teisipäev, 9. november 2010

Parim Teraapia


Tallinn - november 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Minu eelmine nädal. Viis päeva õnnestatud unustust. Unustust elu raskutsest ja takistustest. Viis päeva intensiivset keskendumist oma elu loominguks muutmisele. Ja selle süvateraapiline mõju enesetundele, enesehinnangule, eneseusule.
Mul on stsenaarium. See stsenaarium, mida ma olen juba kuid otsinud, mida ma ei ole kuskilt leidnud. Mul on midagi sellist, millesse ma usun, mis on päriselt minu oma, mis äratab mind ellu. Ma olen pea terve selle aasta lihtsalt vegeteerinud. Mul ei ole olnud seda oma asja, mida ajada. Jah, ma olen asju "teinud." Ma lavastasin ühe tüki. Ma illustreerisin ühe raamatu. Ma tegin mitu kuud remonti. Aga enamus ajast on möödunud istudes ja eimidagi tehes, püüdes mõista, mis mind nii loiuks muudab. Ma ju teadsin küll, et mul ei ole seda "päris oma asja." Aga mul ei olnud ka aimugi, kust seda leida. Või mis see peaks olema.
Ja nüüd on ta mul olemas ja mina olen jälle olemas. Ja see on nii hea.
Ja ma olen täis seda armastust, mida ma olen nii kaua igatsenud.
Täidetud nendest emotsioonidest ei tulnud mul terve nädal isegi pähe, et midagi küpsetada. Alles neljapäeval. Aga siis muidugi kohe kaks asja korraga.

Earl Grey banaanikeeks

5 pakikest Earl Grey teed
1,5 dl keevat vett
0,5 dl demerarasuhkrut
2,5 dl tuhksuhkrut
100 g soolaga võid, sulatatud
2,2 dl hapukoort (10%)
1 tl soodat
2 suurt muna, kergelt lahti klopitud
1 dl nisujahu
1,5 dl hirsijahu
1,5 dl maisijahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl kaneeli
2 banaani, püreestatud

Kuumuta ahi 180 kraadini. Vooderda kaks keeksivormi (või üks suurem) rasvatatud küpsetuspaberiga.
Pane teekotid keevasse vette ja lase vähemalt 5 min seista. Siis võta nad tee seest välja ja pigista kogu vedelik tassi tagasi.
Kuumuta teed, suhkruid ja võid pliidil kastrulis madalal kuumusel, aeg ajalt segades, kuni tekib ühtlane pruun siirup. Lase jahtuda ~10 min, kuni ta enam ei kõrveta.
Suures kausis sega kokku hapukoor ja sooda. Lase ~5 min seista, siis klopi hulka munad, jahtunud siirup ja püreestatud banaanid.
Teises kausis sega jahud, küpsetuspulber ja kaneel.
Lõpuks sega kõik koku ühtlaseks taignaks ja kalla vormi(desse.)
Küpseta 60-75 min, kuni puutikk jääb keeksi torgates puhtaks. Võta ahjust ja lase enne vormist välja kallamist ~20 min jahtuda. Siis keera kilesse ja lase enne söömist täielikult jahtuda.
Minu keeks tuli imelikult madal. Justkui oleks pidanud ta mahtuma ikkagi ühte ja mitte kahte keeksivormi. Ei saa aru. Samas küpsemisaeg oli küll õige ja keeksi olemus pigem pisut niiske, kui kuiv.
Komplimenteeriti küll. Oli hea küll.

Peedi-šokolaadibrownied

500g värsket peeti
100g võid
200 70% šokolaadi
1 tl vaniljeekstrakti
2,5dl tuhksuhkrut
3 muna
1 dl nisujahu
0,5 dl maisijahu
0,75 dl kakaopulbrit
paar väikest juppi värsket ingverit (~3 cm?)

Keeda peet pehmeks.
Kuumuta ahi 180 kraadini.
Kata 20x30 cm (mul on 24x30 ja sobis hästi) ahjupann küpsetuspaberia.
Pane kuum, just keedetud peet koos tükeldatud šokolaadi, ingveri, vaniljeekstrakti ja võiga kaussi ning lase saumikseriga ühtlaseks pudruks (tegelikult on selleks mõeldud köögikombain, aga minu oma on liiga pisike. Pritsis ja perutas ta kurinahk küll, aga tehtud see tegu sai.)
Vahusta teises nõus munad suhkruga paksuks vahuks. Sega peediga.
Sõelu taignasse jahud ning kakaopulber ja sega ühtlaseks.
Küpseta ~45 min, kuni kook on pealt enam-vähem tahke.
Lase vormis jahtuda ja lõika ruutudeks.
Tulemus on tõeliselt niiske ja mõnus. Ingliskeelne sõna oleks "fudgy," aga ma ei suuda eestikeelset vastet leida. Šokolaadine ja peedine ja ingverine ka. Palju korraga ei taha, aga natuke ja siis natuke veel kindlasti.

pühapäev, 7. november 2010

Nagu Välk Selgest Taevast


Tallinn - november 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Minu isikliku inimmasina toimemehhanismid on mind ikka ja jälle hämmastanud, kui neid kõrvalt vaadelda. Paraku juhtub selliseid teadvustatud vaatlusi harva. Aga juba terve viimase nädala olen veetnud pigem vaatleja rollis ja aina uuesti ja uuesti hämmastunud. Reaalsus, kui midagi sellist üldse eksisteerib, näib olevat minust väljaspool ja mind üldse mitte puudutavat. Kogu "elu" käib mu ümber edasi, mina aga olen ümbritsetud otsekui mingi nähtamatu mulliga, mis hoiab mind pehmelt ja soojalt ja turvaliselt, laseb mul igas olukorras lihtsalt olla, laseb mul ennast ja teisi lihtsalt "näha."
Ma teadvustan endale, et täielik mõistmine ei ole võimalik. Aga ometi on mul tunne, et ma olen millestki aru saanud. Et miski on viimaks kohale jõudnud. Mingi seesmine rahu, mis ei vaja väliseid erguteid, et püsida. Mõistmine, et kõik onGI ainult minu pea sees. Kõik halb ja kõik hea. Kõik foobiad ja paranoiad, kõik see, mis on mind takistanud. Ja mul on tunne, et seda teades ja teadvustades olen ma võimeline seda muutma. Ja juba muudangi.
Muidugi ei ole ma äkitselt mingiks ingliks moondunud. Ma mõtlen, ma tunnen, ma igatsen. Aga see ei ole enam valu, vaid pigem rahu. Ja kuigi nähtavasti on tegemist mööduva olekuga ja mõne päeva pärast olen oma peas samas vanas kohas tagasi, siis olen lõputult tänulik sellele, mis mind nii kaugele viis. Nii lahti kiskus, et see mõistmine saaks sisse pääseda. Tõepoolest, ainult pinda kaotades saab miski muutuda.

Avokaado toorjuustukook beseekattega

Põhi:
6 dl kaeraküpsisepuru
1 spl vedelat mett
60 g võid, sulatatud
0,5 tl kaneeli
pisut soola
Toorjuustukiht:
400 g Toorjuustu (Crème Bonjour)
1 dl suhkrut
1 dl tuhksuhkrut
1 sidruni mahl (~0,6 dl)
0,25 tl soola
2 suurt pehmet avokaadot (Kui avokaadod on poest ostes kivikõvad, ja nähtavasti nad on, tuleb nad üheks ööks/päevaks mässida naturaalsesse ajalehepaberisse. Tõmbavad pehmemaks ega ole enam kibedad. Seda soovitas Kolumbiast päri tuttav, nii et tasub proovida.)
Bessekiht:
4 suurt munavalget
1,2 dl suhkrut
0,5 tl cream of tartar'it (kuna seda suure tõenäosusega pole ja poest ka ei saa, võib asendada 1 tl sidrunimahlaga)

Kuumuta ahi 175 kraadini.
Sega kõik põhjaained ühtlaseks ja pressi küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäiva koogivormi põhjale ja külgedele. Küpseta 7-10 min, kuni põhi on kergelt tumadem. Lase enne kasutamist täielikult jahtuda.
Pane kõik toorjuustukihi ained suuremasse sügavasse kaussi ja töötle saumikseriga, kuni segu on ühtlane. (Kui mikserit ei ole, peab avokaado nähtavasti kahvliga pudruks pressima ja siis kõik nt kahvliga ühtlaseks kloppima.) Kalla segu jahtunud küpsisepõhjale ja pane vähemalt neljaks tunniks külma (mul oli pea 24 h külmas ja ta ei läinud ikka piisavalt tahkeks. Kui peaksin teda uuesti tegema, võtaks nähtavasti želatiini vms appi. Ja uuestitegemise tõenäosust on küll.)
Järgmisel päeval (või siis, kui on õige hetk) kuumuta ahi 200 kraadini.
Vahusta munavalged cream of tartariga pehmeks vahuks (2-3 min.) Siis lisa suhkur ja vahusta, kuni vaht on täiesti kõva ja lase kaussi tagurpidi hoida (4-6 min.)
Võta kook külmast, laota vaht kunstipäraselt selle pinnale ja pane ~3 minutiks, kuni besee kergelt kuldseks hakkab tõmbuma, ahju ülaossa.
Retsept soovitab kohe serveerida, aga minu kogemus ütleb, et ta võib veel rahuga mõneks tunniks külma panna. Vastasel juhul võib serveeritav olla pigem puding, mitte kook. (Ja see on kurb, kui nii läheb. Eriti, kui eesmärgiks on olnud serveerida midagi ka silmale ilusat. Nagu mul oli.)

laupäev, 6. november 2010

Capoeira!


Tallinn - oktoober 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Tänase seisuga olen juba kuu aega seal käinud ja ma võin öelda ausalt ja puhta südamega, et mitte ükski trenn ei ole mind kunagi teinud nii õnnelikuks ja tänulikuks. Iga kord minnes pelgan kaost, iga trenni kakskümmend esimest minutit arvan, et suren; libisen omaenda higiloigus ja jalad ei taha enam väga liikuda. Iga kord sealt ruumist väljudes ma võiksin lennata. Ma olen lihtsalt nii nii õnnelik!
Lisaks veel aspekt, et treener Lauro ei ole just maailma kõige antisotsiaalsem inimene. Vastupidi. Ja siis otsustas ta, et korraldab peo. Halloweeni puhul. Enda juures. Kostüümidega. Poisid toovad joogid, tüdrukud söögid, nagu koolipidudel ikka.
Ja nii oli.

Õuna-kohupiimakook (keskkooliaegne lemmik raamatust "100 kooki")

250 g võid
6 dl jahu
2 dl suhkrut
300 g vaniljemaitselist torukohupiima
2 muna
1 dl suhkrut
1 tl vaniljeessentsi
7 õuna
kaneeli

Kuumuta ahi 200 kraadini.
Haki külm või, jahu ja suhkur purutaoliseks massiks. (EI TOHI muutuda taignaks!)
Vahusta munad suhkruga, lisa kohupiimapasta ja vaniljeeessents. Puhasta, koori ja tükelda õunad.
Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga, raputa sellele 2/3 taignapurust ja kata kohupiimaseguga. Laota peale õunakuubikud ja puista nende peale kaneeli. Kata ülejäänud puruga.
Küpseta ~40 min, kuni kook on pealt helepruun. Enne serveerimist jahuta.

neljapäev, 4. november 2010

Coca-Cola-Maal


Tallinn - oktoober 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Sellel koogil on tegelikult ka juba päris pikk ajalugu. Paar kuud kindlasti. Nimelt kui TT viimati Tallinnas käis, lükkus tagasi lennates ta lennuaeg mitu tundi edasi ja täiesti kogemata sattusin koos tema, Madise ja Helinaga Mac Barbecue'sse sööma. Menüüs oli peale muu ja hea ka Coca Cola kook. Aga teenindus oli sel päeval kuidagi aeglane ja TT'l lõpuks juba kiire ja hind ka suht soolane. Ja minule meenus, et mul peaks mingi analoogne retsept arvutis olema. Ja nii ma lubasingi, et järgmisel korral, kui TT oma jala Eestimaa pinnale tõstab, ta seda kooki saab.
Ja nii oli.
Birx kutsus külla. Ja mina tegin kooki.
Üks keemilisema sisuga variante mu viimase aja üllitiste seas. Ja kuigi ta muidu oli hea ja teda kiideti ja söödi ja nii, siis Coca Cola suhtes oli küll ikka täielik läbikukkumine. Mitte mingi otsa pealt ei oleks seda koostisesse osanud pakkuda. Kui ei usu, tehke järele.

Coca Cola kook (vähemalt nime poolest)

2 dl nisujahu
2 dl täistera nisujahu
2 dl hirsijahu
2,5 dl suhkrut
3 spl kakaod
0,5 tl soola
1,2 dl maitsestamata jogurtit
2 muna
1 tl soodat
1 tl vaniljeekstrakti
110 g võid
2,5 dl Coca Colat (suhkruga!)
6 dl minivahukomme (või kui neid ei leia, siis tükkideks lõigatud tavalisi vahukomme)

glasuur
50 g võid
0,8 dl Coca Colat
4 dl tuhksuhkrut
1 spl kakaod

Kuumuta ahi 175 kraadini.
Suures kausis sega kokku jahud, suhkur, kakao ja sool.
Teises kausis klopi omavahel jogurt, munad, sooda ja vaniljeekstrakt.
Keskmise suurusega potis kuumuta või, Coca Cola ja vahukommid tihti segades keemiseni. Kalla kuum vedelik jahusegu hulka ja sega hoolikalt. Siis lisa vedelikud ja sega kiirelt ühtlaseks taignaks. Kalla 25x35cm (mul 24x30cm) pannile ja küpseta ~35 min, kuni tikk väljub koogist puhtana. Lase jahtuda.
Vahepeal tee glasuur. Sulata või koos Coca Colaga ja kalla tuhksuhkrule. Sega ühtlaseks ja määri jahtunud koogile.

