esmaspäev, 31. mai 2010

Lambikas


Tallinn - mai 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Kas teil ei ole vahel turule sattudes ja seal pruunitäpilisi banaane nähes tunne, et neid on vaja osta ja banaanikeeksi teha? Ja siis ostagi nad ära ja teha hoopis sadat muud asja ja avastada paari päeva pärast, et pruunides TÄPPIDEST on asi juba suht kaugel. Ja siis ärgata hommikul jubekohutavalt vastikult vara, et see keeks valmis teha. Ja teda lõpuks ahjust välja võttes tõdeda, et sind on tabanud kõik-küpsetised-jäävad-nätskeks needus, aga süüa seda ikkagi päris mitu tükki liiga palju, sest nätske on ju tegelikult mõnus.
Päris alati ma banaanidega tegeledes Tõnise peale ei mõtle, see kord aga küll. Seda keeksi ta JÄLESTAKS! Tema õnn, et ma sel päeval kursaga kokku ei sattunud.
Ja ühte ma tean veel, kes seda ei sööks. Küll mitte banaani pärast.

Banaani-moonikeeks
(Nagu taiplikumad ehk juba ammu on täheldanud, kasutan ma enamikel juhtudel suht suvalisi jahusegusid. See siin on üks nendest kordadest. Mis algretseptis oli, seda ei mäleta. Vist kõik nisu.)

0,9 dl maisijahu
0,7 dl nisujahu
2,3 dl riisijahu
1 dl linaseemnejahu
1,5 dl suhkrut
3/4 tl soodat
1/2 tl küpsetuspulbrit
1/2 tl soola
3(-4) suurt banaani (pudruna)
2 väikest sirsikut (ka pudruna)
1 dl maitsestamata jogurtit
2 suurt lahtiklopitud muna
75 g sulatatud ja jahutatud võid
1-2 tl vaniljeessentsi (ma panin vaniljesuhkrut)
4 spl mooniseemneid

Eelkuumuta ahi 175 kraadini.
Sega ühes nõus jahud, suhkur, sooda, sool ja küpsetuspulber.
Sega teises nõus banaan, virsik, jogurt, muna, või ja vanilje.
Sega kaks kausitäit ettevaatlikult omavahel kokku. Lisa mooniseemned.
Küpseta 55-60 min (ma panin ~45 minutil fooliumi peale ja kokku läks 1h 20 min umbes ja ikka oli nätske, aga eks igaüks pea ise oma tikuga katsetama..)

Nagu ikka vaevasin ma kõigega, mis veel alles oli, õhtul järjekordselt oma perekonda. Nad võivad olla mitte just kõige kiidusõnalisem publik, aga konsumeerimise osas suht tänuväärne sellest hoolimata. Ja see ongi põhiline ju. :)

Kiirelt


Tallinn - mai 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Magnus helistas ja tahtis kokku saada ja Lollodemäel maasikaid süüa. Aga kui ma lõpuks kohale jõudsin, tuli välja, et tegelikult ta tahab hoopis, et ma tal juukseid lõikaksin. Maasikad olid küll ka, aga see paistis kõrvaline. Rääkisin talle, et ärgu tahtku, et ma ei oska ja et olen elus lõiganud ainult ühe pea ja sedagi vaid paari päeva eest ja kahtlase väärtusega tulemusega, aga ta ei andnud alla. Lubas mulle selle eest süüa teha (ma olin just remontimast tulnud ja huntnäljane), köögivilju nagu ma tahtsin. Olgu. Ise teab.
Läksime Magnuse juurde ja seal ilmnes, et kuna ta vanemad on välismaal valitseb külmkapis värskete asjade põud. Täielik. Isegi porgandeid ei leidnud.
Kuna mu kõht nadis juba suht kõlavalt endat märku, korraldasin põhjaliku läbiotsimise ja leidsin

2 purki purustatud konservomateid (kui supp juba valmis oli, leidsime veel ühe paki tomatipüreed. Kui üks purk asendada, oleks paksem tulnd.)
1 purgi kookospiima
1 purgi rohelisi oliive
paar sibulat
jupi ingverit
karrit

Hautasin hakitud sibulaid natuke võis, kallasin peale tomatid ja kookospiima ja hakitud oliivid ja hakitud ingveri ja karrit ja meresoola ja pipart natuke ja lasin keema tõusta.
Väga hea supp sai, muide.

Pärast sööki hakkas Magnus siiski mu lõikamisoskustes kahtlema. Ütles, et lõigaku ma ainult külgedelt, seda keegi niikuinii ei näe, aga et tuka kallale ta mind ei lase. Aitäh. Võtsin õiguse solvuda. Selle peale solvus jälle tema ja nii ma läksingi midagi tegemata ära.
Toredad traditsioonid meil - iga kord tülitseda.
Vähemalt olin mina see, kes süüa tegi.

Peaaegu Kohustuslik


Kassari - mai 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Ikka on hea kui sõbrannad su eest hoolt kannavad ja vahel mõne retsepti mailboxi saadavad. Eriti kui tegemist on hooajalise asjaga. Rääkisin Kudrule, et tahan võilillemoosi teha ja ta saatis mulle võilillemee retsepti. Ma polnud sellisest asjast varem kuulnudki, aga kui ma siis kord juba maale sattusin ja võilillemeri põlvini ulatus ja palavikulisus vaikselt juba aias ringi taaruda lasi, korjasin saju kiuste suure korvitäie võililli ja proovisin järele. Paraku leidis see kõik aset pisut liiga hilja - sellest ka modifikatsioonid.

