laupäev, 31. juuli 2010

Palju Kisa, Vähe Villa


Kassari - juuli 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Eile õhtul, jõudnud oma sellesuvisele viimasele Hiiumaa-tretile, tuli mul peale soov minna põldmarju korjama. Kui heidate pilgu kalendrisse, kus veel viimaseid hetki paistab "juuli", saate ehk aru mu ettevõtte mõttetusest. Aga kuna ma olin teeäärtes neid juba palju valmiskujul näinud ja õigel ajal korjama minna nii ehk naa ei saa, tahtsin proovida ikkagi.
Loomulikult olid kohale jõudes pea kõik marjad veel toored ja valmite jaoks pidi suurema otsimise korraldama, aga seda enam oli mul seal kõrges rohus väätid vahel kahlates aega niisama mõtteid mõlgutada.
Näiteks, kas on mõtet purustada ämblikuvõrku kolme pooltoore marjani jõudmiseks? Ei. Samas, kas oleks mõtet teda purustada kümne valmis marjani jõudmiseks? Jah? Okei. Aga sel juhul, ma leian, pole ju vahet, sest ÄMBLIKUL ei ole vahet, mitu marja ja kas üldse sa seeläbi saad. Kui minu kodu hävineks mingis rünnakus mingite suvaliste minussepuutumatute osapoolte vahel, siis minul ei oleks vahet, kas lõppkokkuvõttes on tegemist ühele või teisele poolele võiduka lahinguga. Minu kodu on läinud ja see on see, mis loeb. Vahet pole, kas kolm pooltoorest, või kümme valmis marja. Jätsin võrgu terveks.
Veel mõtlesin füüsikast. Eimillestki konkreetsest, selleks tean ma sellest liiga vähe, küll aga mingitest fragmentidest, mis on mõne kuu tagusest ajast tänu paarile põnevale vetlusele mu pähe keerlema jäänud. Sellest, et kui mu kunagine füüsikaõpetaja oleks neidsamu asju sama haaravalt rääkinud, tegutseksin suure tõenäosusega hoopis kuskil reaalvalkonnas. Mind võlub see, kui inimene on millegi suhtes kirglik. See tekitab minuski analoogset kirge. Kahju, et nii vähesed õpetajad seda suudavad..

Mul läks paar tundi ja palju mõtlemist, enne kui oma paariliitrise anuma täis sain.
Ja tegelikult mul ei olegi praegu ühtki retsepti, mida teiega jagada tahaksin, sest need põldmarjad läksid sügavkülma mu sügisesi ja talviseid kooke ootama. Loodetavasti olen selleks ajaks oma ettevõtmistega sealmaal, et saan teidki neid maitsma kutsuda.

SünniPäev!


Tallinn - juuli 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Tegelikult pidin ma siinkohal rääkima sellest, miks mulle ei meeldi hambaarsti juures käia (sest üleeile käisin ja oli aega seal toolis lebaskledes lahtise suuga sel teemal mõlgutada), aga siis äkitselt avastain ma, et ohhoo! mul oli eile blogisünnipäev!
Seega pole vaja selle mõnusa koogi juures mitte filosofeerida, ega halada, vaid süüdata küünlad ja tõsta klaas šampust ja hüüda hurraa meie ühise ühe-aasta sünnipäeva puhul.

Banaani-pirnikook šokolaadiglasuuriga

3 banaani
2 pirni
1,8 dl suhkrut
3 muna
90 g sulatatud ja pisut jahutatud võid
100 g tumedat šokolaadi, tükeldatud
1 dl maisijahu
1 dl hirsijahu
1 dl nisujahu
0,6 dl riisijahu
1 tl soodat
1 tl küpsetuspulbrit
½ tl soola
glasuur:
70 g võid (sulatatud ja jahutatud)
1,1 dl kakaopulbrit
200 g tuhksuhkrut
0,6 dl kookospiima
vanilliessentsi

Eelkuumuta ahi 180 kraadini.
Püreesta banaanid ja pirnid, sega hulka suhkur, munad ja või. Teises kausis sega jahud, küpsetuspulber, sooda ja sool. Sega kõik hoolikalt kokku ja šokolaaditükid ka.
Kalla küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta ~20-25 minutit, kuni tikk tuleb puhtalt välja. Lase täielikult jahtuda.
Glasuuri jaoks sega kõik ained ühtlaseks läikivaks möglaks ja määri jahtunud koogile. Lase tarduda.