Ma Armastan Oma Kursust


Tallinn - oktoober 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Jah, kolm ja (peaaegu pool) aastat pead-jalad koos elamist on muutnud need inimesed mulle väga tähtsaks. Lausa uskumatult tähtsaks tegelikult. Ma tean, millised nad on heas ja halvas tujus, väsinult ja üliaktiivselt, tüdinult, masendunult, lähedust vajavalt, purjus peaga, hullunult, kurvalt. Ma olen näinud neid iga nurga alt igal ajahetkel. Ja ma armastan neid, isegi kui nad vahel mind hulluks ajavad. Või tüütavad, kui ma tahaksin hoopis üksi olla. Lõpuks neid jälle nähes on alati hea.
Ja kuigi see pole isegi mitte nendega seotud tähtsalte asjade esikümnes, on nemad enamasti need, kes mu öised küpsetusüllitised hommikuti endi valdusesse saavad ja kiiremini või aeglasemalt ära söövad.
Enamasti öeldakse hästi. Kui midagi öeldakse. Pigem loeb konsumeerimise kiirus ja see, kas viimaste tükkide pärast läheb võitluseks või mitte. Ja paaril korral on ikka väga hästi öeldud. Ja see kord oli üks nendest.
Mulle endale see keeks mingit meeletut elamust ei pakkunud. Ta oli järjekordselt üks sellest liigast, kes jääb märkamatuks, aga poeb sulle naha alla ja eneselegi märkamatult võtad viiendat tükki.. Ta on nagu väga pehme ja mahlane piparkook. Jõhvikatega. Seega ka pisut hapukas. Ta on hea, kahtlemata. Aga see kord läks kursal küll pisikest viisi näppamiseks. Ja kui ma pärast koju läksin, siis vihjati, et SEDA ma võiksin kohe kindlasti veel teha.

Kõrvitsa-jõhvikakeeks (Järjekordne taigen, mida tuleb tohutu kogus. Ühe normaalsuuruses keeksi jaoks poolita kõik ained.)

Esimeses kausis sega:
2 dl nisujahu
2 dl riisijahu
1 dl maisijahu
2 dl hirsijahu
3,5 tl kaneeli
0,75 tl muskaati
0,25 tl kardemoni
1tl piparkoogimaitseainet
2 tl soodat
1,5 tl soola

Teises kausis sega:
4 dl suhkrut
4 dl/450 g kõrvitsapüreed
4 muna
100g võid, sulatatud
1,2 dl apelsinimahla

300g jõhvikaid

Kuumuta ahi 175 kraadini.
Sega kõigepealt mõlema kausi sisud korralikult ühtlaseks ja seejärel omavahel. Siis lisa jõhvikad ja sega uuesti ühtlaseks.
Kalla taigen võitatud/küpsetuspaberitatud vormi(desse, mul endal on vana hea 24x30 cm) ja küpseta 60-65 min, kuni tikk tuleb koogist puhtalt välja.
Lase vormis 10 min jahtuda, siis kalla välja ja keera KOHE tihedalt köögikilesse. Lase sel moel täielikult jahtuda. (Minul kilet polnud ja ma kasutasin fooliumi. Funkas täitsa hästi. Ja tulemus oli tõesti tunduvalt mahlasem, kui muidu.)

kolmapäev, 3. november 2010

Pea Sassis Otsas


Tallinn - oktoober 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Ma ei tea, mis mul sel hommikul hakkas, et oli vaja järjekordseid kokanduseksperimente läbi viia. Üldiselt, okei. Aga mitte kell üheksa hommikul. Ma olen alati elanud arusaamas, et olen varavirguja. Mitte et mulle meeldiks vara tõusta. Ei, kindlasti mitte! Üheksa hommikul ongi vara. Väga vara. Aga ses suhtes, et kui ma ärkan, ka vara, siis lähen kohe liikvele, ilma väliseid erguteid (loe: kohvi) vajamata ja teen seda suhteliselt konstruktiivselt.
Jah, nii ma arvasin. Selle hetkeni, kui ma seisin keset kööki ja üritasin aru saada, mis jura ma just sinna kaussi kokku olin kallanud ja kui vales järjekorras. Ja kas oli ikka tark otsus poole taignateo pealt magusalt tulemuselt soolasele üle minna ja pipart lisada. Ühesõnaga, minu pikaaegne plaan teha kõrvitsa-kikerhernepätsikesi moonitäidisega ei kukkunud läbi. See lihtsalt transformeerus. Kõrvitsa-kikerhernepätsikesteks sisse segatud mooniga. Ja kuigi nad olid mu hommikuse maitsemeele jaoks ehk pisut liiga jahused, jäin üldjoontes rahule. Eriti maitsestamata jogurtiga serveeritult.
Aga tõeliselt heaks läks asi hoopis siis, kui ma pool järele jäänud taigent õhtul suureks lapikuks koogiks mätsisin ja oliiviõliga määritult ahju toppisin (küpsetuspaber on KRESTOMAATILINE!!)

Kõrvitsa-kikerhernepätsid

4 dl kõrvitsapüreed
1,5 dl püreestatud kikerherneid
~300 g (see võis olla umbes 4-5 dl, aga ma ei mäleta..) riisijahu
1 dl mandlijahu + puistamiseks
soola
pipart (kui oled riskialtis)
0,5 dl kookospiima
0,5 dl vett (või nii palju kui vaja)
1 spl vedelat mett
paar supilusikatäit mooniseemneid
oliiviõli praadimiseks

Sõtku kõik ained kokku taignaks. Vormi taignast pallikesed ja rulli neid mandlijahus. Prae pannil oliiviõlis või pane ahju.
Söö maitsestamata jogurti või hapukoorega või moosiga.

Tahan Olla Tervislik


Tallinn - oktoober 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Minu ideaalne elukorraldus näeks ette, et ma söön normaalsetel aegadel normaalset tervislikku värsket variatsioonirohket toitu. Paraku on reaalsus ideaalidest kaugel. Teatritegevus ei saa takistada mind oma hommikuid vabalt suunamast, küll aga annab ta oma parima, et ma päeval kohe kindlasti koju sööma ei jõuaks. Õhtust rääkimata.
Pahatihti lõppevad asjad nii, et lõuna möödub Krahli baaris, süües häid, aga ennast ammu ammendanud toite ja sellest mitte rahuldust saades. Ja hilisõhtul koju jõudes on kõht tühi ja meel ärev ja jõudu midagi valmistada väga ei ole.
Ma ei räägi siinkohal küpsetamisest, sest see on teine teema. See on puhas maandamine ja nauding. Vastupidiselt olukorale, mille see tekitab. Olukorrale, kus kodus pole midagi korralikku süüa peale kolme koogi, mis kurja saatuse tahtel külmkappi seisma on jäänud ja kell üks öösel lõpuks mind kurjale teele viivad.
Sellises tavasituatsioonis on aga eriti naudingulised need hetked, mil saad minna koju lõunatama. Saad minna läbi turult ja leida sealt midagi ERITI head. Näiteks karbi värsket spinatit. Ja teha endale hautatud köögivilju ja värsket salatit ja istuda oma suures toas oma laua taga oma suure rahu sees ja tunda, kuidas keha sulle oodi laulab ja mõistus puhkab.

Spinatisalat (inspireeritud Kanadast ja sealsest roheliserohkusest)

100 g värsket spinatit
2 tomatit
pool kurki
kolmandik suurt või pool väikest avokaadot
päevalilleseemneid
ekstraneitsioliiviõli
palsamiäädikat
soola
pipart

Pese ja nõruta spinat. Lõigu tomat, kurk ja avokaado parajaks. Pane kõik ühte suurde kaussi, kalla peale seemned, õli, äädikas, soola ja pipart ja sega segamini. Lase õige pisut maitsestuda.
Söö ja tunne, et oled elus.

pühapäev, 31. oktoober 2010

Vestluse Vahele


Tallinn - oktoober 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Juba kaks kuud olen tahtnud teha midagi sellest mandlijahust, mis Kanadast mulle müstilisel kombel sigines. Salvestanud kümnete kaupa erinevaid variante ja, nagu ikka, selleni mitte jõudnud.
Nüüd oli aga lootust, et ehk tuleb Elen külla ja arvestades suviseid toorkoogikatsetusi Matsalus tundus mandlijahu just see, mida talle pakkuda. Toorkoogist on asi selle retsepti puhul ju tegelikult kaugel, aga sellele ma tol hetkel ei mõelnud.
Ja jah, Elen tuligi. Ja kook oli. Ja väga kaugel tervislikust, öelgu pealkiri, mis ta ütleb. Aga me sõime oma juttude vahepeal seda ikka tublisti. Olenemata sellest, et alguses kooki ahjust võttes oli mul tekkinud tunne, et see on üks järjekordne läbikukkumine. Pisike tuuning ja asi omandab kohe teised mõõtmed.
Aga taas kord meeldis ta mulle hommikul külmast võetuna tunduvalt rohkem. On see äkki mingi mu isiklik omapära..? Tule võta kinni.

Banaani - mandlijahukook

4,8 dl mandlijahu
1,2 dl nisujahu
0,5 tl soola
1 tl soodat
1 dl pruuni suhkrut
50 g võid, sulatatud
2 muna
1,5 tl mandliekstrakti
1,2 dl maitsestamata jogurtit
3 suurt banaani, püreestatud

Kuumuta ahi 180 kraadini.
Sega jahud, sool ja sooda.
Teises kausis sega suhkur, sulatatud ja pisut jahtunud või, munad, jogurt ja mandliekstrakt. Siis lisa banaanipüree.
Kalla kausid kokku ja sega ühtlaseks taignaks.
Kalla taigen võiga määriud (aga parem, kui küpsetuspaberiga vooderdatud) koogivormi (mina kasutasin 24x30 vormi) ja küpseta 40 min või kuni puutikk tuleb kooki torgatuna puhtalt välja. Kuna kook näeb juba väga ruttu pealt küps välja, panin oma tikuga suht mööda, sest ta TUNDUS puhas, ja võtsin ta juba 25 min pärast ahjust. Oli seest suht vedel. Niisiis, kui on tunne, et läheb pealt kõrbema, katke hõbepaberiga ja äre laske ennast lollitada.
Et mu kook olki a)vedelavõitu b)vormist välja võttes kahjustada saanud, otsustasin lisandid käiku lasta, et asjast asja saaks. Sulatasin vesivannil ühe šokolaadiglasuurijäägi üles ja tegin koogist hoopis kahekihilise.

Šokolaadiglasuur

100 g tumedat (70%) šokolaadi
0,6 dl kookospiima

Aja kookospiim kuumaks ja sulata seal sees šokolaad. Määri jahtunud koogile.

reede, 29. oktoober 2010

Kas Supp Või Puder?


Tallinn - oktoober 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Selles kipub olema küsimus, kui Marion suppi teeb. Teeb suppi, aga tuleb puder. Nii juhtub, kui sulle ei meeldi vedelad toidud. Aga kui sööja olen ainult mina ise ja mu perekond (ehk siis Juss, kes üldiselt on väga leplik), pole ju hullu. Mina olin rõõmus, et supp liiga vedel ei saanud ja kommentaare sain ainult maitse asjus; ja need olid positiivsed. Positiivsed ja taldrikut taas täitvad.

Hiinapärane sügissupp

pool lillkapsast
pool nuikapsast
4 tomatit
peotäis riisinuudleid
2 spl Tom Ka Kai hapukasteravat kookospastat (kuhjaga)
~2 dl kookospiima
soola
pipart


Hauta puhastatud ja tükeldatud köögivilju maitsepärases koguses vees, kuni nad on enam vähem pehmed. (Algul võiks sisse visata kapsad ja pisut hiljem tomatid.) Siis lisa riisinuudlid (mis võiks eelnevalt katki murda, muidu tekitavad nad potti ühtse nuudlišvammi tüki, mille mina pidin lihtsalt lahti lõikama, et miskit kaussi saada) ja keeda veel pisut.
Kalla juurde kookospiim ja lisa maitseained. Sega hoolega. Hauta veel paar minutit. Serveeri pisut jahtunult.

LapsePõline


Tallinn - oktoober 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Kirsti helistas laupäeva hommikul, ja palus, et ma talle järgmiseks päevaks leiba küpsetaksin. Nii armas põhjus kedagi hommikul äratada, arvan ma (pealegi, tõele au andes, ei olnud enam üldse mitte vara.) Niisiis panin pärast päeva käimalükkamist (mis võttis ebatavaliselt palju aega, aga oli seda toredam) taigna hakkama, et pärast tervet järgmistd ööd leiva pilli järgi tantsimist, ehk iga natukese aja järel tõusmist ja tema järgi kontrollimist, pühapäevaseks trenniks leib valmis saada. Kirsti oli rahul ja mina olin rahul. Unine ja rahul.
Ainult eelmise leiva ülejääk mu köögis paistis natuke kurb ja kuivanud. Püüdsin ta elu lõpetada rõõmsama noodiga. Tegin leivasuppi. Sellist paksemat ja eriti head. Ja sõin seda järgmisel hommikul kookospiimaga. Nämm.
(Jussile meeldis kreegimoosiga rohkem.)