Võilillemesi

3 liitrit võilillenutte (ma usun, et mul oli 5..)
pool liitrit vett
1tl sidrunihapet (poole sidruni mahl)
800g suhkrut (no nii umbes, ja osa oli pruun suhkur)

1. päeval tuleb vesi ja sidrunihape potti panna, lisada võilillenutid ja keeta kaane all 10 minutit - keetsin sutt kauem, nii 20 min ehk.

Mödi jäetakse 24 tunniks seisma. - ajanappusel 6 tunniks

2. päeval tuleb see mass soojendada, muljuda vedelik välja ja kurnata. Lisada 800g suhkrut ja keeta tasasel tulel 1-1,5 tundi. Keeta kaane all ja vahetevahel liigutada. Pane purki ja pärast jahtumist kaaned peale, sobivad isegi plastmasskaaned, õhukindlalt pole vaja. - keetsin mis ma keetsin, aga mee konsistentsi see asjandus mul igal juhul ei omandanud. Siirup sai hoopis. Hea maitsega küll, meesarnane ja aga kerge võilillelisandiga, aga vedel mis vedel.
Palun, Kudru.

neljapäev, 27. mai 2010

Pühendusega


Tallinn - mai 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Istun mina omaette maal ja valutan oma kurku (või täpsemalt püüan võimalikult vähe neelatada, et keha krampi ei tõmbuks) ja olen hääästi rahulik ja ebaproduktiivne. Ja siis tuleb mõte, et tegelikult võiks/peaks ju ka midagi asjalikku ära tegema. No näiteks need teatrisemiootika kodutööd, mis mul kaelas istuvad ja vahelduva eduga südametunnistusele koputavad. Võtan üle mitme päeva läpaka kotist välja ja lähen teise majja internetti. Otsin netist suure hunniku erinevaid tekste ja youtube-videoid, mis mind abistada võiks ja tunnen ennast juba täitsa kohusetundlikult ja hästi...kui mänginud lugu hakkab äkki hüppama ja läpakas ei reageeri enam ühelegi mu lähenemiskatsele. Olen sunnitud ta jõuga välja lülitama. Viimane mõte sel hetkel on - kas ma ikka salvestasin selle semiootika küsimustefaili ära?
Kui ma läpaka tagasi sisse lülitan, ütleb ta mulle, et minu profiili ei ole võimalik kasutada ja logib mu sisse mingi vastiku võõra profiiliga ja ajab mu sellega täiesti endast välja ja kustutab viimasedki lootused kodutööga kuskile jõuda. Ja toob trotsliku hirmu oma retseptikogu saatuse pärast.
Pärast pikka vaevlemist ja mitut-mitut restarti ja tagasi linna jõudmist ja veel mitut-mitut restarti võtan ennast kokku ja helistan.
Ja paar päeva hiljem võin ma õhtupoolikul minna koju ja teha lahti läpaka, mis mäletab jälle minu prfiili ja olla täidetud tänutundest ja unenäolisusest.
Aitäh! Aitäh! Aitäh!

Sidruni-rabarberikook
pühendusega ühele ilusale inimesele, kes oli valmis ohverdama minu heaks oma uneaega

1 dl nisujahu
1,5 dl maisijahu
1,5 dl riisijahu
1 dl kartulitärklist
1,25 tl küpsetuspulbrit
1 tl soola
125 g võid
2,5 dl pruuni suhkrut
1 sidruni riivitud koor
3 muna
mõned tilgad sidruniessentsi
1,8 dl rabarberijogurtit
~550 g kooritud ja tükldatud rabarberit
2 tl maisijahu
2 tl riisijahu
2,5 dl tuhksuhkrut
1 sidruni mahl
1 spl sulatatud ja jahutatud võid

Eelkuumuta ahi 175 kraadini, määri lahtikäiv koogivorm või ümmargune keeksivorm võiga.
Sega ühes nõus kokku jahud, küpsetuspulber ja sool.
Teises nõus hõõru pehme või, suhkur ja sidrunikoor pehmeks kreemiks. Hõõru ükshaaval juurde munad, siis lisa sidruniessents ja jogurt.Kalla juurde jahusegu. Sega ühtlaseks.
Sega rabarberitükid läbi 4 spl jahuga nii, et need oleks enam-vähem ühtlaselt kaetud.
Lisa pool rabarberist taignale, sega ühtlaseks ja kalla vormi. Pane ülejäänud rabarber koogi peale.
Küpseta ~30 min, siis keera panni ja küpseta veel ~30 min.
Lase ~30 min jahtuda.
Hõõru kokku tuhksuhkur, sulavõi ja nii palju sidrunimahla kui tundub vajalik (mul tuli liiga vedel) ja määri glasuur koogile.

laupäev, 22. mai 2010

Elan Endale


Tallinn - mai 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Täiesti uskumatu kui kaua ma selle postitusega taas kord venitanud olen. See kook sai tehtud eelmisel reedel, ehk siis - ammu. Aga mingis mõttes on sellest ajast mu elu päris palju muutunud ja ehk just selle pärast ma ei olegi kirjutanud..
Ma olen teinud remonti oma uues kodus ja tundnud seda rõõmu, mis tuleb kui näed progressi. Ma olen käinud Viljandis ainult selleks, et koos oma kallitega Kullas laulda ja selle üle rõõmustada. Ma olen külastanud Elenit Matsalus ja tundnud rõõmu kogu sellest hullusest, mis sellega kaasneb. Ja ma olen lõpuks jõudnud tagasi Kassarisse ja olnud siin täiesti omaette - jalutanud ja sõitnud rattaga ja käinud meres ujumas ja korjanud nurmenukke ja päevitanud. Ja ostnud oma kohviku jaoks taldrikuid. Olen elanud. Elanud endale.
Ja kui hea saab olla. Mis sellest, et kurk on nii kinni paistetanud, et neelata ei saa. Rahu on, see on tähtis.