Teatan uhkusega, et vaatamata koogi välimusele pärast tunde vertikaalasendis mu seljakotis loksumist tahtis mu kookidest üldiselt mitte eriti lugu pidav onupoeg ära süüa kõiki nende perele viidud tükke ja et väikevend sõi vähemalt 6 tükki (kuigi tõenäoliselt rohkem). Ja üldse oli tal hea minek.

SuveTüdruk


Tallinn - juuli 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Oli Viljandi Folk. Olid Kudru-Marie ja Jaan-Eeva-Ruuben-Aadam ja ökovälikohvik ja „Mr Vertigo“ ja kuumus ja uimasus ja Mailu ja see üks ja ainus kontsert, kuhu ma tahtsin ja viitsisin minna. Nolens Volens Jaani kirikus, mis tekitas suuri tundeid ja iseendale näkku vaatamist ja selle raskust ja kergust. Ja oli üks öine vokitegu, mis ei saanudki salvestatud.
Oli Matsalu. Olid Elen ja Madis ja Helina ja paljud paljud veel. Aga mida ei olnud, oli fotokas. Ehk ongi hea, kuigi palju ilusat jäi vaid nendesse hetkedesse. Mehed suvekööki ehitamas ja naised köögis vaaritamas. Mina õppisin kalu fileerima ja neid praadima ja pärast ahjuvormiks vormima. Õppisin töömeestele vääriliselt süüa tegema –lihtsalt ja palju. Hea. Oli saun ja enese rääkimaunustamine. Oli ühine sarjavaatamine ja välistrobo välkude näol ja läbi vihma nagu õudusfilmis jooksmine ja parim valguskujundus üle pika aja.
Ja siis oli jälle Tallinn ja sõbrad mu pooliku põrandaga elutoa põrandal laiali. Või ja leib ja köögiviljavokk ja jäätisemätserdis. Ja titeläbu mu põrandail ja voodis. Ja pärast ootamatu sünnipäevalkäik ja tants hommikuni. Ja ärgates sellesama voki lõpp mu taldrikus. See oli tõesti hea.
Selline nädal siis.

Järjekordne köögiviljavokk

2 suuremat sorti porgandit
pool keskmist lillkapsast
2 paprikat, punane ja kollane
pool purki konservmaisi
võid
soola
pipart
kookospiima

Koori ja seibita porgandid. Sulata pannil või ja hauta porgandeid selles kuni tükeldad lillkapsa väikesteks õisikuteks. Kalla lillkapsas pannile, sega, et see ka võiga kokku saaks, kalla juurde ~pool tassi sooja vett ja jäta mõneks ajaks kaane alla hauduma. Samal ajal pese, puhasta ja tükelda paprikad. Sega need koos maisiga pannile, maitsesta soola ja pipraga ja hauta mõni aeg. Kalla juurde sorts kookospiima, sega, keera tuli ära ja lase hetk haududa.
(Instruktsioonid on sama improvisatoorsed kui koostisainedki, ehk siis vabal valikul muudetavad.)

Kassari Kroonikad Vol.4


Kassari - juuli 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Oli viimane õhtu Kassaris ja mõneti tundus, et ma olen ennast ammendanud. Jälle oli päral mu igiammune probleem – mingil hetkel saab nendel (ühtedel ja samadel) inimestel sellest siiber, et nad iga päev peavad kooki sööma. On küll, jah, alguses tore ja nii, aga lõpuks enam ei jaksa. Ja minul on ka imelik. Sest ma olen juba nii kaua seda rida ajanud küll, et tahaks juba, et inimesed tuleksid ise minu juurde ja mitte vastupidi. Aga see aeg ei ole kaugel, ma ütlen! Öelgu skeptikud, mis soovivad.

AGA endiselt oli see viimane õhtu. Ja ma istusin arvuti taga ja otsisin midagi, mis mind intrigeeriks, mille jaoks oleks mul materjali ja mis sisaldaks jogurtit, sest seda oli märkamatult pakkide viisi kappi kogunenud.