Leivasupp
(3-4 portsjonit)

250 g (kodutehtud) rukkileiba
5 dl vett
2 spl mannat
4 spl suhkrut
päevalilleseemneid

Riivi leib jämeda riiviga ja pane potti. Lisa vesi, manna, suhkur ja päevalilleseemned ja keeda, kuni segu on peaaegu täiesti ühtlane. Umbes kümmekond minutit. Lase kaane all jahtuda (supp oli alguses minu maitse jaoks natuke liiga vedel, aga jahtununa tõmbas ta tihedamaks ja hommikuks vastas kõigile nõudmistele.)

neljapäev, 28. oktoober 2010

PereKondlik HommikuSöök


Tallinn - oktoober 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Kui hakata tagasivaatlikult mõtlema, tundub ühest küljest täiesti uskumatu, et me oleme Jussiga siin juba viis kuud koos elanud (nojah, ta koliski ju tegelikult alles septembri keskel sisse.) Teisest küljest on see kuramuse remont siin kestnud terve igaviku. Mulle tundub, et jäämegi elama pool jalga värvipotis ja käima köögis väljisjalanõudes.
Aga olid kunagi ka ajad, mil kõik see oli alles alguses ja uus ja põnev ja tore. Siis, kui me suvel vahel koos remontima sattusime ja raadiost lolli mussi kuulasime ja "Alejandro" alati põhja keerasime, et selle saatel tantsida. Ja päris mitmel korral sai erinevate sisekujunduslike detailide üle vaieldud ja vahel sekka isiklikel teemadel lõõbitud. Nende kahe teema kombinatsioonist sündis aga järgmine idee - et perekonnas on vaja arendada suhtlemist, hakkavad toimuma nn "perekondlikud hommikusöögid." Kui kummalgi meist peaks keegi öösel külas olema, ei ole hommikul mingit kiiret põgenemist, vaid süüakse kõik koos ja kannatatakse (vajadusel) lõõpimised välja.
Nüüd on aga kuidagi nii läinud, et ainus, kes meie juures vahel ööbib, on Ingel. Siiani, see tähendab. Sest eelmisel nädalal juhtus fenomenaalne uskumatu kokkusattumus, et nii minul kui Jussil oli külas teisele tundmatu inimene.
Juhuu!!! Hommikusöök!
Ja nii oligi. Katsime elutuppa laua ja jõime teed ja sõime hirsiputru. Ja hirmus tore oli. Päriselt.

Hirsipuder (mõeldes Sirlule)

hirssi
vett
kookospiima
rosinaid
kaneeli
mett
soola
päevalilleseemneid

Aja vesi keema (ühtki kogust ma paraku öelda ei oska, läks see värk nagu jumal juhatas), kalla sinna sisse hirssi ja lase kaane all pisut haududa. Kui vedelikku jääb väheks, kalla juurde kookospiim ja rosinad (mul olid nad mõnusalt alkoholised, metsiku pärmi tegemise jäänukid) ja hauta, kuni hirss on pehme. Maitsesta soola, kaneeli ja meega. Puista sisse päevalilleseemneid. Mõnus.

Paks Olla On Okei


Tallinn - oktoober 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Öine kultuuriretk Tallinna lähistel. Lehti täis sadanud matkarada ja Harku mõis oma kinniste uste ja ilusate eenditega, ohtliku välimusega katseaparatuur akendest paistmas. Karjaküla purjune kultuuriparemik ja Vilde lagunenud pisike mõis, puud sees kasvamas. Rahesadu ja vihmavarjud ja taskulambid. Keila kirik ja kirikuaed ja kummaline mausoleum ja tiivulised olendid torninurkades. Muuseum ja jõgi ja puuringist ümbritsetud ohvrikivi, millel lohkusid ei olnudki. Ja täiskuu ja tumehall valgus raagus okste vahel. Turvalisus. Soojus. Jutt, mis ei saanudki otsa. Ja kõige selle vahepeal üks pisike armas autopiknik.
"Paks olla on okei."
Aitäh.

Õunapirukas

3 dl nisujahu
3 dl täisteranisujahu
1tl soola
2 spl suhkrut
150 g külma võid, tükeldatud
6-8 spl jääkülma vett (mul läks 8)
Sega jahud, sool ja suhkur ühtlaseks, tükelda juurde või ja haki (kahe) noaga, kuni segu meenutab jämedat liiva ja võitükid pole hernest suuremad. Sega juurde vesi (alguses 6 spl, hiljem võid lisada) ja sõtku taigen ühtlaseks palliks. Jaga ta kaheks osaks, mätsi lapikuks, paki kilesse ja pane vähemalt tunniks (kuni kaheks päevaks) külma.

Täidis
50 g võid
3 spl nisujahu
1 spl heledat siirupit
0,6 dl vett
1,2 dl suhkrut
1,2 dl pruuni suhkrut
~2 l õunu ja pirne, kooritud, puhastatud ja tükeldatud
1 tl kaneeli
0,5 tl muskaati
0,25 tl kardemoni

Kuumuta ahi 180 kraadini.
Sulata või keskmisel kuumusel, sega juurde jahu ja siirup, et moodustuks pasta. Liss suhkrud ja vesi, lase keema tõusta. Vähenda kuumust ja lase 5 min podiseda.
Vahepeal sega õunad suures kausis vürtsidega.
Rulli pool tainast lahti ja kata sellega lahtikäiva koogivormi põhi ja servad. Torgi kahvliga auguliseks.
Võta kuum segu pliidilt ja kalla õuntele. Sega ühtlaseks. Kata taigen õunakihiga.
Rulli lahti teine pool taignast ja kata vorm sellega. Äärtest näpi alumine ja ülemine taignaosa üheks. Lõika piruka peale ristikujuline ava.
Küpseta 45-50 min. Lase jahtuda. Või veel parem, külmas seista.

pühapäev, 24. oktoober 2010

Ayahuasca ehk Kuidas Ma Ennast Mürgitasin


Tallinn - oktoober 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Täna on teema selline, et nõrgema närvisüsteemiga inimestele ei soovita. Söömise ajal lugeda ka ei soovita. Rõvedusi mitte sallivatele ei soovita. Kehavedelikke mitte kannatavatele ei soovita. Sest tänased teemad on toiduga seotud ainult kaudselt (kui retsept välja arvata ja see on hea ja see on kõige lõpus).
Palun vabandust.
Aga paraku on see minu blogi, mis koosneb minu elust, mis hetkel koosnes sellest siin:

Nimelt, ma käisin Ayahuasca rituaalil. Rituaalil, mis minu jaoks tähendas üldjoontes seda, et kaks päeva ja ööd ei saanud ma peaaegu midagi süüa ega juua, et ma võtsin kahel järjestikusel ööl sisse kahte erinevat mürki vedela ninatubaka ja mingi tumepruuni paksu teralise kooreleotise näol, istusin suure osa mõlemast ööst stabiilsena püsida püüdes üleval ning lõpuks teisel ööl pärast pikka piinlemist, erinevate variantide kaalumist (mis põhiliselt seisnesid selles, kas minna õue või jääda sisse), suure vaevaga toa teise otsa tuigerdamist ja veel suurema vaevaga saabaste leidmist/jalga saamist, oksendasin välja oma sisikonna ja suuremal määral sappi.
Kogu see kogemus meeutas mulle suuresti mingit üleelmise sajandi vaestemaja või katkuaegset laatsaretti – hämar ruum, seinte ääres inimesed lamamas või istumas oma kodukootud asemetel. Tardunud atmosfäär, mingi ootus, mingi kartus, ebakindlus. Jutt käib sosinal, vahel koriseb mõni kõht, keegi kaebab, et tahab süüa. Või juua. Kumbagi ei tohi.
Siis algab rituaal. Kõigepealt vedel tubakas. See tuleb šamaani ees põlvitades peost ninna luristada. Sellega kaasneb meeletu pisaratevool ja okserefleks. Päris hea algus. Pea hakkab surisema. Siis järgneb ayahuasca. Üks suur pits igaühele. See maitseb, nagu kördiks keedetud halvaks läinud õlu ja mingi väga tuttavlik tugev ebameeldiv maitse veel. See ei taha suust lahkuda. Väga halb hakkab, on tunne, et kõik tuleb kohe välja. Lõpuks peabki tulema, aga mitte enne kolme tundi. Sest nii ütleb šamaan.
Alguses on tunne, et midagi ei juhtu. Istun ja vaatan enda ette ja ootan. Siis panen silmad kinni ja näen unenägusid. Ma olen ärkvel ja unenäod pole päris need, mis tavaliselt, ma püüan neist selgust saada, mingit vabadust leida, aga seda ei tule. Kõige konkreetsemalt mõistan seda siis, kui näen ennast läbi akna alla aeda vaatamas, kus lapsed ringi jooksevad. Ma saan aru, et selleks, et olla vaba, peaksin aknast välja hüppama ja ma sunning ennast seda tegema. Aga siis ma saan aru, et sellest pole mingit kasu, sest see mina, kes hüppaks, ei ole see mina, kes seda mul teha käsib. See ei ole päris mina.
Vahepeal avan silmad. Kamin on kustunud ja küünlad kustutatud. Tervet tuba täidab tugev strobovalgus. Kõik helid on võimendatud ja kõlavad metalselt. Panen silmad uuesti kinni ja näen oma unesid edasi. Võitlen paar võitlust oma tundeelu asjus. Ma ei tea, kes peale jääb. Ei mäleta.
Sel öösel mul halb ei hakkagi, mis sellest, et olen ümbritsetud öökimise ja oksepladinaga.
Midagi suurejoonelist ka ei koge.
Järgmine öö tõotab tulla helgem, ütleb šamaan ja alguses tundubki, et tal on õigus. Ayahuascale järgnevad suht kohesed sööstud ebareaalsusesse. Eskalaatorisõit alla ja mingid ebamäärased klaasitükkidest skulptuurid. Aga kõik ratsutab mööda nii kiiresti, et keskenduda ei jõua millelegi. Selline tunne, nagu keegi narriks mind. Nagu see kõikvõimas võin-sulle-näidata-mida-iganes-tüüp narriks mind. See ajab naerma. Narrin teda vastu. Ühel hetkel on universumisse jõudmise tunne. Selline, nagu silmamunade ja laugude vahel olev ruum aina laieneks ja ma pääseksin sealt kaugele edasi. Aga jälle mind narritakse. Enne kohele jõudmist ruum enam ei laiene. Mu silmad on paokil ja universum kadunud.
Poole öö pealt antakse kõigile uus doos tubakat. Ma ei taha seda, ma tean ,et mul hakkab halb. Aga ma saan ta. Ja mul hakkabki halb. Nii halb, nagu mul vist kunagi ei ole olnud. Isegi täiesti pildituks joonuna mitte. Ma ei kontrolli oma keha ja saan aru ainult sellest, et mida vähem ma liigutan, seda parem. Püüan mitte hingata. See ei õnnestu. Suure osa mõtetest tõidab arutluskäik, kas ma peaksin oksendama siin või õues. Toas selle tegemine oleks turvalisem, aga õues saaksin mingi vabaduse. Pärast meeletuid sisevõitlusi jõuan lõpuks välja. Aga sisevõitlused jätkuvad rõduäärel põlvili veel pikalt, enne kui saan mingigi kergenduse. Nean ja sajatan endast välja kogu selle mürgi ja kõik need kurjad vaimud. Oma sisimas ma röögin nende peale, ma jälestan neid. Köhin sappi ja seda saasta umbes võrdses koguses. Tõotan endale, et ei mürgita ennast enam.
Hommikul on äratus vist kell kuus. Ma ei tea, kaua maganud olen, ehk tunni või paar. Programmis on higistamistelk. Mõniteist alasti inimest õue ehitatud kitsas pimedas kuumas telgis kokkupressituna koos. Meie ja kuumad kivid ja keev vesi kividel ja hapnikupuudus ja aina kasvav meeleheide. Lämbumise tunne. Allaandmise tunne. Alandlikkus. Tohutu viha. Ma võiksin praegu tappa, hädine ja alasti, nagu ma olen. Ivo mu kõrval on suureks toeks lihtsalt selle pärast, et ta on seal. Lõpuks ei ole enam millelgi tähtsust. Häbi ei ole olemas. Higist libedad alasti kehad üksteise vastas kummuli maas. Ma nutan oma jõuetuse pärast. Telgi alla prakku surutud sõrmedele immitsev jahedus hoiab mind hingavana. Kui meid sealt lõpuks päästetakse, olen õnnelik ja tänulik ja rahul. Tunnen, et olen öise saasta endast välja higistanud. Tunnen, et olen elus.

Ja nüüd ma olen tagasi linnas, tagasi ühiskonnas ja inimeste seas. Ja ma ei oska eriti olla. Mingi sein oleks nagu vahel. Mõnel hetkel on endiselt väga habras ja ebakindel olla. Ja mind piiravad reeglid, mis šamaan meie toitumisele rituaalijärgsel ajal pani.
Ma ignoreerin neid. Ma lähen Martti filmi esilinastusele ja söön pärast toorjuustukooki. Ma lähen öösel koju ja teen jõhvika-valge šokolaadi muffineid.
Ja mul on suva!