Sidruni-päikeseratas sümboliseerimaks uusi algusi ja õnnetunnet

2 dl riisijahu
0,5 dl nisujahu
0,6 dl tärklist
0,7 dl tuhksuhkrut
1 spl sidunimahla
115 g võid

4 suurt muna
2,5 dl suhkrut
1,7 dl värskeltpressitud sidrunimahla
140 g võid

Põhi: Sega kokku jahud ja tärklis. Teises anumas hõõru suhkur ja või kreemiks. Sega kaks segu kokku kuni tulemus on puruline.
Lisa sidrunimahl ja sõtku kuni moodustub taigen.
Pressi lahtikäivasse koogivormi ja hoia 1 h külmas. Eelkuumuta ahi 175 kraadini ja küpseta põhja 25 min (kuldpruunistumiseni). Lase jahtuda.

Kreem:Vispelda kastrulis ühtlaseks kõik ained peale või. Kuumuta keskmisel kuumusel pidevalt vispendades kuni kreemi paksenemiseni. Eemalda pliidilt ja sega juurde või. Lase 3-4 h jahtuda. Vispelda veel kord läbi, kalla jahtunud põhjale ja määri ühtlaselt laiali.

(Ise koogi kujul ei proovinudki seda imeasja, aga kreem oli iseseisvalt küll väga mõnusalt hapukas.)

laupäev, 15. mai 2010

Kuidas Lõhnab Muffin


Tallinn - mai 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Terve nädala küpsetasin endas kinnisideed maapähklivõiküpsetiste osas. Uurisin ja vaagisin ja planeerisin. Ja siis läksid äkitselt ilmad soojaks ja ma sain aru, et mis iganes see ka ei ole, mida ma kontorisse minnes sünnipävalapsele kaasa viin, ei saa see olla ameeriklaikult ülekreemitatud ja maapähklivõiselt tihke. Kergust on vaja. Õhulisust. Puuviljasust.
Niisiis kaks päeva enne tähtaega kukkusid kõik mu plaanid kolinal kokku ja otsingud suunati mujale. Edukalt.
Aga ma ei saanud sellest asjast lahti. Pidevalt oli tunne, et vean alt. Mitte neid, neil oleks suva. Ennast. Niisiis reede hommikul kui kook oli valmis ja aega veel jagus, otsustasin lõpuks siiski ka selle õnnetu maapähklivõipurgi riiulilt alla võtta ja temaga midagi teha. Parema puudumisel oma ammuseid tuttavaid - sünnipäevast sõbraks saanud lihtsaid ja maalähedasi. Ja kiireid.
Pakkisin nad torbikusse, teipisin selle kinni ja suundusin mitme pakiga laetult kontori poole.
Asjaosalised olid kergelt segaduses, aga aktsepteerisid mu vormitu pambu siiski suurema vastupanuta. Isiklikult muffinitega tutvumas ma neid ei näinud, liiga palju muud oli ümberringi söödavat, aga teadjam kirtsutas sisu olemuse kohta kuuldes nina.
Teine väitis, et torbik lõhnab nagu surnud tuvi.
Head isu neile.

Vanad head maapähklivõimuffinid mõningate modifikatsioonidega

300 g maapähklivõid (isetehtu on selle võrra äge, et ta on tükiline)
50 g sulatatud võid
1 tl soola
0,8 dl tumedat muscovado suhkrut
2 muna
4 dl keefiri
2 dl nisujahu
2 dl maisijahu
1 dl riisijahu
1 spl küpsetuspulbrit

Eelkuumuta ahi 200 kraadini. Suures kausis sega sulavõi, maapähklivõi, sool ja suhkur ühtlaseks.
Klopi sisse muna ja sega juurde piim.
Teises nõus sega jahud ja küpsetuspulber.
Lisa maapähklivõisegule ja sega nii vähe kui võimalik.
Pane muffinivormidesse ja küpseta ~20 min (minu meelest jäid nad liiga kuivad, soovitan seda tikutrikki ~15 min pärast proovida, ma usun, et siis nad on küll juba küpsed.)

reede, 14. mai 2010

Ära Iial Ütle Iial


Tallinn - mai 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Ma olen alati arvanud, et seda magustoitu ma küll kunagi tegema ei hakka. Esiteks ei maitse mulle eriti läbikeedetud puuviljad, teiseks ei meeldi mulle vedelad kastmed ja kolmandaks pole mul kunagi kodus lihtsalt niisama vedelemas pudelit punast veini.
Aga siis juhtus nii, et väike õde käis üksõhtu külas ja ma avasin selle pudeli, mis mul juba sada aastat kapi otsas seisnud oli (ma ei ole punaveinisõber ja viimasel ajal pole ma üldse alkoholisõber nii kummaline kui see ka ei ole) ja pakkusin talle paar klaasi. Ja pudel jäi õnnetult ja poolikult riiulile konutama ja iga päev ennast mulle meelde tuletama. Ja kuna siin ei ole võimalik lihaga eksperimenteerida (ja pealegi ei söö ma ka seda viimasel ajal eriti) ja ma ei tea mitte ühtegi teist punase veiniga magustoitu, hakkas aina rohkem sinnapoole tüürima, et...
Ja siis otsustas järjekordne toidublooger selle retsepti üles panna. Ja siis oli läbi.
Üllataval kombel oli mul kodus kõik olemas (peale rummi, mille ma asendasin džinniga) ja seega tee järjekordseteks eksperimentideks sillutatud.
Aga nagu tavaliselt olin ma siin üksinda! No pagan küll. Neiu istub õhtul üksi kodus ja teeb omaette gurmeemagustoitu. Kui totraks saab oma kinnisideedega minna?
Aga noh, ega see mind ei peatanud. Tehtud ta sai. Ja öösel sain õnneks Eleniga kokku ja võtsin talle ühe kaasa. Ja hommikul pakkisin Jussile ühe purgiga kaasa. Vanaema missugune.