Rabarberi-jogurti-pähklikook

2 apelsini peenelt riivitud koor (tegelikult oli sidrun, aga seda mul polnud ja ausalt – täiega töötas!)
115 g võid (toatemperatuuril)
6 dl suhkrut
250 ml maitsestamata jogurtit
vanilliessentsi
4 dl maisijahu
3 dl grahamnisujahu
2 dl nisujahu
3 muna
4 tl küpsetuspulbrit
pisut soola
1 l puhastatud ja tükeldatud rabarberit + jahu puuderdamiseks
50 g tükldatud sarapuupähkleid ja mandleid

Eelkuumuta ahi 170 kraadini.
Hõõru apelsinikoor suhkruga ühtlaseks, lisa või ja hõõru kõik koos vahule. Sega ükshaaval hoolikalt juurde munad, seejärel vanilliessents ja siis jogurt. Teises nõus sega jahud küpsetuspulbri ja soolaga ja sega kahes jaos taignasse. Lisa pähklid-mandlid ja jahupuistega kaitud rabarberitükid.
Kalla küpsetuspaberiga vooderdatud pannile (mul oli Rimist saadud sügav küpsetusvorm, ehk siis väiksem, kui ahjuplaat) ja küpseta mõnikümmend minutit, kuni tikk tuleb koogist puhtalt välja. (Originaalis kautatakse kahte keeksivormi ja küsetamine kestab tunni. Mina olen unustanud märkida, kaua mul läks, aga nii kaua kindlasti mitte.)

Alguses mulle tundus, et ta tuli nõme. „Liiga tavaline“ või midagi. Aga see on täpselt selline kook, mis tundub mõttetu, aga mida lõpuks sööd märkamatult nii palju, et raske on olla.

Kassari Kroonikad Vol.3


Kassari - juuli 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Sealtsamast Selverist, kus ma eelmises peatükis käisin, ostsin ka ei-tea-mis-kaalutlustel paki vahukomme. Vahukommidega mässamine on mul juba kuid meeles mõlkunud, aga teoks pole ta siiani veel saanud. Tundub kuidagi liiga suure ettevõtmisena – uued tehnikad ikkagi. Aga nüüd ma olin Kassaris koos vahukommidega, mille paljalt söömine mind eriti ei ahvatlenud. Järelikult..

Tegelikult ma suhtusin selle projekti õnnestumisse paraja skepsisega, aga tulem oli üllatavalt mõnus. Ja komplimente laekus põhiliselt just vahukommide poolt tekitatud kleepuvuse ja venivuse aadressil.

Vahukommi – brownied

175 g võid (sulatatud)
6 dl suhkrut
1,2 dl kakaopulbrit
4 muna
Vanilliessentsi
1 tl soola
1,6 dl grahamnisujahu
3 dl nisujahu
2 dl maisijahu
peotäis päevalilleseemneid
200 g vahukomme (VanDamme grillikad, pikkupidi poolitatud)
Glasuur:
45 g võid (sulatatud)
2 spl piima
1,6 dl kakaopulbrit
~200 g tuhksuhkrut

Eelkuumuta ahi 180 kraadini. Sega omavahel pisut jahtunud sulavõi, suhkur, munad,vailliessents ja sool. Teises anumas sega jahud päevalilleseemnetega ja kalla siis kõik kokku. Sega nii vähe kui võimalik, et tainas oleks ühtlane.
Küpseta küpsetuspaberiga kaetud pannil 25 minutit, laota peale vahukommid ja küpseta veel 2 minutit. Lükka vette kastetud noaga vahukommikiht ühtlaseks ja lase täielikult jahtuda.
Glasuuri jaoks hõõru kõik komponendid läikivaks seguks ja määri jahtunud koogile.

Minule meeldisid järgmise hommiku jäägid kõige rohkem, sest kook tundus pisut ühtlasem ja tihedam ja vahukommikiht ei veninud ka enam nii hirmsasti.

Kassari Kroonikad Vol.2


Kassari - juuli 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Vahel saavad ka maalapsed tsivilisatsiooni mõnusid maitsta. Päev enne lahkumist käisime emmega ja Jossiga Kärdlas. Selveris! Woaaaa!! NII palju kaupa!
Ja pärast seda peaväljaku Konsumis ka, sest Jossil taas kord OLI VAJA! seda suurt Bionicle’i komplekti, mis ta sealt leidnud oli. Ja ta oli veendunud, et oma aastastest säästudest poole investeerimine just sellesse tootesse on õige otsus. Nojah. Läksime siis koos. Mina ei viitsinud Joosepi viimaseid kahtlushetki jälgida ja vaatasin pisut ringi. Ja siis rabati mindki jalust ja mul OLI VAJA! seda tordipritsi. Ja ma sain ta, nagu ka Joosep oma Bionicle’i. Kui vähe (palju) on vaja, et õnnelik olla. Meie igal juhul olime.
Nonii. Aga kui on midagi hangitud, on seda ju vaja proovida.
Niisiis paar päeva hiljem ma tegin muffineid. Glasuuriga. Olenemata sellest, et keskmise eestlase jaoks on enamik ameerikapäraselt glasuuritud muffinid nii liiga rasvased kui liiga magusad.