Jõhvikamuffinid valge šokolaadi-jõhvikaglasuuriga

150 g pehmet võid
3 dl suhkrut
2 muna
1 suur peotäis kuivatatud jõhvikaid, tükeldatud
~250 g värskeid jõhvikaid, kergelt saumikserdatud
3 tl küpsetuspulbrit
2 tl vaniljeekstraktia
2 dl maisijahu
2 dl hirsijahu
2 dl nisujahu
1 dl täistera nisujahu
0,5 tl soola
0,5 dl kookospiima
0,5 dl vett

Kuumuta ahi 180 kraadini.
Hõõru või suhkruga vahule, lisa ükshaaval munad, kuni segu on ühtlane; siis jõhvikad ja siis kookospiim ja vesi.
Sega kõik kuivained ja lisa taignale.
Tõsta muffinivormidesse ja küpseta ~20 min, kuni puutikk jääb kooki pistes puhtaks.

Valge šokolaadi - jõhvikaglasuur

100 g valget šokolaadi
100 g pehmet võid
250 g värskeid jõhvikaid, saumikserdatud
250 g tuhksuhkrut, sõelutud
(1 dl vett + 3 spl želatiini)

Sulata šokolaad vesivannil ja hõõru pehme võiga ühtlaseks kreemiks. Lisa marjad ja tuhksuhkur, kuni saad paksu glasuuri.
Nagu ikka, mida seda paksu glasuuri ei saanud, sain hoopis vedela. Kui pärast poolt tundi külmas ta ikka veel sama vedel oli, ajasin 1 dl vett kuumaks, lahustasin seal umbes 3 spl želatiini ja segasin glasuuri hulka. Panin segu külma tagasi ja kui ta vaikselt tarduma hakkas, kandsin tordipritsiga muffinitele ja külma tagasi.
(Glasuuri jäi pisut üle ja see oli üks parimaid tarretisi, mida endale ette kujutada. Tegime Jussiga sellele täna üks-null.)

Kommentaaridest nii palju, et
a)nad on parimad, mida kunagi söönud olen
b)need peavad raudselt kohvikumenüüs olema
c)kokaraamatusse lähevad nad ka kindlalt sisse

Nii palju armastust nii väikses koogis.
Maha ayahuasca ja must maagia, elagu elu!

Meil On Endiselt Kõrvitsaid


Tallinn - oktoober 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Ja Minu Kallil Tõnisel on sünnipäev.
Ja peale kõrvitsate juhtub mul olema külmkapis pakk toorjuustu ja toru kohupiima. Ma ei tee eriti tihti juustukooke, sest nad on nii paganama kallid ja neil on mõtet ainult siis, kui sööjaid jätkub. Aga Tõnis. Ja sünnipäev. Loomulikult.
Taas kord tuleb mu kook madal ja hirmus suur, sest ma pole endiselt jõudnud nii kaugele, et väiksemat vormi soetada. Aga pole hullu, sest ongi võimalik teda väiksemate tükkidena serveerida. Mis, nagu ilmneb, on vajalik, sest päeva jooksul viin ma seda koju perele ja kontorisse ja.. Ühesõnaga - Tõnise sünnipäevale jõuab koogist pool, mis on täpselt õige kogus, sest pool kursat ei tulegi.

Kõrvitsa-toorjuustukook

60 g sulalatud võid
2,5 dl küpsisepuru
0,6 dl pruuni suhkrut
1,2 dl peenestatud pähkleid

370 g toorjuustu
300 g vaniljemaitselist torukohupiima
1,2 dl pruuni suhkrut
1,2 dl tuhksuhkut
1 tl vaniljeekstrakti
4 muna
2 spl kookospiima
3,6 dl kõrvitsapüreed
1 spl tärklist
0,5 tl riivitud muskaatpähklit
0,5 tl jahvatatud ingverit
1,5 tl kaneeli
0,25 tl soola

400 ml maitsestamata jogurtit
100 ml kookospiima
2 spl tuhksuhkrut
1 muna

Kuumuta ahi 160 kraadini.
Sega põhjaained, pressi küpsetuspaberiga vooderdatud (24 cm, aga mul on suurem) küpsetusvormi ja pane mõneks ajaks külmkappi.
Klopi toorjuust, kohupiim, vanilje ja suhkrud ühtlaseks. Lisa ükshaaval munad.
Sega juurde kõrvitsapüree, sõelutud tärklis, vürtsid ja sool.
Kalla vormi ja küpseta ~50 min, kuni kook tundub enam-vähem tahke. Lase 5 min jahtuda.
Klopi kokku jogurt, kookospiim, tuhksuhkur ja muna. Kalla koogile ja küpseta veel 10 min. Lase praokil uksega ahjus täielikult jahtuda. Enne serveerimist hoia vähemalt 3 h külmas. (Mida kauem, seda uhkem. Järgnevad paar päeva muudavad teda ainult paremaks.)

Daring Bakers – Oktoober 2010


Tallinn - oktoober 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Mõni kuu tagasi liitusin netis klubiga “Daring Bakers.” See juhtus siis, kui ma avastasin, et selline asi olemas on ja tahtsin proovida, kas ma suudan järge pidada. Või pigem – kas ma suudan igakuiselt kellegi kokanduslikke ettekirjutusi järgida. Siiani ei ole suutnud.
Aga sellekuine “challenge” tundus liiga mänguline, et seda maha magada – suhkruküpsised glasuuriga. Ja ma võtsin ennast kokku ja tegin nad ära. Ja ma olen uhke ja õnnelik oma progressi üle. Ehk isegi piisavalt, et edaspidiseks innustust saada.
Küpsiste tegemine oli ootamatult aeganõudev ja mitmeetapiline protsess ja minul on kannatusega probleeme, aga ma sain sellest üle. Sain üle sellest, et taigen pidi mitu korda pikalt külmkapis olema, sain üle sellest, et mu küpsisevormid olid jäljetult kuskile kadunud (hiljem avastasin nad sealt, kuhu olin juba mitu korda vaadanud) ja sain üle ja oma hirmust glasuurimise ees. Ega see mul just eriti professionaalselt välja ei tulnud, aga ma annan endale andeks. Andke teiegi. Neile mu hennatätoveeringutega kätele.

Glasuuriga suhkruküpsised

200g võid, toatemperatuuril
400g sõelutud jahu
200g sõelutud tuhksuhkrut
1 suur muna, kergelt lahti klopitud
1 tl vaniljeekstrakti

Hõõru või, suhkur ja vaniljeekstrakt kreemjaks (mitte vahule).
Klopi juurde muna, kuni segu on ühtlane.
Lisa jahu ja sõtku, kuni vormub ühtlane (mittekleepuv) taigen.
Jaga taigen kaheks kuni kolmeks tükiks ja rulli iga tükk kahe küpsetuspaberi vahel ~5 mm paksusseks plaadiks.
Pane plaadid vähemalt 30 minutiks külma.
Koori jahutuatud taignaplaat paberite vahelt välja kergelt jahuga kaetud pinnale ja lõika küpsisevormide või terava noaga soovitud kujunditeks.
Tõsta kujundid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaatidele ja pane veel 30 minutiks kuni tunniks külma (see on tähtis, et nad küpsetamise ajal laiali ei valguks.)
Rulli jäägid uuesti plaadiks ja korda sama protsessi, kuni taigen on otsas.
Kuumuta ahi 180 kraadini (pöördõhuga ahju puhul 160 kraadini.)
Küpseta 8-15 minutit, olenevalt küpsiste suurusest, kuni nad on kuldpruunid. (Püüa organiseerida sama suurusega küpsised ühele plaadile, et vältida mõne küpsise kõrbemist/tooreks jäämist.)
Tõsta ahjust välja ja lase enne glasuurimist restil täielikult jahtuda.

315g – 375g tuhksuhkrut, sõelutud
2 suurt munavalget
2 tl sidrunimahla
1 tl mandliekstrakti (vabatahtlik)

Klopi munavalged sidrunimahlaga ühtlaseks vahuks, klopi juurde mandliekstrakt ja tuhksukur, kuni segu on ühtlane. (Kaks tuhksuhkrukogust on mõeldud kahe erineva paksusega glasuuri jaoks. Vedelam on hea pindade katmiseks, paksem äärte tegemiseks. Mina lisasin paksema glasuuri saamiseks osa suhkru asemel kakaopulbrit, et saavutada henna pruunikat tooni. Hele ta ju tuli, aga kakaomaitse tuli minu meelest lõppkokkuvõttes kasuks.)
Kasuta kohe või hoia õhukindlas anumas (glasuur hakkab õhu käes kohe tarduma.)

Joosep, kelle sünnipäevale ma nad viisin, ütles, et ilma glasuurita oleks paremad olnud, aga sõi ikka mitu tükki.
Olen vist ikka väga sõltuv ta arvamusest.

laupäev, 16. oktoober 2010

KõrvitsaUputus


Tallinn - oktoober 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Ma ostsin endale maailma kõige seksikama ahju.
See on ikka hea, kui on tutvusi. Inimesi, kes helistavad ja ütlevad, et näe, seal on see võte, kus on selline ja selline ahi, mis maksab nii ja nii palju, sest ta on kasutatud. Ja kui sa ütled, et tahad seda, siis toovad koju kätte.
Ja nii me siis siin nüüd oleme minu elutoas, mina ja mu uus ahi. Sest tema on gaasiküttega, aga minu köök on vett läbi tilkuv pommiauk, kuhu ma midagi uut enne remonti kohe kindlasti ei paigalda. Ja remont venib. Sest lagi tilgub. Jätkuvalt. Torumehed tulid, saagisid mingi toru ära ja ikka tilgub. Lahe.
Aga selle ahju juures on veel eriti tore see, et ta temale pealekauba sain ma kolm suurt kilekotitäit köögivilju. Neist poolteist - kõrvitsaid. Ja kuigi kõrvits on pika elueaga vili, olid mõned nendest siin vist võttel pisut viga saanud ja nõudsid kiiret kasutust. Nii kiiret, et köögiviljahutis iga päev ei olnud lahendus.
Aga milles on probleemi? Praegu on iga viimane kui üks Ameerikamaine toidublogi täis erinevaid kõrvitsaretsepte. Hakka aga otsast minema.

Banaani-kõrvitsakeeks
(mina avastasin alles poolepeal, et seda taigent tuleb meeletult palju. Nii et kui soovite ühtainsat keeksi, võib kõik kogused poolitada. Või isegi kolmandikustada. Samas, kui teilgi juhtub olema üks kallis kooginäljane õde, pole hullu.)

3 suurt muna
3 dl suhkrut
1 tl vaniljeekstrakti
185 g toatemperatuuril võid
3 suurt küpset banaani
450 g kürvitsapüreed (võta kõrvits, puhasta, koori, tükelda, hauta, nõruta, püreesta, jahuta)
2,5 dl maitsestamata jogurtit
3 dl riisijahu
3 dl maisijahu
3 dl hirsijahu
3 dl nisujahu
1 spl soodat
1 tl kaneeli
1 tl piparkoogivürtsi
1 tl soola
75 g päevalilleseemneid
100 g tükeldatud mandleid

Kuumuta ahi 180 kraadini.
Hõõru või suhkruga kreemjaks, sega ükshaaval hulka munad ja siis vanilje.
Püreesta banaanid ja sega kõrvitsapüreega (mis polnud jõudnud veel täielikult jahtuda.) Lisa ülejäänule. Sega hulka jogurt.
Aeglaselt lisa ülejäänud ained ja sega ühtlaseks.
Võita keeksivorm(id), mina tegin enda oma suurde, 24x30 cm vormi ja sain ühega hakkama. Täida poole kuni kolmveerandi ulatuses taignaga ja küpseta 50-60 min, kuni tikk tuleb koogist puhtana välja.
Võta ahjust välja, kalla jahutusrestile ja lase täelikult jahtuda.
Minu keeks tahtis väga pudeneda, seega keerasin ta hõbepaberisse, et ta seal "omas mahlas hauduks". Kui kasutada ainult nisujahu või rohkem nisujahu, siis seda probleemi nähtavasti ei tekiks.
Ja kutsuge palju inimesi külla. Üksi selle kogusega hakkama ei saa. Mis sellest, et tee kööki saab pidevalt keeksi järel käies palju selgemaks.

kolmapäev, 13. oktoober 2010

Jälle See PeediKeemia


Tallinn - oktoober 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Seda, et ma normaaljuhtudel eriti peeti ei armasta, olen ma juba maininud. Seda, et mulle mu augustikuus tehtud peedikeeks sellest hoolimata väga meeldis samuti. Seega ei ole ehk liiga üllatav, et ma viimasel ajal satun vahel koju jõudma, mõned peedid kotis. Eriti kui selle uue retsepti leidsin. Olin turult leidnud paar suur ökopeeti ja retsept tuli minu juurde selge sõnumiga: "Tee mind!"
Ma siis tegin. Ja ma ei pidanud pettuma. Minipeedikeeksid maitsesid koogilikumalt kui augustikuine suur keeks, eriti kui nad šokolaadiglasuuriga katta. Aga ilma oli ka hea, kui isegi mitte parem. Kursal inimesed uskusid küll, et peet seal kuskil on, aga see ei olnud kellelegi probleemiks. Jussi klassivend seevastu vandus, et seal lihtsalt ei saa peeti sees olla (tundus, et ta kuulub peediarmastuses minu liigasse) ja Juss väitis, et see olla olnud suur kompliment. Aitäh :)