Veinis hautatud pirnid
(5-8 pirnile, mul oli 3)

jupp kaneeli
suur näputäis nelki
veidi värskeltriivitud muskaatpähklit
1 sidruni koor ja mahl
1 apelsini koor ja mahl
jupp värsket ingverit, kooritud ja viilutatud
~60 ml rummi (džinni)
0,8 dl tuhksuhkut
2/3 - 1 pudel punast veini (mul oli väike pott ja tunduvalt vähem)

Koori pirnid ja pane potti. Lisa kõik muud ained ja keeda madalal kuumusel kaane all umbes pool tundi, vahetevahel pirne keerates, et nad üleni hautatud saaksid. (Pott ei tohi olla liiga väike, muidu küürite pärast pikalt pliidiplaate siirupist nagu mina.)
Võta pirnid siirupist ja pane kõrvale. Kurna välja maitseained ja keeda siirupit kuni ta on kergelt paksenenud. Kalla pirnidele ja serveeri (võimalusel) kohe.
Maitseb jõuluselt ja üllataval kombel üldse mitte halvasti. Parem igal juhul kui küpsetatud õunad.

neljapäev, 13. mai 2010

Keeruline Lihtsaks Ja Lihtne Kauniks


Tallinn - mai 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Seda on Koma meile (niipaljukest kui me temaga kokku puutume) aastast aastasse korrutanud. Lihtne öelda, raske teha. Laval vähemalt.
Aga kui ma täna hommikul ilma ja olemist nautides laua taga istusin ja oma hommikujogurtist esimese ampsu võtsin, sai vähemalt pool sellest lausest reaalelulise tähenduse - ma võtsin riiulist kõige ilusama tassi (Mailu oma) ja kallasin jogurti sinna ümber.
Ja lihtne sai kauniks.

Hommikujogurt

250 g tops maitsestamata jogurtit
tükeldatud kuivatatud ploome
hakitud mandleid
linaseemneid
kõrvitsaseemneid

Sega kõik kokku, lase külmas natuke seista (pole kohustuslik) ja söö ilusast anumast hästi aeglaselt ja mõnuga.

Hipi Ja Kevad


Tallinn - mai 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Kui ma esmaspäeval Viljandisse hääletasin, oli paganama külm ja varbad tahtsid ära jäätuda ja kahest kampsunist ei olnud piisavalt kompenseerimaks mu suvekleiti.
Kui ma teisipäeval sealsamas ärkasin (esmakordselt üle viie! kuu), oli ilm otsustanud pöörduda. Minu kasuks. Kingad sukad olid sõbrad ja see oli hea. Lossimägedes jalutada, seal võililli korjata, pargipingil istuda ja raamatut lugeda oli hea.
Ja kolmapäeval tagasi hääletades oleks tahtnud olla paljasääri, sest päike oli nii soe ja tee ääres jalutamise oleks ehk paremaks teinud vaid suurte kottide puudumine.
Ja täna ma teen selle ära! Paljad varbad kaasa ja õue! Elagu suvi!

***

See suur kimp võililli, mis ma lossikatest korjasin ei olnud ka sugugi niisama naljategemine. Kunagi ammuammu tegi mu ema võilillemoosi ja siis sellega kooki ja mina istusin köögis ja vaatasin kuidas see kõik sündis ja see tundus nii põnev ja maitses nii hea. Ja juba paar aastat olen tahtnud seda proovida, aga alati õige korjamisaja maha maganud. Nüüd on ta siis käes. Minu elu esimene (küll väike) purk võilillemoosi.

Võilillemoos
(retsepti ei olnud, tegin ema umbkaudsete juhiste järgi. Minu meelest oleks võinud rabarbereid rohkem olla.)

200 g võililleõisi
300 g rabarberit
~150 g moosisuhkrut

Keeda puhastatud ja tükeldatud rabarber vähese veega pudruks, lisa võililleõied ja suhkur, sega ning keeda kuni segu on natuke paksenenud. (Ma oleksin tahtnud, et õied katki keevad, aga taas kord unustasin ära, et kui suhkur lisada, siis seda enam ei juhtu. Järgmisel korral proovin teisiti.)
Keeda purk/purgid ja purgikaaned läbi, kuivata ja pane moosi täis. Keera kaas peale ja pane see allpool lauale jahtuma.

esmaspäev, 10. mai 2010

See Ongi Päriselt


Tallinn - mai 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Ma unistan oma kohvikust.
Oma maamajast
ja aiast.
Päris tõelisest armastusest ja õnnest
koos päris tõelise mehega.
Lastest.
Kokku hoidvast perekonnast.
Heledast valgest köögist laudpõrandaga
ja ilusatest hommikutest seal sees.
Õnnest koos vaikimise üle.
Hellusest ja hoolivusest.
Rahust.
Harmooniast.