Banaanimuffinid „maailma parima“ glasuuriga (mida ma kunagi ammu juba proovinud olen ja mis see kord oli parem, st mitte nii rasvane)

2 dl maisijahu
2 dl nisujahu
1,5 dl grahamnisujahu
0,8 dl suhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
1/2 tl soodat
1/4 tl soola
100 g võid (sulatatud)
4 suurt banaani (püreestatud)
2 suurt muna
vanilliekstrakti
100 g päevalilleseemneid

Glasuur:
2,5 dl piima
5 spl jahu
Vanilliekstrakti
115 g võid (toatemperatuuril)
2,5 dl suhkrut

Alusta glasuuriga. Vispelda kastmepotis kokku jahu ja piim ning kuumuta pidevalt segades paksenemiseni. Tõsta tulelt ja lase täielikult! jahtuda.
Eelkuumuta ahi 180 kraadini.
Sega kokku jahud, suhkur, küpsetuspulber, sooda, sool ja päevalilleseemned. Teises anumas sega purustatud banaanid, munad, sulavõi ja vanilliekstrakt. Sega kõik kokku, jaga muffinivormidesse ja küpseta umbes 25-30 minutit, kuni tikk väljub koogist puhtana.
Kui muffinid on ahjus, jätka glasuuriga. Hõõru suhkur ja või vahtu. Sega jahtunud jahu-piimasegusse vanilliekstrakt, seejärel sega see kokku või-suhkruvahuga. Lõpptulemus peaks olema õhuline ja meenutama vahukoort.
Määri/pritsi glasuur jahtunud! muffinitele.

Kassari Kroonikad Vol.1


Kassari - juuli 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Suvi on nutune aeg blogipidamiseks. Eriti kui sul pole kodus netti. Tundub lausa ületamatu takistusena võtta oma läpakas ja minna kohvikusse, kus sa pead jooma kahekümne viie krooni eest teed, mida sa tegelikult ei taha ja siis, kui see millalgi otsa saab, tundma ennast süüdi, et hoiad kinni kohta, kuhu mõni päriselt söömise eesmärgil istuda tahaks.
Aga siin ma nüüd jälle olen, püüdes mingilgi määral tekkinud auku kokku lappida ja teha mingitki kiirkokkuvõtet möödunud kahest vahelduva kokandusliku eduga nädalast.
Nimelt läksid emme-issi-Liispet kolmekesi linna ja jätsid meid Jossi ja Lombiga maale. Ja kui maja jäi tühjaks ja köök oli tervenisti minu käsutuses, ei hakanud ma ennast loomulikult tagasi hoidma. Olgu muuga, kuidas on, aga võid kulus pakk päevas.
Tegelikult ma ei tegelenud ainult küpsetamisega. Tegin hommikusöögiks putru ja lõunaks ka midagi sellest, mis kapis oli. Aga esiteks pole need asjad paraku kunagi midagi nii kaubanduslikku, et neid pildistada ja teiseks on reeglina lõunasöögi ajaks kõht nii tühi, et see lihtsalt ununeb. Seega nüüd hunnikus magusat. Jälle.

Jossil tuli obsessioon, et tal on vaja sidrunijäätist. Meil oli aga kodus ainult kaks närust sidrunit, neist üks otsast juba pisut pehme. Kuigi meil on Jossiga tihti kokkupõrkeid nii erinevatel tahtmiste-mittetahtmiste kui tegemiste-mittetegemiste teemadel, püüan talle siiski mõistlikkuse piirides vastu tulla. See soov tundus hetkel mõistlik.
Andsin kesistes oludes oma parima, mis kukkus välja küll pigem sidrunijää kui –jäätis, aga söödud ta sellegi poolest sai. Panen siia originaalretsepti kogused ja meetodid (mis, nagu enamasti, on pärit ühest mu järgitavast paarisajast blogist) koos oma kodukootud kommentaaridega. (Kogused taandasin ise 2/3 ja piisas täiesti. Kahele.)