Šokolaadi-peedikeeksid

300 g keedetud peeti
200 g sulavõid
3 muna
1 tl vaniljeekstrakti
2 dl nisujahu
1 dl hirsijahu
1 tl küpsetuspulbrit

150 g tumedat šokolaadi
100 g valget šokolaadi
0,8 dl kookospiima

Kuumuta ahi 180 kraadini.
Sega jahud, kakaopulber ja küpsetuspulber.
Teises kausis püreesta peet, lisa ükshaaval munad, siis vaniljeekstrakt ja jahtunud või.
Tee kuivainekaussi kraater ja kalla vedel segu sinna sisse. Sega korralikult.
Kalla võiga määritud minikeeksivormidesse või muffinivormidesse või sufleevormidesse, nagu mina tegin ja küpseta ~45 min (kui eelistad suurt keeksi, siis 50-60 min). Lase enne vormist välja kallamist vähemalt 10 min jahtuda.
Šokolaadiglasuuri jaoks aja kookospiim keema ja kalla tükeldatud šokolaadile, sega ühtlaseks ja määri keeksidele.

laupäev, 9. oktoober 2010

Ma Olen Ainult Inimene


Tallinn - oktoober 2010, originally uploaded by Marion Undusk.
Mõned koogimõtted tulevad ootamatult ja saavad kohe teoks, teised mõlguvad enne kaua meeles. Nagu see siin.
Avastasin kolides pool padjapüüritäit kuivatatud õunu, mis talve jooksul olid söömata jäänud. Kuna isu neid süüa polnud, oli vaja nad kuskile küpsetisse ära sokutada. Leidsin sellesinase retsepti. Tumeda õllega. Väga põnev.
Aga siis juhtus nii, et unustasin paar nädalat õlut osta ja kui ostsin, unustasin jälle värsked õunad ära ja kui lõpuks kõik olmas oli, polnud enam aega ollagi. Reklaamijamad ees ja taga.
Aga siis sai mu Kolgata-tee otsa ja mul oli jälle pisut aega iseenese jaoks. Ja ma tegin nad ära. See oli pikk ja mitmeetapiline protsess. Ja tulemus ei olnud absoluutselt vastavalt vaimustav. Paraku. Nad tulid kuivad ja kõvad ja pudedad. Võib-olla pole minus piisavalt nõida, et sellistest komponentidest midagi head teha ja võib-olla sai saatuslikuks õli..

Šokolaadi-õlle-õunamuffinid pekaanpähkli-šokolaadiglasuuriga

1,2 dl soolata pekaanpähkleid
2 keskmist õuna, kooritud ja tükeldatud
0,5 tl kaneeli
0,5 tl kardemoni
1 dl maisijahu
1,8 dl riisijahu
1 dl nisujahu
1 dl hirsijahu
0,8 dl linaseemneid
0,8 dl kakaopulbrit
1,2 dl demerarasuhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soodat
0,25 tl soola
0,25 tl cayenne'i pipart
2 muna
2,4 dl tumedat õlut
0,6 dl (rapsi)õli
1 tl vaniljeekstrakti
2,4 dl kuivatatud tükeldatud õunu
100 g tumedat šokolaadi
2 spl vahtrasiirupit

Pane pekaanpähklid väiksesse kaussi ja kata veega. Lase neil vähemalt 2 h, aga soovitavalt üleöö liguneda.
Väikses kastrulis hauta õunu, kaneeli ja kardemoni madalal kuumusel, kuni nad muutuvad püreeks (ise võib loomulikult kaasa aidata.) Jahuta.
Kuumuta ahi 180 kraadini.
Suures kausis sega jahud, linaseemned, kakao, suhkur, küpsetuspulber, sooda ja cayenne'i pipar. Teises kausis klopi munad kergelt lahti ning sega hulka õlu, õli, vaniljeekstrakt ja õunapüree.
Kalla vedel segu ettevaatlikult kuivaga kokku. Sega hulka kuivatatud õunad.
Jaga muffinivormidesse ja küpseta ~20 minutit, kuni puutikk tuleb muffinist puhtalt välja.
Samal ajal nõruta pekaanpähklid veest ja lase köögikombainis pudruks. Pane see puder kastrulis madalale tulele koos šokolaadi ja vahtrasiirupiga, ning sega, kuni segu on ühtlane. Määri jahtunud muffinitele.

neljapäev, 7. oktoober 2010

Närvid Läbi? Küpseta!


Tallinn - september 2010, originally uploaded by Marion Undusk.
Jah. Närvid olid mul tõesti läbi. Mitte päris esimesest hetkest saadik, aga umbes alates teisest küll. Umbes sellest teisest kõnest, kus erinevad inimesed mulle sama ülesande täitmisel vastandlikke ülesandeid andsid. Ja siis samamoodi veel kaks päeva. Varahommikust hilisõhtuni välja. Ei saaks öelda, et reklaamitegu just mu lemmiktegevuste hulka kuuluks.
Enamasti ma pean ennast pigem positiivseks ja rahulikuks inimeseks. Mulle ei meeldi tülitseda. Ei meeldi ennast segaseks vihastada. Ja seega ma hoidun sellest. Vahel tundub aga, et sellest kõigest pole pääsu ja et ükskõik, kui palju vaeva sa ka ei näeks, on kõik otsast lõpuni valesti. Ja mina jään lõpuks süüdi.
Iga jumala kord ma ütlen, et "ei iial enam." Ja mingi aja pärast leian ennast jälle sealtsamast suurest mustast august. Kindlasti ma dramatiseerin üle. Aga minu perspektiivist see on nii ja kui vahel ka karikas minust mööda läheb, siis meeldiv ei ole kogu protsess kunagi.
Aga nüüd ma olingi taas seal ja pääsu polnud kuhugile. Ainus lootus pääsemisele terendas fotosessiooni lõpuhetkes reede õhtul. Aga oli alles kolmapäev.
Närvirahustust oli hädasti vaja. Tegin laimikooki.
Hea oli. Ja see kärbitäis, mis ma kursale viisin, kadus tavalisest kiiremini. :)

Laimiruudud

põhi:
120 g pehmet võid
1,2 dl tuhksuhkrut
2 tl riivitud laimikoort
1,2 dl nisujahu
1 dl maisijahu
1 dl hirsijahu
1 dl riisijahu
0,25 tl soola
täidis:
4 muna
3,5 dl suhkrut
0,6 dl nisujahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
1 dl laimimahla
2 tl riivitud laimikoort

Kuumuta ahi 180 kraadini.
Hõõru või tuhksuhkruga õhuliseks, sega hulka laimikoor. Sega omavahel sool ja jahud, ning hõõru kõik ühtlaseks. Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga (minu plaat oli liiga suur ja taignapõhi ei ulatunud päris kõigi servadeni ja suur osa katet voolas seetõttu maha. Soovitan kasutada mingit pisut väiksemat kõrgete servadega plaati/vormi. Saab pealne ka paksem ja mõnusam.) Küpseta 13-15 min, kuni servad hakkavad kergelt pruunikaks tõmbuma.
Samal ajal klopi teises kausis munad ja suhkur. Sega hulka omavahel segatud jahu ja küpsetuspulber. Viimasena lisa laimimahl ja -koor ning klopi kergelt vahule. Kalla segu kuumale põhjale ja küpseta seda 20-25 min, kuni kook on pealt kuldpruun.
Lase täielikult jahtuda ja raputa peale tuhksuhkrut.

esmaspäev, 4. oktoober 2010

Appi, Ma Olen Armunud!


Tallinn - september 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Jah, nii see on. Ma olen armunud. Elusse. Rõõmutundesse. Arengusse. Õppimisse. Unistuste täitumisse. Unistuste kustumisse. Armumisse. Armastusse. Ma olen üks suur armastuse pall, ei, sall! Ja kuigi vahepeal on hirmus paha ja raske ja selline tunne, et tapab, siis need hetked mööduvad ja õnnetunne tuleb tagasi. Ja ma tean, et kõik, mis juhtub, peabki juhtuma ja et kõik, mis tulema peab, tuleb niikuinii.

Minu õnn on minu sees.
Ja Sinu õnn on Sinus.
Rahu. Teadmine, et elu väärt on elamist.
Seistes teineteise ees
Me näeme seda ilu –
Süvaõnnepeegelduse õndsat olemist.

Mee-lavendlimuffinid mee-toorjuustuglasuuriga

1,6 dl suhkrut
1 spl kuivatatud lavendlit
185 g pehmet võid
3 spl vedelat mett
2 muna
1 tl vaniljeekstrakti
1 dl hirsijahu
1,6 dl maisijahu
1 dl nisujahu
1 tl küsetuspulbrit

200 g Creme Bonjour'i
1,5 dl tuhksuhkrut (sõelutud)
2 spl vedelat mett
1 tl vaniljeekstrakti

Kuumuta ahi 160 kraadini.
Pane suhkur koos lavendliga köögikombaini ja lase ühtlaseks lavendlisuhkrupuudriks. Hõõru kausis koos võiga vahule, lisa mesi ja sega ühtlaseks. Klopi ükshaaval hulka munad ja siis vaniljeekstrakt.
Sega jahud ja küpsetuspulber vedelasse segusse. See peaks olema niske, aga mitte vedel. Tõsta taigen muffinivormidesse ja küpseta 15-20 minutit, või kuni puutikk jääb kooki torgates puhtaks. Lase täielikult jahtuda.
Toorjuustuglasuuri jaoks hõõru kõik ained ühtlaseks ja lase külmkapis veidi ega taheneda (jah, see on üldiselt vist võti. Tuleb lasta seista sel värgil. Kui teha glasuur valmis mitu tundi varem või isegi eelmisel päeval, saab teda ehk isegi tordipritsist lasta.)

Jaa. Ka nendesse muffinitesse on lihtne armuda. Pühendatud Elenile, kel oli sel pärval veel endiselt sünnipäev ja Inglile, kes armastab lavendlit. Neid kooke süües armastan ka mina lavendlit. Ja pärast ühte ööd külmas olid nad veel ERITI head.

pühapäev, 3. oktoober 2010

Jubileum


Tallinn - september 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Ja me olemegi jõudnud sellese ajaloolisse hetke. Sajas postitus, sõltumata isegi minu ääretult ebaühtlasest blogipidamisest. Sajas postitus ja kaks kilo riknevahakkavaid alõtšaid. Ja Eleni sünnipäev ka (kuigi see on järgmise peatüki teema.) Ilus ilus laupäevane kahekümnekraadine päikesepaiste. Ja need alõtšad.
Tegin itaaliapärast ploomikooki ja panin marju umbes kolmandiku võrra määratust rohkem ja tulemuseks oli midagi suhteliselt pudingulaadset ja kleepuvat, hapukat ja näpuvahelt raskestisöödavat. Aga minule maitses ta nii tohutult, et Elenile viidud karbitäiest sõin suure osa ise ära. Koos Ingli ja Eleniga. Samas, Jim võttis ühe ampsu ja siirdas tüki kiirelt taldrikule tagasi. Ma ei solvunud absoluutselt ja sõin ta ise ära :)
Ja pärast selle osa, mis kodus Jussist oli lärele jäänud ka.

Itaaliapärane alõtšakook

1200 g alõtšasid
240 g jahu (+ 0,5 dl alõtšadele) (mul olid kuskil tšeki peal ka isemõõdetud detsiliitrimahud, aga see on kuskile kadunud. Koos infoga, mis jahusid ma täpselt kui palju panin. Nagu ikka, jagasin kogumahu hirsi-, maisi- ja nisujahu vahel.)
2,5 tl küpsetuspulbrit
soola
2 dl suhkrut
1,5 dl kookospiima + 0,5 dl vett
120 ml oliiviõli
20 ml Vana Tallinnat
2tl vailjeessentsi
demerarasuhkrut

Kuumuta ahi 200 kraadini.
kata ahjuplaat küpsetuspaberiga.
Pese alõtšad, nõruta veest ja puhasta kividest. Sega nad 0,5 dl nisujahuga ja pane kõrvale.
Sega jahu küpsetuspulbri ja soola ja suhkruga.
Teises anumas sega kookospiim, vesi, oliiviõli, Vana Tallinn ja vaniljeessents. Kalla kuivad ja märjad koostisosad kokku ja sega ettevaatlikult.
Sega hulka alõtšad.
Kalla taigen pannile ja pudista üle natukese demerarasuhkruga.
Küpseta 35-40 min, kuni pealispind on kuldne.
Parim jahtunult.

kolmapäev, 29. september 2010

EneseKaitseks


Tallinn - september 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Vaadake seda fotot. See on üks kaunimaid omasuguste seas - oli hea päev ja ilus valgus. Siiski ei ole tegemist just maailma kõige isuäratavama pildiga, maitsegu ta nii hea kui tahes.
Ja just selle pärast ma peaasjalikult küpsetistest.maiustustest blogingi.
Ja veel.
Kui ma juhuslikult saavutangi selle, et jõuan päeval koju süüa tegema, on enamasti tulemuseks mingi suht suvaline kört. Maitseb hea, aga kokanduslikule revolutsioonile ei pürgi ning iludusvõistlusele ammugi mitte.