***

Hüperrammus šokolaadikook veel rammusama glasuuriga

kook:
5 dl jahu
2,5 dl suhkrut
2 dl muscovadosuhkrut
1/4 tl soola
4 kuhjaga spl suhkruta kakaod
225 g võid
2,5 dl keevat vett
1,2 dl keefiri
2 muna
1 tl soodat
1 tl vaniljesuhkrut

Kuumuta ahi 180 kraadini.
Sega ühes nõus jahu, suhkrud ja sool.
Teises nõus sulata või ja sega hulka kakao.
Kalla juurde keev vesi ja sega tulel ~30 sekundit.
Kalla võisegu jahusegusse ja sega pisut jahutamise eesmärgil. (KOHUTAV lausekombinatsioon!)
Vahusta munad, mikserda juurde keefir, vaniljesuhkur ja sooda.
Sega kõik asjad omavahel korralikult kokku.
Kalla plaadile/koogivormi (mul on diameeter 28cm!) ja küpseta 20/45 minutit (kuni puutikk sisse torgates puhtaks jääb).
Pane jahtuma.

Glasuur (väidetavalt parim EVER!, minu jaoks pisut liiga rammus. Ja seda tuli ~2x liiga palju)

5 dl piima
10 spl jahu
1 tl vaniljesuhkrut
225 g võid
2,5 dl suhkrut

Vispelda Jahu piima sisse ja kuumuta kuni segu paksenemiseni. Eemalda tulelt ja lase jahtuda toatemperatuurini.
Vahusta omavahel või, suhkur ja vaniljesuhkur (kui kasutad essenssi, sega see piimaseguse).
Sega/vispelda kõik omavahel ühtlaseks kuni asi meenutab pisut vahukoort.
Määri koogile.
Pane rasvaimu aeg kinni.
Söö.

Head emadepäeva!

laupäev, 8. mai 2010

Paratamatus


Tallinn - mai 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Olin täna tubli ja ei läinudki turule. Aga see ei päästnud mind nendest kolmest rabarberijupist, mis üleeilsest saadik mu aknalaual kuivasid ja lunastust ootasid. Kergendasin nende piinu.

Norra stiilis lihtne rabarberikook

60 g võid
0,8 dl piima
2 muna
2,5 dl suhkrut
2 tl küpsetuspulbrit
3 dl nisujahu (või siis 1 dl nisujahu ja 2 dl maisijahu)
Paar tilka mõrumandliessenssi
1 korralik jupp rabarberit (ma panin kõik kolm)

Koori ja viiluta rabarber ja pane kõrvale. Sulata või. Klopi monad ja suhkur heledaks kergeks vahuks, lisa pisut jahtunud või, piim ja mandliessenss. Klopi segamini. Sega omavahel jahud ja küpsetuspulber. Sega jahusegu ja munasegu võimalikult vähese segamisega ühtlaseks. Kalla määritud lahtikäivasse vormi, pillu peale rabarber. Küpseta 180 kraadises ahjus 30-35 (või 45) minutit.

Mina ei saa aru, miks ta mul keskelt vedelaks jäi.. Äkki maisijahu? Või liiga palju rabarberit?
Tegelikult vahet ei ole. Vedelaks võis ta jääda, aga vastikult sõltuvusttekitav oli ta ikkagi. Ja mina olen üksi kodus! Just sain selle väikese osa, mis veel koogist järele jäi kokku pakitud ja lähen linna peale pakkuma. Kui kiirelt helistate, võite isegi jaole jõuda.

Teeme Ära


Tallinn - mai 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Kunagi ammu ammu eelmises elus leidis aset üks vestlus kolme inimese vahel. Jutuks tulid võileivad maapähklivõi ja marmelaadiga. Ja üleüldse maapähklivõi. Üks kahest jälestas seda, teine polnud sellest kuulnudki. Nagu suur osa toiduteemalisi vestlusi, jäi ka see mulle pähe kummitama. Esiteks teadsin ma ühte suurepärast retsepti ja teiseks leidsin vaid mõned päevad hiljem netist juhised, kuidas seda eksootikat ise valmistada. Kinnisidee? Loomulikult, see olen ju mina.
Möödus paar kuud. Aina rohkem komistasin retseptide otsa, mis sisaldsid suuremal või vähemal määral maapähklivõid ja nende hulk mu retseptikogus suurenes tohutul kiirusel. Ja "on vaja ära teha" mu peas vasardas üha selgemini.

Esmaspäeval käisin vaatamas uut Eesti filmi "Kutsar koputab kolm korda" ja sattusin oma kinnise koha kartusest hoolimata istuma otse keset saali Tambeti kõrvale. Pärast filmi jäime natukeseks vestlema ja selle tulemusena omasin ma paar päeva hiljem kahte kutset 7. mai suurkogule. Lahe, kuidas asjad vahel lihtsalt juhtuvad.
Aga Tambetit oli ju vaja kuidagi tänada. Ja mil muul moel saaksin ma seda teha kui mitte jätta valvelauda kusete asemele midagi head. Eksole? Ja põhjus (sealjuures HEA põhjus) kokandushulluseks oli jälle olemas.

Reede, 7. mai. Maapähklid ahju röstima. Dušš. Maapähklid välja jahtuma. Loorega kinno. "Punane elavhõbe." Koju. Maapählid köögikombaini ja siis purki. Mis retsept?? Jah. Taigen kokku, ahju. Väike blogimine. Kook välja. Jahtuma. Kook pakkida. Teatrisse, pakk vahetada kutsete vastu. Koju. Suurkogule.