Sidrunijäätis

2 sidruni peenelt riivitud koor
100 g suhkrut
125 ml värskeltpressitud sidrunimahla (u 3 sidrunit)
500 ml half and half !!!!!!!!!!! (kasutasin kohalikku lehmapiima ja sellelt kooritud koore segu vahekorras ~1-4)
pisut soola

Riivi sidunid otse köögikombaini, lisa suhkur ja jahvata koored väga peeneks (köögikombaini ei olnud, riivisin lihtsalt kõige peenema riiviga ja hõõrusin suhkruga kokku). Lisa sidrunimahl ja töötle masinas suhkru täieliku lahustumiseni (või siis lihtsalt sega..). Sega juurde half and half !!!!!!!! ja töötle ühtlaseks.
Jahuta 1 h, siis pane jäätisemasinasse ja valmista vastavalt instruktsioonidele (või kalla karpi ja pane jääkülmkappi ja klopi iga 45 minuti tagant kahvliga läbi kuni värk tundub söödav. Või siis otsusta söömine hommikusse jätta ja murra ta hommikul noa abiga tükkideks).

pühapäev, 25. juuli 2010

Külalise-Hoiatus!


Kassari - juuli 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Meil on Kassaris uus ahi!! :) Nii hea. Varem oli kaks varianti, kas toolidest moodustada mingi barikaad, et katkine uks vähekenegi kinni püsiks või hiilida kõrvalmaja ahju ekspluateerima. Ei enam!
Põhitsemaks sellist suurt edasiminekut oleksin ma nii ehk naa kohe midagi küpsetanud, aga sedapuhku oli selleks ka teine põhjus - meie kodurahu (kui seda nii saab nimetada) ähvardas sakslaste sissetung!
Mul on sakslaste ja Saksamaa suhtes suured eelarvamused. Olen püüdnud mõlemaid siiani vältida ja see ettevaatus tuleneb juba aastatetagusest ajast ja suuresti just nenest inimestest, kes ka see kord tulema pidid. Minul seostub "sakslane" konservatiivsuse, ülbuse ja paindumatusega. Enesearmastusega. Ja seega olin ka suhtselt kriitiliselt meelestatud oma seekordsete üllituste suhtes. Siiski, vähemalt nendega läks hästi. Nii palju kui mu üldine enesetunne ka selle saksaliku mina-tean-parmini-mis-on-õige suhtumise all ei kannatanud, vähemalt seesinastele koogikestele anti nende olemasolu andeks ja kiideti takkagi.

100 g tumedat šokolaadi
2,4 dl jahu (segamini grahamnisu-, maisi- ja nisujahu nagu Hiiumaal tavaks)
½ tl soodat
½ tl küpsetuspulbrit
¼ tl soola
115 g võid toatemperatuuril
3,6 dl suhkrut
2 suurt muna
mõned tilgad vaniljeekstrakti
1,2 dl 10% hapukoort
1,2 dl vett

Eelkuumuta ahi 180 kraadini.
Pane šokolaad metallkausis kuumaveenõu kohale (nii, et põhi vette ei puutuks) ja sega aeg.ajalt kuni sulamiseni. Lase pisut jahtuda.
Sega jahud, sooda, küpsetuspulber ja sool.
Teises nõus hõõru või suhkruga vahule. Sega hoolikalt sisse jahtunud šokolaad. Lisa ükshaaval munad, siis vanilje ja siis hapukoor, pärast iga lisamist hoolikalt segades.
Lisa pool jahu, sega minimaalselt, siis kalla juurde vesi, sega; ja siis lisa teine pool jahust ja sega täpselt nii vähe kui võimalik, et tainas oleks ühtlane.
Kalla vormidesse ja küpseta ~20 min (kuni puutikk väljub koogikesest puhtalt.)

Katsetasin esmakordselt paberist muffinivormide asemel küpsetuspaberiruute, mis ma oma silikoonvormidesse surusin. Nõuab pisut rohkem aega, aga tulemus on suhteliselt atraktiivne ja päris kindlasti ei jää pool koogist paberi külge kinni. Ehk siis - vaeva väärt.

teisipäev, 20. juuli 2010

Mul Ei Ole Elu?


Tallinn - juuli 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Eelmine pühapäev, päev enne maaletulekut - nii maha olen oma asjadega siin jäänud. Aga ta on mäletamist väärt. Või no okei, vähemalt selle blogi kontekstis. Nimelt tagasivaateliselt tundub, et ma selle päeva jooksul oma jalga köögist eriti välja ei saanudki. Ja kui sain, siis sedagi puhtalt toitu puudutavatel eesmärkidel.

Varane tõus, leivad ahju, turule ostma maasikaid ja muud, mis silma jääb, koju, leivad ahjust välja, maasikad toormoosiks ja sügavkülma..nii, mis veel.. Teeks õige moosi, ma ju leidsin paar retsepti ja pealegi ostsin turult tikreid. Ja rabarberit on külmas..
Tikri-lavendlimoos, rabarberi-apelsinimoos. Purkidesse.
Banaanid on riknemise ääre peal, järelikult banaanikeeks.
Hmm, mis veel.. Mammal on sünnipäev tulemas, teeks selleks puhuks ka midagi. Näiteks twixikooki. Jah. Täpselt.
..ja ongi õhtu käes.