See kord oli aga laupäev. Ja minu rattal oli eelmisel õhtul pedaal ära kukkunud ja ma olin ta Telliskivi Loomelinnakusse parandusse viinud ja seal kogemata (kirbu)turule sattunud. Olin tubli. Ostsin kodumaiseid ökopeete ja pastinaagi. Ma polnud kunagi varem pastinaakidega kokku puutunud mujal, kui "Doktor Dolittle'i" raamatus, kus nad ühele seale väga maitsesid. Põnev. Müüja väitis, et suvikõrvitsapüreesupis oli ta hea olnud ja mina haarasin härjal sarvist. Vedeleski üks poolik suvikõrvits just kapis.

Kodus tükeldasin ja keetsin pehmeks järgneva:

pool keskmist lillkapsast
1 suurem partinaak
1 suur tsukiini

lasin nad saumikseriga puruks ja lisasin järgneva:

suur peotäis hakitud peterselli
soola
pipart
1 pakk misosupipastat (18g) (Piprapoest)
1 tl kuivatatud basiilikut
20 g võid

Segasin kuni või sulamiseni ja valmis ta oligi. Ja see pastinaak andis tõesti mõnusa maitse. Täitsa kuumalt süüa pole mõtet, pigem leigena. Tulevad nüansid paremini välja :)

esmaspäev, 27. september 2010

Miks Te Mul Külas Ei Käi?!


Tallinn - september 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Oli ühe täiesti tavalise päeva täiesti tavaline õhtu. Ja Marion küpsetas õuna-pirni-pisarakooki. Seda oli vaja teha, sest kapis istus neli munavalget ja laual kausitäis peaaegu juba kasutuskõlbmatuid koduaia vilju.
No ja siis oli veel neli banaani. Ja Marion tegi banaani-kookoskeeksi ka. Ja ainsad sööjad peale ta enda olid Juss ja Ingel ja seda oli ausõna liiga vähe.

Õuna-pirni-pisarakook

(Põhi sama, mis Kreekapärasel jogurtikkogil, ainult pisut suuremate kogustega)
1 dl nisujahu
1 dl grahamnisujahu
1 dl maisijahu
3 spl nisukliisid
0,5 tl soola
0,25 tl kaneeli
100 g pehmet võid
1 dl demerarasuhkrut

paariliitrine kausitäis õunu-pirne (puhastatult kokku miskit ehk kilo ringis)
2 muna
2 dl maitsestamata jogurtit
vaniljeessentsi
kaneeli
1 dl suhkrut

4 munavalget +2 spl suhkrut (+ 1 tl cream of tartar'i)

Kuumuta ahi 180 kraadini.
Sega jahud, sool, kaneel ja nisukliid. Lisa või ja suhkur. Sega, kuni taigen on ühtlane. Pressi võiga määritud/küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäivasse koogivormi. Pane 15 minutiks jääkülmkappi. Kata ääred fooliumiga ja küpseta ~15 minutit. Võta ahjust välja.
Tõsta ahju temperatuur 200 kraadile.
Tükelda ja puhasta õunad ja pirnid. Klopi 2 muna ja 2 dl maitsestamata jogurtit natukese vaniljeessentsi ja kaneeli ja ~1 dl suhkruga ühtlaseks.
Laota puuviljad kuumale põhjale ja kalla kreem peale. Küpseta veel 10 min. Võta ahjust välja.
Klopi 4 munavalget suhkru ja cream of tartar'iga (kui seda kuskilt leiad ja sel juhul palun juhata minule ka, sest ise sain ta Kanadast ja Eestis ei paista keegi teadvat, mis see on) kõvaks vahuks. Laota munavalgevaht kuumale koogile ja küpseta veel 5-7 min, kuni kook hakkab pealt kergelt kuldseks tõmbuma.
Võta ahjust välja ja lase enne söömist kindlasti jahtuda. Parem kui mitu tundi ja jahedas kohas. Ka paari päeva jooksul külmkapis maitseomadused ainult paranevad.

Milleks Peenutseda


Tallinn - september 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

...st miks on vaja ühel (enam-vähem) täiemõistuslikul inimesel teha endale hommikusöögiks bubertit?
Esiteks oli mul bubert peas kinni, sest kui me Kanadas Kaleviga retseptidest (olete juba neid küpsiseid proovinud?) rääkisime, hakkas ta äkitselt oma vennaga segamini rääkima ühest korrast, kui nad olid käinud Eestis. Tartus. Püssirohukeldris. Ja et seal olid nad söönud mingit tohutult head custard'i laadset magustoitu marjadega. Võttis ta aega, mis ta võttis, aga lõpuks mul bubert pähe tuli ja ma lubasin retsepti tagasi jõudes välja otsida ja neile saata. Otsisingi. Ja saatsin ka. Aga retsepti jätsin endale desktopile, sest viimasest (ja siiani ainsast) bubertitoest oli paar aastat möödas ja mälestused sellest positiivsed.
Teine põhjus oli aga vägagi proosaline - sest poes ei müüda enam tatart! Tatar on siiani minu põhitoit ja pretsedenditu hommikulemmik ja kui ma pärast järjekordse kilo otsalõppemist poodi uue järele läksin ja seal tühjust kohtasin, olin relvitu. Kurbus kurbuseks, aga kodus lihtsalt ei olnud midagi, mis hommikul meeldiks. Ja nii ma siis tegin bubertit. Maisimannast, sest tavalist mannat ka ei olnud.

Bubert

4 dl piima (originaalis 5 dl)
4 sl maisimannat (3 sl mannat)
2 muna (2-3)
2 sl suhkrut (3)
vaniljeessentsi
kaneeli (riivitud sidrunikoort)
serveerimiseks maasikamoosi (või ükskõik millist muud moosi/marju)

Aja piim keema ja nõrista sisse maisimanna. Keeda pehmeks. Vahusta munarebud suhkruga. Lisa vaniljeessents. Sega pisut keevat putru munade hulka ja siis kõik koos pudrusse.
Vähenda kuumust ja keeda paksenemiseni. Vahepeal sega ja maitsesta kaneeliga. Vahusta munavalged tugevaks vahuks ja sega ettevaatlikult kuuma pudru hulka. Serveeri moosiga.

Mailule


Tallinn - september 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Kapis hakkas jogurt halvaks minema. Hea põhjus kooki teha, on ju nii. Ja Mailu sai endale uue lemmikkoogi (eriti põhja) ja mina olin rõõmus. Samas sai veel kord tõestust tõsiasi, et maitsed on erinevad. Madis tuli Helinaga külla ja tema jaoks oli liiga magus.
Väga magus oli ta jah (tänu väga magusale moosile) ja väga hea ka. Las ta seisab, siis on veel parem.

Kreekapärane jogurtikook moosiga

0,8 dl nisujahu
0,8 dl grahamnisujahu
0,8 dl maisijahu
3 spl nisukliisid
0,5 tl soola
0,25 tl kaneeli
100 g pehmet võid
0,8 dl demerarasuhkrut

5 dl maitsestamata jogurtit
1 tl vaniljeessentsi
0,5 tl riivitud sidrunikoort
50 g sulatatud võid
4 suurt munakollast
2,4 dl suhkrut
0,6 dl nisujahu
0,25 tl soola
püreestatud (maasika)moosi katteks

Kuumuta ahi 180 kraadini.
Sega jahud, sool, kaneel ja nisukliid. Lisa või ja suhkur. Sega, kuni taigen on ühtlane. Pressi võiga määritud/küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäivasse koogivormi. Pane 15 minutiks jääkülmkappi. Kata ääred fooliumiga ja küpseta ~15 minutit. Tõsta ahjust välja ja lase täielikult jahtuda.
Sega jogurt, vaniljeessents ja sidrunikoor. Lisa sulatatud jahutatud või ja munakollased. Teises nõus sega jahu, sool ja suhkur, lisa esimesele segule ja klopi ühtlaseks. Kalla kreem jahtunud põhjale.
Küpseta ~45-55 minutit, kuni kook on keskelt tahkunud (vajadusel kata taignaservad fooliumga, mina seda ei teinud ja nad tulid tumedad. Polnud probleemi.) Tõsta restile ja lase üks tund jahtuda. Määri peale moos ja lase vähemalt kolm tundi (parem üleöö) külmas seista.

esmaspäev, 20. september 2010

Ilusatest Mälestustest


Tallinn - august 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Kujutlege metsikut öist loodust, tumedaid kõrgeid puid ja samblasse kasvanud kaljupaljandikke. Musti järvesid küngaste vahel. Selget tähti täis taevast ja täiskuud. Nüüd kujutlege ühe järve äärde künka otsa saun. Pigem suur, kui väike, mõeldud suuremale seltskonnale. Sauna aknad on valged ja uksed mõlemas otsas pärani. Veepoolses seinas on eend, kust läheb järsk trepp alla paadisillani. Trepil toimib vastassuunaline liiklus - auravad kehad allapoole, tilkuvad kehad ülespoole.
Sauna eesruumis on vali muusika ja poolalasti inimesed. Õnnelikud poolalasti inimesed. Vahel sekka mõni õnnelik alasti inimene. Elu käib. Ja siis ühel hetkel astub uksest sisse.. Orlando Bloom?! Johnny Depp?! Tuleb sisse, tervitab kõiki ja hakkab kotist pudeleid välja laduma. "Manhattanite jaoks." Kõige lõpus tuleb läbipaistev kilekott. Küpsistega. Täpselt sellised küpsised, nagu Ameerika filmides on - suured ja krobelised ja nätsked ja natuke muredad ja natuke venivad. Ja lollilt head.
Hiljem saan teada, et poiss pole ei Johnny ega Orlando, vaid hoopis Kalev. Ja et need küpsised on ta enda tehtud. Ja siis ma küsin talt retsepti ja saan ka. Ja kuigi millegipärast tulevad minu küpsised liiga siledad ja tunduvalt vähemstruktuursed, siis maitsevad nad ikka sama hästi.

Kalevi küpsised (Kalev's Cookies)

3,6 dl nisujahu
1,8 dl suhkrut
1,2 dl Demerarasuhkrut
2 tl vaniljeekstrakti
0,25 tl soola
1 tl soodat
1 tl küpsetuspulbrit
200 g pehmet võid
2 muna
0,6 dl "skore bits" (needsamad koorekaramellitükid, millest nektariinimuffinite juures juttu tuli)
1,2 dl "butterscotch chips" (nagu oleks valge šokolaad ja iirisekommid pisikesteks tükkideks kokku sulatatud)
100 g tumeda šokolaadi tükke

Kuumuta ahi 180 kraadini.
Hõõru suhkrud võiga vahule, sega ükshaaval juurde munad ja siis vaniljeekstrakt.
Teises nõus sega jahu sooda, küpsetuspulbri ja soolaga. Sega kõik kokku, kalla taignasse erinevad tükid ja sega ühtlaseks. Tainas tuleb suhteliselt paks.
Kata ahjuplaat (2 tk) küpsetuspaberiga ja tõsta sinna ühesuurused taignakuhjakesed suht suurte vahedega. Esimese plaadi puhul kasutasin supilusikat (9 tk) ja sain elamuse osaliseks, kui küpsised alustassisuurusteks üle terve plaadi vajusid. Teise plaadi puhul võtsin teelusika (~16 tk) ja ikka oli lõpuks terve plaat neid täis. Aga väiksemad küpsesid ühtlasemalt.
Küpseta 9 minutit. Jahuta enne söömist (nad on alguses väga "liikuvad.")

pühapäev, 19. september 2010

Julgad


Tallinn - september 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Tundub, et kõik mu viimased postitused puudutavad Kanada-reisi. Seegi siin ei ole ses suhtes erand. Ja ma kardan, et see jätkub veel mõnda aega.
Niisiis. Kui ma olin Metsaülikoolis. Kogu see nädal möödus täpselt samas kohas ilma igasuguse suurema liikumiseta. Panime lõkkeaseme kõrvale oma telgi püsti, seal magasime. Paarisaja meetri kaugusel kohvikus käisime viis korda päevas väga head ja suurepärast söömas. Sealsamas viisin mina läbi oma ja paar inimest omi workshoppe. Ingli teatri-luuletunnid toimusid kas 300m ühes suunas tantsuplatsil või 300 m teises suunas purdel. Loengud olid peamajas 150m kohvikust ja õhtune saun kõige kaugemal - tubli 400-500 meetrit läbi metsa. Kokkuvõtteks võib öelda, et kõik eluks vajalik oli suhteliselt käe-jala juures.
Siiski käisime me peaaegu iga päev autoga ~20 kilomeetri kaugusel lähimas poes. Ühest küljest oli vaja illusiooni liikumisest ja kohavahetusest, teisalt pidi erinevaid varusid täiendama. Ja mis sellest, et me sõime ennast päev päeva järel LÕHKI, sattusime paaril korral ikka ka midagi söödavat ostma. Näiteks maailma kõige paremaid glükoosituhksuhkruga kaetud minisõõrikuid. Ja siis neid - viigimarjataskuid. Nägin seda pakki riiulil ja ma pidin ta saama. Ja oooo need pehmed pisut nätsked pirukalaadsed küpsised õigustasid ennast! Uurisin paki tagakülge ja otsustasin, et ühel või teisel moel ma nad kokku klopsima pean. Ja siis, hljem, jõudsin ma tagasi Eestisse ja sain üle miljoni aasta netti oma järgitavaid kokandusblogisid uurima ja mida ma nägin - nendesamade asjade retsept mustvalgelt minu ees ekraanil! Ja see kord ma ennast lõdvaks ei lasknud ja tegin nad kiiresti ära. Hoolimata sellest, et protsess laotus üllatuslikult kolmes jaos kahele päevale.
Ma ei ole ühegi koogiga viimase aasta jooksul sellist jura läbi teinud ja tulemus reeglina ei ole ka nii kole. Aga maitse ja tekstuur.. neid peab proovima!