Suurkogust ei ole mõtet rääkida, seda tehakse lähitulevikus nii ehk naa rohkelt. Suurkogujärgsest peost teatris on mõtet rääkida nii palju, et oli hea muusika, aga valed riided, mis tantsuaega piirasid ja palju toredaid, aga kokku siiski liiga palju inimesi, et kellegagi tõepoolest vestelda. Aga Tambetiga nii palju ikka, et ta jõuaks öelda, et kook oli (olnud) hea. Oioi ma ego!

(Aga et selle esimese jutuga KA kuskile jõuda, siis tegelikult ma proovisin seda kooki toimetada ka oma kunagiste vestluskaaslasteni, mis osutus sel hetkel paraku võimatuks. Siiski - kokkulepped järgmiseks nädalaks aga annavad taas kord põhjuse proovida midagi uut. Ja nimelt maapähklivõiga.)

Maapähklivõi

maapähkleid
soola
taimeõli

Rösti pähkleid 30 min 175-kraadises ahjus. Lase jahtuda. Pane köögikombaini pähklid ja sool, lase jahuks. Kraabi segu anuma külgedelt maha, lisa natuke õli ja haki edasi. Vajadusel lisa veel õli (seda ei lähe eriti palju). Jätka soovitud tiheduseni.

Maapähklivõi-brownied

250 g šokolaadi
120 g pehmet võid
4 spl kakaopulbrit
1 1/2 spl espressopulbrit (mul oli ainult Nescafe kolm ühes varianti)
3 muna
250 g suhkrut (panin tublisti vähem, mingi 150 g äkki)
2 tl vaniljeekstrakti (suhkrut)
1,2 dl maapähklivõid (2 vähemalt kui mitte 2,5 dl)
1/2 tl soola
~100 g jahu

Eelkuumita ahi 175 kraadini. Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga (hea, kui on olemas mingi spets brownieplaat või väiksem ahjuplaat, mul on ainult tavaline, kus taigen pääseb voolama ja kook tuleb õhem.)
Sulata šokolaad ja või. Sega hulka kakao- ja espressopulber.
Teises kausis klopi ühtlaseks munad, suhkur, vaniljesuhkur ja maapähklivõi.
Klopi pisut jahtunud šokolaadisegu munasegusse.
Lisa jahu ja sega võimalikult minimaalselt.
Kalla taigen pannile ja silu ühtlaseks.
Küpseta ~35 min (mul läks ~15, sest taigen oli nii õhuke, aga see on tundeküsimus), kuni kooki torgatud tikk jääb peaaegu puhtaks.
Lase toatemperatuuril ~2 h jahtuda (või siis 20 min nagu mina). Lõika lahti ja hoia õhukindlas anumas külmkapis (nii nad muutuvad eriti tihedaks ja mõnusaks.)

reede, 7. mai 2010

Mis Mul Viga On?!


Tallinn - mai 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Ma otsustasin, et on vaja sufleed teha. Valge šokolaadi-rabarberisufleed. Et täiesti ilmtingimata onTARVIS minna turule ja osta rabarberit ja teha seda nüüd ja täna ja kohe. Kas mul oli ehk mingit põhjust? Eimingit. Keegi külla tulemas? Vist mitte. Tohutu magusaisu? Ei.. Aga nii ta läks. Jaama Turg tuli mulle totule appi ja varustas rabarberiga. Nukuteatri kõrval olev Kalevi kommipood odava valge šokolaadiga. Solaris vaniljeubade ja sidrunheinaga.
Kuidas ma selle kõigega siin meetrilaiuses ja kahe meetri pikkuses koridoris ilma ühegi normaalse tööpinnata hakkama sain on ime mu enesegi jaoks. Sebisin poolikute tilkuvate munakoortega aknalaua ja kraanikausi vahet (pikim mõeldav distants mu kodus), tegin mustaks umbes kõik nõud, mida ma veel ära pakkinud ei ole, panin instruktsioonide arvutiekraanilt järgimisega paar korda pange ja ühel hetkel tegin toreda avastuse, et mul ei ole ju sufleevorme. Niisiis langetasin otsuse, mille eest iga kokk või siis vähemalt iga prantslane või tegelikult üleüldse ilumeelega inimene mul pea maha võtaks - küpsetada neid silikoonist muffinivormides.
..
Ma olin enda meelest küll hirmus tubli, aga paraku võib seda protsessi lugeda suht läbikukkunuks - visuaalse-küpsetisstruktuurilise poole pealt vähemalt. Sest tulemuseks sain pealt kergelt kleepuvad ja seest täitsa vedelad pudingulaadsed ollused, mis MAITSESID küll jah väga hästi, aga mida ma tihkaks ainult lähematele sõpradele pakkuda.
Näiteks endisele kursaõele ja tema lapsele kui me koos raamatumessile läksime. Õnneks ei söö nad sufleed vist kuigi tihti ega tea, mismoodi ta PEAKS välja nägema.

Õhtul oli Nolensi kontsert Krahlis. Toredad inimesed ja ilusad emotsioonid. Kerged külmavärinad mitme ja paar üksikut pisarat ühe loo ajal. Soojus ja armastus, mis mind lavale vaadates ja seal nende pilkudega kohtudes ja kaasa lauldes valdas. Ja õige pisuke kahetsus, et ma ka seal ei seisa. Ja kui kontserdi lõpus inimesi tänati..ja mina olin ESIMENE..!! Ma tõesti armastan neid! Ma tõesti armastan TEID!
Loore ja Mari ikkagi tulid minu juurde ja ma sain oma jahtunud ja kokku vajunud loomingut neile pakkuda - piinlik küll. Aga see ei vähendanud seda head tunnet, mis nendega koos olles tekib.