Ja siis äkitselt tabas mind õud, sest ma sain aru, et mul ei ole vist elu..
(Õnneks helistas Liisu ja ma sain minna tema juurde netti ja muuseas ka jalka finaali vaatama ja viia neile ühte koma teist ja tunda, et mingi kasu mu päevast kellelgi siiski on.)

Rabarberi-apelsinimoos

3 suurt apelsini
700 g värsket rabarberit (puhastatud, pikkupidi poolitatud ja tükeldatud)
~10 dl suhkrut
12 kardemonikupart, puhastatud ja uhmerdatud (~2 tl kardemoni)

Pese apelsinid hoolikalt ja viiluta nii õhukeseks kui vähegi võimalik. Pressi nad tihedalt õhukindlasse nõusse, kata külma veega ja lase 12-24 h liguneda (~6-7 h). Eemalda veest ja tükelda iga ring kaheksaks võrdseks tükiks. Pane apelsinid koos apesliniveega potti, lase keema ja keeda ~30 min. Sega sisse kardemon ja suhkur ning keeda veel 15-30 min, vahetevahel segades, et moos põhja ei kõrbeks. Lisa rabarber ja keeda veel 5-8 min, kuni rabarber on pehme, aga ei lagune. Moos peaks olema pisut paksenenud, aga ta pakseneb edaspidi veel.
Villi kuumalt läbikeedetud purkidesse, keera läbikeedetud kaaned tugevalt peale ja lase pea alaspidi jahtuda.

Tikri-lavendlimoos

950 g tikreid, pestud ja puhastatud
3 spl lavendliõisi (Piprapoest)

Pane tikrid potti koos lavendliõite ja ~6 dl veega (et enam-vähem ära kataks), lase keema ja lase 10 minutit podiseda. Keera kuumus madalamaks, pressi marjad puruks (või jäta terveks kui nii toredam tundub) ja lisa ~3/4 olemasoleva koguse jagu suhkrut. Kõlab väga häguselt? Tean. Unustasin mõõta. Aga õige parem on vist lihtsalt vähehaaval lisada ja vahepeal maitsta. Lase suhkrul madalal kuumusel lahustuda, siis keera kuumust juurde, lase keema ja keeda veel ~10 minutit.
Villi kuumalt läbikeedetud purkidesse, keera läbikeedetud kaaned tugevalt peale ja lase pea alaspidi jahtuda.

Ja siis - maale!
(Mamma sünnipäevakook läks aga kaasatuleku asemel hoopis sügavkülma. Ei ole soovitav 35-kraadises kuumuses suure šokolaadikoogiga hääletama minna. Niisiis on põhjust temast juttu teha siis kui linna tagasi jõuan.)

esmaspäev, 19. juuli 2010

Teater Ei Ole Elu


Tallinn - juuli 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Baltoscandal. Kuumus ja armastus Rakveres ja Rakvere vastu. Kallid inimesed, kallid kohad, head teatrit ja halba teatrit ja mittemidagiütlevat teatrit ja pead plahvatama panevat teatrit. Mõned sattumuslikud kõikevaldavad vestlused. Mälestused ja uued kogemused. Iseendaga olemist ja teistega olemist ja lihtsalt puhast vabadust. Ja kõige selle sees kalli sõbra sünnipäev Tallinnas..? Aga siin pole ju mingit küsimust - öine bussisõit ja koogiküpsetusaktsioon ja varane ärkamine, et tormata 35-kraadises kuumuses suure koti ja kahe koogiga kesklinna EKA sisseatumiskatsetele kooki üle andma. Läbimärjalt loomulikult. Ja siis järgmise koogi ja pisut kuivema pluusiga kontorisse teistele kallitele kooki viima, takerdudes teel mõneks ajaks esmaabi andmiseks (mida ma ei oska, aga vähemalt suudan rahu säilitada ja abi kutsuda). Ja siis tagasi bussile, et juba pärastlõunal olla tagasi Rakveres ja jätkata teatrihullust, milletaoline saab võimalik olla ainult selles linnas ja selles teatris ja nende inimestega.