Viigimarja-ploomijulgad (algretseptis oli kasutatud ainult värskeid viigimarju. Aga mina ei ole miljonär.)

120 g võid
1,2 dl suhkrut
0,5 tl riivitud sidrunikoort
1 suur munavalge
0,5 tl vaniljeekstrakti (mitte essentsi. Võib asendada vaniljesuhkruga.)
1,6 dl maisijahu
2 dl nisujahu (+ veel)

täidis
~250 g kuivatatud viigimarju
150 g kuivatatud ploome
0,6 dl suhkrut
poole sidruni mahl

Õhtul:
Pane viigimarjad ja ploomid sooja vette ligunema.
Tee taigen: Hõõru või suhkru ja sidrunikoorega vahule, lisa munavalge ja vaniljeekstrakt. Hõõru ühtlseks. Sega juurde jahud, kuni taigen on tihe ja ühtlane. Keera ta kilesse ja pista ööseks külma.
Hommikul korja puuviljad veest välja, lõika viigimarjadel kõvad otsad ära ja lase kõik köögikombainis plögaks. Siis pane kogu täidisematerjal potti ja kuumuta, kuni sellest on saanud ühtlane paks veniv moos. Jahuta täielikult.
Kuumuta ahi 180 kraadini.
Võta taigen külmast ja rulli õhukeseks ~25 cm laiaks ja suht piklikuks ristkülikuks. Minul kulus selle jaoks meeletutes kogustes jahu, sest taigen kleepus nii laua kui taignarulli külge, mis sellest, et rull on silikoonist ja lauda kattis küpsetuspaber. Niisiis varu jahu ja kannatust.
Kui ristkülik on valmis, lõika ta pikkupidi pooleks, tõsta mõlema riba keskele triip täidist ja keera ribad täidise ümber kokku kaheks ussiks nii, et liitekohad jäävad allapoole. Lõika ~4-5 cm pikkusteks julkadeks ja paiguta küpsetuspaberiga kaetud küpsetusplaadile.
Küpseta 12-15 minutit, kuni küpsised on kuldsed. Vajadusel keera vahepeal plaati.
Kohe ahjust tulles on küpsised krõbedad, hiljem muutuvad nad pehmeks ja muredaks ja nad on niiiiii head.

reede, 17. september 2010

Et Siis See Glasuur..


Tallinn - september 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Jah, tõepoolest. Mul oli külmkapis endiselt see õnnetu glasuur, millesse ma olin investeerinud kõike, et ta tuleks hea, aga kes vedas mind alt. Ja kuna ära ma teda visata ei kavatsenud, ei olnudki muud võimalust, kui temast mingisugune koogilaadne asi kokku klopsida. Eeldusi tulla välja maitsev oli piisavalt. Pealegi pidin üle pika suvevaheaja kontorisse külla minema - kas saaks olla veel paremat põhjendust midagi küpsetada?!
Lisasin "glasuurile" kõik vajaliku taigna moodustamiseks, aga vahetult enne selle vormidesse jagamist tulid mul lisaks meelde kõik need toredused, mis ma Kanadast olin kaasa toonud ja segasin neid ka sisse - purustatud koorekaramelli ja maapähklivõišokolaaditükke. Eesti kontekstis oleks kõige adekvaatsem asendus ehk purustatud (šokolaadist puhas) Daim ja maapähklivõiga segatud valge šokolaadi tükid?

Toorjuustuglasuurimuffinid

3 dl pruuni suhkrut
1,2 dl tuhksuhkrut
340 g toorjuustu
120 g võid
1/2 tsp vaniljesuhkrut

2 muna
2 dl maitsestamata jogurtit
1 dl grahamnisujahu
2,5 dl maisijahu
1 dl kaerajahu
1 dl nisujahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soola
1 dl karamellitükke
1,5 dl maapähklivõišokolaaditükke

Eelkuumuta ahi 200 kraadini.
Hõõru pruun suhkur pehme võiga vahule, sega juurde tuhksuhkur, vaniljesuhkur ja toorjuust. Ükshaaval lisa munad ja seejärel jogurt.
Teises kausis sega jahud küpsetuspulbri ja soolaga.
Sega mõlemad kausitäied ning karamell ja maappähklivõišokolaad ühtlaseks taignaks.
Jaota vormidesse ja küpseta ~20 min või kuni tikk väljub koogist puhtana.

Pisut tihkevõitu nad ju olid, aga väga head ikkagi. Lõpp hea, kõik hea.

neljapäev, 16. september 2010

Legod Lubavad


Tallinn - september 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

..ehk järjekordne mitte-nii-õnneks-läinud kokandussündmus minu elus.
See juhtus nii, et Kudru kutsus mind enda kaaslaseks Aadama 2-aasta sünnipäevale ja ma otsustasin, et küpsetan seks korraks midagi eriti toredat ja põhjalikku, st muffinid nii glasuuri kui kaunistustega. Sest mille jaoks ma siis Kanadast tulles oma käeliigeseid kotte tassides välja venitasin, kui seda ilu kellelegi pakkuda ei saa. Ja lapsed on "kaunistatud" toidu suhtes ju nii toredalt soosivad. Kudru soovil, havi käsul said kaunistuselemendiks kõige nunnumad kommid üldse - legod, millest saab reaalselt ehitada ja siis ära süüa. Lahe! Remondijubedused sundisid mind koduseinte vahelt Eva juurde ahju laenama, niisiis käisin poes, helistasin kella ja hakkasin toimetama.
Muffinitega endiga suuremaid komplikatsioone ei olnud. Ainult küpsemine võttis taas kord lubatud 20 minutist oluliselt, st ~5-8 min kauem aega. Aga noh, et seda saab tikuga proovida, polnud probleemi. Mis asja - ja minu pea - hulluks ajas, oli glasuur. Viimati proovisin seda toorjuustuga teha umbes aasta eest samuti katastroofiliste, aga vähemalt mingilgi moel kasutatavate tulemustega. See kord mul enam nii häst ei vedanud. Kas on asi minu toorjuustuvalikus - eesti toodang-, või minus endas, aga vomi hoidma ma seda vedelat ollust ei saanudki, kuidas ma ka vaeva ei näinud. See, mis fotol näha, on mingi odav improvisatsiooniline asendus, mis ei olnud midagi sellist, mida jagama peaks. Aga noh, midagaiGI!
Sünnipäeval läks ses suhtes õnneks, et legoklotsid tõmbasid paariaastaseid ligi küll. Kookide kohta ma aga mingit erilist tagasisidet ei saanud. Täiskasvanud nagu sõid neid ka..

Nektariini-pruuni suhkru muffinid

7,2 dl jahu (nisu ja speltanisu enam-vähem pooleks)
1,5 tl küpsetuspulbrit
1,5 tl soodat
1 tl soola
natuke värskelt riivitud muskaati
120 g pehmet võid
1,8 dl suhkrut
1,8 dl pruuni suhkrut
2 muna
1 tl vaniljesuhkrut
3 nektariini

Eelkuumuta ahi 180 kraadini.
Hõõru suhkrud võiga vahule, siis lisa ükshaaval munad ja siis aeglaselt keefir.
Teises kausis, sega kõik jahud ja pulbrid ja muskaat ja vanilje ja siis kalla see kõik vedelate asjade juurde.
Ja siis sega sisse pisikesteks tükkideks hakitud nektariin (mul oli Eva hakkija rollis, seega sain eriti pisikesi tükke nõuda :)
Tõsta vormidesse ja küpseta ~20 min (kuni tikk väljub puhtana.)
Kaunista soovi korral mingi usaldusväärse glasuuriga.

teisipäev, 7. september 2010

7th Heaven


Toronto - august 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Jah. Seitsmes taevas ON olemas. Paraku asub ta küll nii kaugel kui Torontos, aga ta on. Ja nüüd olen mina seal käinud ja seda näinud ja tean, et kui üldse kokku oleks kaks põhjust Torontosse kolida, siis see on üks neist.
See hulgimüügiladu varustab nimelt pea tervet Kanadat maiustuste, pähklite, jahude, suhkrute, vürtside ja ..no paljuga. Ridade kaupa KÕIKE. Ma lihtsalt värisesin üle terve keha kui seda nägin. Kaotasin igasuguse reaalsustaja ja koordinatsiooni. Ja enamiku oma rahast. Aga see oli seda väärt.
Suur osa komme on praeguseks läinud, aga huvilistel tasub veel mõnda aega kontakteeruda. Ja lähitulevikus on lootust uuenduslikele koogidekratsioonidele :)

Mustast August Välja


Helsinki - august 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Augustikuu näib minu lühikese blogipidamise juures olevat traditsiooniline kuivalistumise kuu. Kui eelmisel aastal tõmbas "Crave" mu energiavarud nulli, siis seekord mul lihtsalt ei võimaldatud terve selle aja jooksul peaaegu üldse köögis viibida.
Nädal Soomes Kansallisteatteri suurepärase kohviku kostil ja kolm nädalat Kanadas üliaktiivsete inimeste hoole all on küll suurendanud mu toiduteadlikkust ja ergutanud maitsenäsasid, aga pliidi ääres olen rooste läinud.
Aga nüüd ma olen tagasi! Ja nüüd on mul vaja a) kaotatud aega tasa teha b) realiseerida ideid, mis ma reisilt sain c) kasutada kiiremas korras kogu see laadung toidukraami, mis ma kaasa tõin.
Jajah, nii see on. Normaalsed inimesed toovad reisilt raamatuid. Riideid. Mina toon suhkrut ja jahu ja komme ja tundmatuid pastasid. :) Aga minu meelest on see tore totrus, kui mu seljakott seetõttu lubatust raskem on ja käsipagas sisaldab 10 kg söödavat.
Aga. Mitte sellest ei tulnud me täna siia rääkima. Vaid hoopis sellest ajaloolisest keeksist, mis ma küpsetasin viimase asjana enne Soomesõitu. Peedikeeksist. Eriti võttes arvesse, et ma ei kannata peeti. Aga see keeks oli hitt. Nii minu kui teiste jaoks, kellele seda pakkusin.
Jea!

Šokolaadi-peedikeeks

6 dl püreestatud keedupeeti
2,5 dl kakaopulbrit (suhkruta)
2 dl hirsijahu
1 dl riisijahu
2 dl grahamnisujahu
1,2 dl nisujahu
75 g tükeldatud sarapuupähkleid
0,5 tl soola
1 tl küpsetuspulbrit
200 g toatemperatuuril võid
4 dl suhkrut
5 suurt muna
vaniljeekstrakti
2,5 dl piima

Eelkuumuta ahi 180 kraadini.
Määri keeksivorm võiga ja puuderda jahu-kakaoseguga.
Sega ühes nõus jahud, küpsetuspulber, sool ja kakao.
Hõõru teises nõus või koos suhkruga vahule ning lisa ükshaaval munad, enne iga lisamist segu ühtlaseks hõõrudes. Sega juurde vaniljeekstrakt ja peet. Lõpuks sega kolmandike haaval (kolmes jaos) sisse kordamööda jahud ja piim, lisades viimasele jahulaarile ka pähklid.
Taigen peaks tulema suhtelislt paks ja seda on väga palju. Tõsta ta lusikaga keeksivormi, peaaegu ääreni, sest kook on tihe ega kerki meeletult. (Minul jäi ka parima mahutamise juures tainast üle, tegin juurde kaks muffinit. Need tulid väljast krõbedad ja seest niisked ja üldse liiga head, et tõsi olla.)
Küpseta ahju keskel umbes 1 h 30 min, kuni keeks on pealt praguline ja tikk tuleb ta seest puhtana välja. Lase paarkümmend minutit vormis jahtuda, siis kalla restile ja jahuta täielikult.
Naudinguline.

laupäev, 31. juuli 2010

Palju Kisa, Vähe Villa


Kassari - juuli 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Eile õhtul, jõudnud oma sellesuvisele viimasele Hiiumaa-tretile, tuli mul peale soov minna põldmarju korjama. Kui heidate pilgu kalendrisse, kus veel viimaseid hetki paistab "juuli", saate ehk aru mu ettevõtte mõttetusest. Aga kuna ma olin teeäärtes neid juba palju valmiskujul näinud ja õigel ajal korjama minna nii ehk naa ei saa, tahtsin proovida ikkagi.
Loomulikult olid kohale jõudes pea kõik marjad veel toored ja valmite jaoks pidi suurema otsimise korraldama, aga seda enam oli mul seal kõrges rohus väätid vahel kahlates aega niisama mõtteid mõlgutada.
Näiteks, kas on mõtet purustada ämblikuvõrku kolme pooltoore marjani jõudmiseks? Ei. Samas, kas oleks mõtet teda purustada kümne valmis marjani jõudmiseks? Jah? Okei. Aga sel juhul, ma leian, pole ju vahet, sest ÄMBLIKUL ei ole vahet, mitu marja ja kas üldse sa seeläbi saad. Kui minu kodu hävineks mingis rünnakus mingite suvaliste minussepuutumatute osapoolte vahel, siis minul ei oleks vahet, kas lõppkokkuvõttes on tegemist ühele või teisele poolele võiduka lahinguga. Minu kodu on läinud ja see on see, mis loeb. Vahet pole, kas kolm pooltoorest, või kümme valmis marja. Jätsin võrgu terveks.
Veel mõtlesin füüsikast. Eimillestki konkreetsest, selleks tean ma sellest liiga vähe, küll aga mingitest fragmentidest, mis on mõne kuu tagusest ajast tänu paarile põnevale vetlusele mu pähe keerlema jäänud. Sellest, et kui mu kunagine füüsikaõpetaja oleks neidsamu asju sama haaravalt rääkinud, tegutseksin suure tõenäosusega hoopis kuskil reaalvalkonnas. Mind võlub see, kui inimene on millegi suhtes kirglik. See tekitab minuski analoogset kirge. Kahju, et nii vähesed õpetajad seda suudavad..