Valge šokolaadi-rabarberisuflee

100 g valget šokolaadi
1 spl jahu
1 spl suhkrut
2 tl tärklist
2 + 2 suurt munakollast
0,8 dl piima
1 põiki poolitatud vaniljeuba, seemned eraldi
pehmet võid vormide määrimiseks
suhkrut vormide vooderdamiseks
5 suur munavalget
250 g r

HommikuPäike


Tallinn - mai 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Loore tõuseb kell seitse hommikul, et Terevisiooni minna, aga mina ei saa millestki aru, sest ma magan. Oma sõnul pillab ta umbes kõiki asju järjest maha, aga mina magan ega kuule midagi. Siis ta ütleb mulle tsau ja ma vastan talle midagi eriti segast (sellest saan isegi ise aru) ja magan edasi. Päike ronib mulle voodisse ja palav hakkab, aga uni on kõikevõitev. Ja kui ma lõpuks äratuskella kuulen - oi, see on hoopis Loore, kes tahab sisse saada, on kell kolmveerand kümme ja kolm äratust on möödas ja Loore juba korra varem helistanud..
Tuba on päikest täis ja Loore on päikest täis ja mina ise olen vist ka päikest täis. Kõik on natuke aeglasem ja rahulikum kui tavaliselt ja erinevalt tavalisest on aega ja tahtmist istuda ja lebotada ja hommikusmuutit juua, Loore jalgupidi aknast väljas.
Mõnus.

Päikeselise Hommiku Smuuti

mitu kiivit
1 apelsin
1 pirn
konservmangot koos siirupiga
kardemoni

Blenderda kokku. Pane ilusasse klaasi, kaunista kõrtega ja joo hommikupäikselaigus.

kolmapäev, 5. mai 2010

Olemas!


Tallinn - mai 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Mu ema ütles kunagi vist õigusega, et minu elu on nagu ameerika raudtee - mitu korda päevas üles ja alla. Pisut ehk olen vahepeal arenenud ja päris nii tihti see ka enam ei käi, aga tõsi ta on, et päevad ei ole vennad. Kohe kindlasti mitte.
Aga noh, olgem ausad - kõik sõltub teemadest.
Täna oli mul vahepeal tunne, et midagi vist ei juhtugi enam kunagi ja ma ei lähe enam kunagi õue ja kogu elu ongi ainult üks suur igavus - kirjutasin teatrisemiootika kodutööd ja aeg muudkui läks ja läks ja see ei tahtnud ega tahtnud valmis saada..ja siis õnneks lõpuks sai. Mööndustega küll, aga ikka. Ja siis ma läksin viimaks ometi välja.
Saime Jussiga kokku ja jalutasime mere ääres ja Kalamajas ja Pelgulinnas ja tegime aega parajaks, sest kohekohe pidi otsustatama minu/meie saatus - Juss pidi nägema meie uut korterit - või no minu nägemust sellest. Ja arvestades kõiki neid suurejoonelisi ideid, mis meil oma kooselu koha pealt juba tekkida on jõudnud, oleks olnud ääretult nadi kui talle seal meeldinud ei oleks. Ma ei kujuta ennast peale tema just eriti paljude inimestega koos elamas.
JA TALLE MEELDIS!!!!!
Kui me linna tagasi kõndisime, et mõõta kui kaua see võtab, siis ta ütles, et jah, ta tuleb!! Ja ma oleks ta peaaegu ära lämmatanud selle peale ja mul tuli selline nägu pähe, et ta naeris päris pikalt, aga ma olen selle üle tõesti tõesti tõesti õnnelik, et ta tuleb! Ja nii me tulime sealt koos - vaheldumisi ja korraga tantsides ja hüpates ja kisades ja planeerides. Kaks täielikku õnnelikku troppi. Lahe.
Ja nii ma siis tundsingi, et kuidagi peaks seda ajaloolist hetke ikka tähistama. Juss sõitis ära, aga mina käisin poes ja ostsin puuvilju ja jäätist ja tegin endale mätserdist.
Minu uue kodu terviseks!

Mätserdis

pool apelsini
pool Conference pirni
kaks viilu (konserv)mangot
üks kiivi
üks Regatt jäätis
jahvatatud kardemoni

Haki kõik puuviljad sobivateks tükkideks ja sega jäätise ja kardemoniga kokku. Nämm!

Semiootilised Küsimused


Tallinn - mai 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Need on koledad hetked, mil selle inimesega, kellega tahaksid rääkida kõigest, ei ole sa reaalselt võimeline vahetama isegi paari fraasi.
Pea on mõtteid täis. Arutlusi. Küsimusi ja vastuseid, millest tahaksid rääkida, millest oleks põhjust rääkida, aga välja ei tule midagi. Ja ei saagi tulla, sest teise inimese jaoks oleks see vestlus survestamine. Mitte et see oleks nii mõeldud. See lihtsalt kukuks nii välja.
Raske on olla neutraalne inimesega, kes on (olnud) päevadepikkuste peamurdmiste aineseks. Isegi kui korduvad murmised on pea lõpuks enam-vähem kaineks tõmmanud ja nii väga ehk enam halb ei olegi. Lihtsalt ei oska midagi öelda.
Ja siis tekib kõhtu see vastik mull, mis ei lase hingata. Suur ebamugavusmull, mis pressib peale kõigele muule, mis seal sees on ja tekitab kõhuvalu ja südamepahaduse vahepealse tunde. Ja mis ei taha ära minna ja muudab su teovõimetuks ja apaatseks.
Kõik plaanid võivad lennata vastu taevast ühe sellise hetke pärast.