Tomati-šokolaadikook

2,5 dl kakaopulbrit
500 g tomatipastat
5 muna
1 tl vaniljesuhkrut
2 dl riisijahu
2 dl hirsijahu
2 dl nisujahu
1dl grahamnisujahu
4,8 dl tuhksuhkrut
2 tl küpsetuspulbrit
1tl soodat
340g võid (toatemperatuuril) - liiga liiga liiga palju! 250 oleks täiesti piisanud, arvan ma

Müstikaglasuur

300 g, 70% šokolaadi
3,2 dl vahukoort
0.8 dl tomatipastat

Originaalis nõutakse kahte ühesuurust lahtikäivat ümmargust koogivormi, et teha ühte väga kõrget torti. Mul neid ei olnud, tegin kaks kooki, keeksivormi kõrgema ja sügavasse panni madalama. Mõlemad olid piisavalt kõrged, et andis keskelt pooleks lõigata ja glasuuri vahele ka panna. Niisiis vähma koguse soovijad - tehke pool taignakogust ja on piisavalt.
Eelkuumuta ahi 175 kraadini.
Keskmises kausis vispelda kokku kakao, tomatipasta, munad ja vaniljesuhkur.
Sega omavahel jahud, suhkur, küpsetuspulber ja sooda. Hõõru juurde või ja pool kakaosegust. Sega korralikult. Lisa ülejäänud kakaosegu kahes osas, mõlema lisamise järel hoolikalt segades. Kalla võiga määritud ja jahuga puuderdatud vormidesse (taigen peaks olema suhteliselt vedel).
Küpseta 30-40 minutit, kuni puutikk väljub koogi keskelt puhtana.
Lase vormis 10 minutit jahtuda, siis kalla koogid välja ja jahuta üleni.

Tee glasuur valmis koogi küpsemise ajal.
Kuumuta tomatipasta ja vahukoore segu keemiseni, kuni poti servadesse tekivad pisikesed mullid. Eemalda tulelt, kalla juurde šoolaad ja sega kuni glasuur on ühtlane. Jahuta tund toatemperatuuril, seejärel pane külma ja jahuta kuni ta on spaatliga määritav.
Lõika koogis pooleks ja määri glasuuri kahe kihi vahele ja peale. Soovi korral kaunista, näiteks kuivatatud rukillilledega.

neljapäev, 8. juuli 2010

Uue Maailma Romantika


Tallinn - juuli 2010, originally uploaded by Marion Undusk.
Mõnus on sõita jalgrattaga Pelgulinnast Uude Maailma. Üks pikk tänav ja eimingeid tõuse. Pakiraam ei kolisegi, mis sellest, et ma pole ikka veel jõudnud kadunud mutri asemele uut panna. Mõnus on jõuda Kudru aiaväravasse ja parkida ratas lahtiselt praokil välisukse kõrvale ja minna maja taha õunaaeda, kus ta parajasti pesu kuivama riputab. Ja siis paljajalu tuppa ja istuda koos hämaras köögis ja juua kannude viisi taimeteed ja lihtsalt juttu ajada. Mõnus.
Ja rääkida võib kõigest. Vaielda võib kõige üle. Vaimustuda võib kõigest. Näiteks miniatuursest prantsuse taimetoidu kokaraamatust. Ja väljas hämardub, aga pimedaks ei lähegi. Ja kui silmad enam lahti ei püsi ja hämarus juba ringiga valgenemise suunas liigub, on tegu ennast tagasi ratta selga vinnata, sest teemad on liiga haaravad.
Ja kojusõit on jahe ja värskendav. Valgusfoorid ei tööta enam. Või veel. Ei ainsatki inimest. Ehk kaks autot. Või no, taksot.
Ja lõpuks hommiku hakul uinuda oma uues heledas kodus heledas voodis lahtiste akandega toas. Kotis hommikut ootamas seesama kokaraamat.

Soe lillkapsa-brokkolitaldrik

1 väike lillkapsas
1 brokkoli
~25 g poolkõvaks läinud saia
1 küüslauguküüs
suur peaotäis värsket peterselli
~25 g võid
soola
pipart

Tükelda lillkapsas ja brokkoli väikesteks õisikuteks. Keeda lillkapsast kaane all 5 minutit, lisa brokkoli ja keeda veel 5 minutit. Nõruta.
Sulata pannil või ja pruunista selles saiatükid ja purustatud küüslauguküüs. Haki petersell ja sega juurde. Pruunista veel veidi. Lisa lillkapsas ja brokkoli, kuumuta läbi, maitsesta soola ja pipraga.