Mul läks paar tundi ja palju mõtlemist, enne kui oma paariliitrise anuma täis sain.
Ja tegelikult mul ei olegi praegu ühtki retsepti, mida teiega jagada tahaksin, sest need põldmarjad läksid sügavkülma mu sügisesi ja talviseid kooke ootama. Loodetavasti olen selleks ajaks oma ettevõtmistega sealmaal, et saan teidki neid maitsma kutsuda.

SünniPäev!


Tallinn - juuli 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Tegelikult pidin ma siinkohal rääkima sellest, miks mulle ei meeldi hambaarsti juures käia (sest üleeile käisin ja oli aega seal toolis lebaskledes lahtise suuga sel teemal mõlgutada), aga siis äkitselt avastain ma, et ohhoo! mul oli eile blogisünnipäev!
Seega pole vaja selle mõnusa koogi juures mitte filosofeerida, ega halada, vaid süüdata küünlad ja tõsta klaas šampust ja hüüda hurraa meie ühise ühe-aasta sünnipäeva puhul.

Banaani-pirnikook šokolaadiglasuuriga

3 banaani
2 pirni
1,8 dl suhkrut
3 muna
90 g sulatatud ja pisut jahutatud võid
100 g tumedat šokolaadi, tükeldatud
1 dl maisijahu
1 dl hirsijahu
1 dl nisujahu
0,6 dl riisijahu
1 tl soodat
1 tl küpsetuspulbrit
½ tl soola
glasuur:
70 g võid (sulatatud ja jahutatud)
1,1 dl kakaopulbrit
200 g tuhksuhkrut
0,6 dl kookospiima
vanilliessentsi

Eelkuumuta ahi 180 kraadini.
Püreesta banaanid ja pirnid, sega hulka suhkur, munad ja või. Teises kausis sega jahud, küpsetuspulber, sooda ja sool. Sega kõik hoolikalt kokku ja šokolaaditükid ka.
Kalla küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta ~20-25 minutit, kuni tikk tuleb puhtalt välja. Lase täielikult jahtuda.
Glasuuri jaoks sega kõik ained ühtlaseks läikivaks möglaks ja määri jahtunud koogile. Lase tarduda.

Teatan uhkusega, et vaatamata koogi välimusele pärast tunde vertikaalasendis mu seljakotis loksumist tahtis mu kookidest üldiselt mitte eriti lugu pidav onupoeg ära süüa kõiki nende perele viidud tükke ja et väikevend sõi vähemalt 6 tükki (kuigi tõenäoliselt rohkem). Ja üldse oli tal hea minek.

SuveTüdruk


Tallinn - juuli 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Oli Viljandi Folk. Olid Kudru-Marie ja Jaan-Eeva-Ruuben-Aadam ja ökovälikohvik ja „Mr Vertigo“ ja kuumus ja uimasus ja Mailu ja see üks ja ainus kontsert, kuhu ma tahtsin ja viitsisin minna. Nolens Volens Jaani kirikus, mis tekitas suuri tundeid ja iseendale näkku vaatamist ja selle raskust ja kergust. Ja oli üks öine vokitegu, mis ei saanudki salvestatud.
Oli Matsalu. Olid Elen ja Madis ja Helina ja paljud paljud veel. Aga mida ei olnud, oli fotokas. Ehk ongi hea, kuigi palju ilusat jäi vaid nendesse hetkedesse. Mehed suvekööki ehitamas ja naised köögis vaaritamas. Mina õppisin kalu fileerima ja neid praadima ja pärast ahjuvormiks vormima. Õppisin töömeestele vääriliselt süüa tegema –lihtsalt ja palju. Hea. Oli saun ja enese rääkimaunustamine. Oli ühine sarjavaatamine ja välistrobo välkude näol ja läbi vihma nagu õudusfilmis jooksmine ja parim valguskujundus üle pika aja.
Ja siis oli jälle Tallinn ja sõbrad mu pooliku põrandaga elutoa põrandal laiali. Või ja leib ja köögiviljavokk ja jäätisemätserdis. Ja titeläbu mu põrandail ja voodis. Ja pärast ootamatu sünnipäevalkäik ja tants hommikuni. Ja ärgates sellesama voki lõpp mu taldrikus. See oli tõesti hea.
Selline nädal siis.

Järjekordne köögiviljavokk

2 suuremat sorti porgandit
pool keskmist lillkapsast
2 paprikat, punane ja kollane
pool purki konservmaisi
võid
soola
pipart
kookospiima

Koori ja seibita porgandid. Sulata pannil või ja hauta porgandeid selles kuni tükeldad lillkapsa väikesteks õisikuteks. Kalla lillkapsas pannile, sega, et see ka võiga kokku saaks, kalla juurde ~pool tassi sooja vett ja jäta mõneks ajaks kaane alla hauduma. Samal ajal pese, puhasta ja tükelda paprikad. Sega need koos maisiga pannile, maitsesta soola ja pipraga ja hauta mõni aeg. Kalla juurde sorts kookospiima, sega, keera tuli ära ja lase hetk haududa.
(Instruktsioonid on sama improvisatoorsed kui koostisainedki, ehk siis vabal valikul muudetavad.)

Kassari Kroonikad Vol.4


Kassari - juuli 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Oli viimane õhtu Kassaris ja mõneti tundus, et ma olen ennast ammendanud. Jälle oli päral mu igiammune probleem – mingil hetkel saab nendel (ühtedel ja samadel) inimestel sellest siiber, et nad iga päev peavad kooki sööma. On küll, jah, alguses tore ja nii, aga lõpuks enam ei jaksa. Ja minul on ka imelik. Sest ma olen juba nii kaua seda rida ajanud küll, et tahaks juba, et inimesed tuleksid ise minu juurde ja mitte vastupidi. Aga see aeg ei ole kaugel, ma ütlen! Öelgu skeptikud, mis soovivad.

AGA endiselt oli see viimane õhtu. Ja ma istusin arvuti taga ja otsisin midagi, mis mind intrigeeriks, mille jaoks oleks mul materjali ja mis sisaldaks jogurtit, sest seda oli märkamatult pakkide viisi kappi kogunenud.

Rabarberi-jogurti-pähklikook

2 apelsini peenelt riivitud koor (tegelikult oli sidrun, aga seda mul polnud ja ausalt – täiega töötas!)
115 g võid (toatemperatuuril)
6 dl suhkrut
250 ml maitsestamata jogurtit
vanilliessentsi
4 dl maisijahu
3 dl grahamnisujahu
2 dl nisujahu
3 muna
4 tl küpsetuspulbrit
pisut soola
1 l puhastatud ja tükeldatud rabarberit + jahu puuderdamiseks
50 g tükldatud sarapuupähkleid ja mandleid

Eelkuumuta ahi 170 kraadini.
Hõõru apelsinikoor suhkruga ühtlaseks, lisa või ja hõõru kõik koos vahule. Sega ükshaaval hoolikalt juurde munad, seejärel vanilliessents ja siis jogurt. Teises nõus sega jahud küpsetuspulbri ja soolaga ja sega kahes jaos taignasse. Lisa pähklid-mandlid ja jahupuistega kaitud rabarberitükid.
Kalla küpsetuspaberiga vooderdatud pannile (mul oli Rimist saadud sügav küpsetusvorm, ehk siis väiksem, kui ahjuplaat) ja küpseta mõnikümmend minutit, kuni tikk tuleb koogist puhtalt välja. (Originaalis kautatakse kahte keeksivormi ja küsetamine kestab tunni. Mina olen unustanud märkida, kaua mul läks, aga nii kaua kindlasti mitte.)

Alguses mulle tundus, et ta tuli nõme. „Liiga tavaline“ või midagi. Aga see on täpselt selline kook, mis tundub mõttetu, aga mida lõpuks sööd märkamatult nii palju, et raske on olla.

Kassari Kroonikad Vol.3


Kassari - juuli 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Sealtsamast Selverist, kus ma eelmises peatükis käisin, ostsin ka ei-tea-mis-kaalutlustel paki vahukomme. Vahukommidega mässamine on mul juba kuid meeles mõlkunud, aga teoks pole ta siiani veel saanud. Tundub kuidagi liiga suure ettevõtmisena – uued tehnikad ikkagi. Aga nüüd ma olin Kassaris koos vahukommidega, mille paljalt söömine mind eriti ei ahvatlenud. Järelikult..

Tegelikult ma suhtusin selle projekti õnnestumisse paraja skepsisega, aga tulem oli üllatavalt mõnus. Ja komplimente laekus põhiliselt just vahukommide poolt tekitatud kleepuvuse ja venivuse aadressil.

Vahukommi – brownied

175 g võid (sulatatud)
6 dl suhkrut
1,2 dl kakaopulbrit
4 muna
Vanilliessentsi
1 tl soola
1,6 dl grahamnisujahu
3 dl nisujahu
2 dl maisijahu
peotäis päevalilleseemneid
200 g vahukomme (VanDamme grillikad, pikkupidi poolitatud)
Glasuur:
45 g võid (sulatatud)
2 spl piima
1,6 dl kakaopulbrit
~200 g tuhksuhkrut

Eelkuumuta ahi 180 kraadini. Sega omavahel pisut jahtunud sulavõi, suhkur, munad,vailliessents ja sool. Teises anumas sega jahud päevalilleseemnetega ja kalla siis kõik kokku. Sega nii vähe kui võimalik, et tainas oleks ühtlane.
Küpseta küpsetuspaberiga kaetud pannil 25 minutit, laota peale vahukommid ja küpseta veel 2 minutit. Lükka vette kastetud noaga vahukommikiht ühtlaseks ja lase täielikult jahtuda.
Glasuuri jaoks hõõru kõik komponendid läikivaks seguks ja määri jahtunud koogile.

Minule meeldisid järgmise hommiku jäägid kõige rohkem, sest kook tundus pisut ühtlasem ja tihedam ja vahukommikiht ei veninud ka enam nii hirmsasti.

Kassari Kroonikad Vol.2


Kassari - juuli 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Vahel saavad ka maalapsed tsivilisatsiooni mõnusid maitsta. Päev enne lahkumist käisime emmega ja Jossiga Kärdlas. Selveris! Woaaaa!! NII palju kaupa!
Ja pärast seda peaväljaku Konsumis ka, sest Jossil taas kord OLI VAJA! seda suurt Bionicle’i komplekti, mis ta sealt leidnud oli. Ja ta oli veendunud, et oma aastastest säästudest poole investeerimine just sellesse tootesse on õige otsus. Nojah. Läksime siis koos. Mina ei viitsinud Joosepi viimaseid kahtlushetki jälgida ja vaatasin pisut ringi. Ja siis rabati mindki jalust ja mul OLI VAJA! seda tordipritsi. Ja ma sain ta, nagu ka Joosep oma Bionicle’i. Kui vähe (palju) on vaja, et õnnelik olla. Meie igal juhul olime.
Nonii. Aga kui on midagi hangitud, on seda ju vaja proovida.
Niisiis paar päeva hiljem ma tegin muffineid. Glasuuriga. Olenemata sellest, et keskmise eestlase jaoks on enamik ameerikapäraselt glasuuritud muffinid nii liiga rasvased kui liiga magusad.

Banaanimuffinid „maailma parima“ glasuuriga (mida ma kunagi ammu juba proovinud olen ja mis see kord oli parem, st mitte nii rasvane)

2 dl maisijahu
2 dl nisujahu
1,5 dl grahamnisujahu
0,8 dl suhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
1/2 tl soodat
1/4 tl soola
100 g võid (sulatatud)
4 suurt banaani (püreestatud)
2 suurt muna
vanilliekstrakti
100 g päevalilleseemneid

Glasuur:
2,5 dl piima
5 spl jahu
Vanilliekstrakti
115 g võid (toatemperatuuril)
2,5 dl suhkrut

Alusta glasuuriga. Vispelda kastmepotis kokku jahu ja piim ning kuumuta pidevalt segades paksenemiseni. Tõsta tulelt ja lase täielikult! jahtuda.
Eelkuumuta ahi 180 kraadini.
Sega kokku jahud, suhkur, küpsetuspulber, sooda, sool ja päevalilleseemned. Teises anumas sega purustatud banaanid, munad, sulavõi ja vanilliekstrakt. Sega kõik kokku, jaga muffinivormidesse ja küpseta umbes 25-30 minutit, kuni tikk väljub koogist puhtana.
Kui muffinid on ahjus, jätka glasuuriga. Hõõru suhkur ja või vahtu. Sega jahtunud jahu-piimasegusse vanilliekstrakt, seejärel sega see kokku või-suhkruvahuga. Lõpptulemus peaks olema õhuline ja meenutama vahukoort.
Määri/pritsi glasuur jahtunud! muffinitele.