kujuteldamatu kui hea on olla rahus ja vaikuses ja looduses pärast kuu aega kestnud intensiivset ajukeppi. (Ma ei soovita lavastamist kellelegi, kes oma tervisest hoolivad.) Korjasin õunu ja põldmarju ja tegin moosi ja jalutasin mere ääres ja sõitsin rattaga kümne kilomeetri kaugusele poodi ja lihtsalt olin. Ja hommikuti sõin
jogurtit marjade ja pähklitega, mis koosnes
öö läbi jogurtis ligunenud linaseemnetest
viilust hakitud ananassist
peotäiest ema korjatud pohladest
peotäiest põldmarjadest
ja varieeruvast kogusest seemnesegust (kõrvitsaseemned, piiniaseemned, päevalilleseemned).
Ja üle pika aja hakkas tunduma, et ma vist ikka suudan veel õnnelik olla. Minu "mina", mille proovide teisel nädalal olin kaotanud, hakkas mu juurde vaikselt tagasi tulema.