Oodates Godot'd


Tallinn - juuli 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Teda võib oodata lõputult. Istuda puu all ja loota, et ta tuleb. Lubas ju. No ja kui ei tule siis vähemalt kirjutab või helistab ja ütleb, et ta ei tule.
Aga Godot'l on hoopis muud asjad mõttes. Ta sebib kuskil ringi ja ajab omi asju ja see puu, mille all kohtuma pidite on vajunud unustusehõlma.
Puu all istudes kipub aeg veelgi enam venima. Püüd Godot'd mõttejõul endani tuua viib ainult tagasi mälestustesse kunagistest kohtumistest, Godot' olemuse idealiseerimiseni ja seda suurema igatsuseni tema järele.
Aga mis saab siis kui ta ikkagi lõpuks tuleb? Korraks, sest tee viis lihtsalt kogemata õige puu juurest mööda ja tal on kiire? Ja mis saab veel siis kui see tulek ei põhjusta mitte tekkinud ideaakuju langust, vaid hoopis selle süvenemist?
See on jube mõte.
Ja oodates läheb kõht ka tühjaks.

Smuuti

peotäis maasikaid
1 nektariin
peotäis kirsstomateid
1 banaan
pool avokaadot
mandleid ja pähkleid ja kuivatatud mustikaid ja muud, mis kodus on

Lase viljad püreeks, raputa mandlid-mustikad peale. Ja kui tahad olla veel eriti metsik, lase pähklid ka koos viljadega püreeks.
Godot' terviseks!

Kui Rannas Hakkab Palav


Kassari - juuni 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

..ja kõht läheb ka vaikselt tühjaks, siis peab üles tõusma ja ennast kokku pakkima ja minema koju midagi süüa otsima. Kassaris on seda hea lihtne teha - rand on nii lähedal.
Aga kui kodus ei ole süüa? No siis peab tegema. Ja kuna nähtavasti ka mingit meeletut toorainevalikut pole, peab improviseerima.
Kodutehtud leiva jäägid, toorsalat, natuke kapinurgas vedelenud pastat, kartuli+kõigi-olemasolevate-köögiviljade püree ja hapukoore-tillisalat. Ja ema on oma tütardega rahul (sest toorsalati tegi Ingel).

Hapukooresalat

Hapukoort
Soola
Pipart
Tilli. Või siis tilli, peterselli, murulauku, karulauku st kõike, mis aiast kätte saad ja nii palju kui vähegi kaussi mahub.

Haki roheline peeneks, sega kõik kokku ja söö niisama või pane leivale või kartulile või pastale. Hea.

teisipäev, 6. juuli 2010

JaaniPäev Oli Ka Kunagi...


Vääna - juuni 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

..ja mina, kes ma olen välja kasvanud pidudestaadiumist ega soovi enam öö läbi kuskil suvalise lõkke ääres juua, aga pole veel jõudnud ka perestaadiumisse, kus selletaolised puhud veedetakse oma mehe ja laste ja ehk paari sõbra ja nende meeste ja laste seltsis grillides, sattusin kuidagi poolkogemata koos väikse vennaga maale vanaema juurde. (MONSTRUMlause!!) Väga ammu ei ole Jaanipäev selline olnud, et istud vanavanematega laua ümber. Ja mitte kunagi selline, et selle juurde käib ka pudel šampust ja ümberkaudsete õunapuude otsas roniv väike vend. Või onu ja vennaga rannaskäik ja lendav taldrik. Või kell kaksteist ära vajumine nii, et vend peab andma lubaduse, et ta läheb ka lähemal ajal voodisse.
Seitse erinevat lille korjasin ja padja alla panin, aga alles hiljem tuli meelde, et seitsmest aiast unustasin üle ronida. Ehk ongi hea. Seda, kes nendest hulkadest unes nähtud meestest mu tulevane on, annaks ikka mõistatada.

Maasika-toorjuustukook (ülikiire variant äkk-küllaminekuks)

liivataigent (mätsisin ise kokku midagi täiesti suvalist suvalisest annusest võist ja suhkrust ja paarist munast ja erinevatest jahudest)
toorjuustu (2x175g)
suhkrut
maasikaid

Vajuta taigen küpsetuspaberiga kaetud ahjupladile laiaks (mitte liiga paksult) ja küpseta 200-kraadises ahjus kuldseks. Lase jahtuda. (Selle aja sees saad muid asju pakkida.) Hõõru toorjuust suhkruga ja määri taignale. Lõigu peale maasikad - mida rohkem, seda uhkem.
Kui on veel aega, lase natuke külmas seista.