Aga siis on alati variant, et on olemas üks sõber, kes tuleb su juurest läbi ja kes on valmis minema sinu eest poodi ja tooma sulle koort ja mune kui sa ise minekuga hakkama ei saa. Ja pärast temaga rääkides tekib uus energia ja uued suured plaanid. Ja valmib ka ammuplaneeritud kevade esimene rabarberikook.
Ja jälle sa suudadki. Võtad ennast kokku ja lähed vanavanemate juurde ja istud koos nendega, vestled täiesti neutraalsetel või pigem isegi toredatel teemadel ja vaatad umbes kolmandat korda elus "Kodu keset linna." Ja naerad nende erutuse üle mõne tegelase saatuse suhtes.
Ja siis võtad selle pool kooki, mis veel järele jäi ja lähed vanemate juurde ja lõpetad päeva pika ja väga vajaliku vestlusega oma emaga.
Ja siis juba kannatab elus ka olla.

Rabarberi-kreemikook

põhi
3 dl jahu
115 g võid
1 spl suhkrut
1/2 tl soola
3-4 spl jääkülma vett

täidis
~600 ml puhastatud ja tükeldatud rabarberit
~0,8 dl jahu
2,5 dl suhkrut (ma vist panin täiesti suvaliselt kui ma mõtlema hakkan..)
pool pakki vahukoort
2 suurt muna
muskaatpähklit
pisut soola

Taigna jaoks sega jahu ja suhkur, ja haki noa abil nendega kokku või nii, et lõpuks oleks kausis ühtlane puru. Siis lisa ~3 lusikatäit vett ja haki segu jälle ühtlaseks. Kalla kilele või fooliumile, mätsi lamedaks pakiks ja pane pooleks tunniks külma.
Keera ahi 200-le.
Sega kokku jahu ja rabarber. Teises kausis klopi lahti munad, sega juurde vahukoor, suhkur, muskaat ja sool. Kalla juurde rabarber (mina lisasin ainult rabarberi. Seda jahu, mis talle külge ei olnud hakanud, ma segusse ei pannud.)
Vooderda lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga. Võta taigen külmast ja pressi ta võimalikult õhukese kihina vormi põhja ja servadesse (ta on VÄGA mure. Pärast küpsemist muide ka.) Pane ~10 minutiks ahju (kuni hakkab kergelt pruunistuma.) Siis võta välja, kalla peale rabarberisegu ja küpseta ahju keskosas ~tund. Mul oli umbes täpselt nii ja sai paras, aga mul on väga avar vorm ka. Algretseptis oli öeldud, et kui keskelt veel natuke võdiseb, on okei. Ta peab nii ehk naa täielikult maha jahtuma enne lahtilõikamist ja peaks selle ajaga tahenema.

Pooled pereliikmed arvasid, et on liiga hapu. Vanaemale just seetõttu meeldis. Emmele ka. Joosep paistis olevat valmis terve koogi üksi nahka pistma.

esmaspäev, 3. mai 2010

Kõige Tähtsam


Tallinn - mai 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Viimasel ajal on mul tulnud oma peas väga palju võitlusi maha pidada. Olen tekitanud endale mingid ideaalid ja lootused ja püüdnud ülejäänud maailma nendesse mahutada, aga asjad ei lähe nii nagu vaja ja ma ei saa aru, miks see nii on ja panen meeleheitlikult vastu. Ja siis ühel hetkel saan aru, et olen jälle tekitanud endasse mingil utoopial rajaneva kinnisidee, mis mul nüüd enam elada ei lase ja et probleemid on tegelikult hoopis mujal. Ja siis on aeg sellest kinnisideest vabaneda. Ja kuigi see võitlus ei ole sugugi kergem, on ta vähemalt lootusrikkam.
Niisiis olen palju mõelnud ja arutlenud ja kirjutanud. Ja mingil hetkel jõudnud mõistmisele, et kõik asjad, isegi kõige väiksemad, jooksevad ühte kohta kokku. Et kõik mu ebaõnnestumised ja ebakindlused ja liialdused ja hirmud ja valearvestused ja kinnisideed on pärit samast kohast. Ja et oleks viimane aeg sellega tegeleda.
Niisiis ma keerasin kokku ühe laari muffienid ja panin nad ahju.
Ja siis ma helistasin oma isale.

Soolased segumuffinid

~150 g purustatud mandleid
~50 g jämedalt riivitud parmesani
Pool 360 g purki purustatud päiksekuivatatud tomateid + õli
0,6 dl piima/sojapiima
Pool avokaadot väikeste tükkidena
2 muna
~250 ml jahu
~1 spl küpsetuspulbrit
Soola
Pipart

Segasin kõik asjad lihtsalt kokku, jahu-küpsetuspulber viimastena, ja panin vormidesse ja tõstsin 200-kraadisesse ahju. Ja lasin neil seal umbes 15 minutiti olla.

Ja siis võtsin paar tükki kaasa ja jätsin teised põrandale jahtuma (kes siin käinud on, saab aru, miks) ja läksin välja, et isaga kokku saada.
Tegelikult me ei rääkinud mitte ühestki asjast, millest algul mõtlesin rääkida. Aga vähemalt me jalutasime natuke kahekesi ringi ja tegelikult ma usun, et isegi sellest võis abi olla.


(Aaa. Ja Kirsti rääkis täna terve hommiku nendest muffinitest, et KUI head nad ikka on ja kuidas kõik maitsed on täpselt tasakaalus ja et tegelikult ta vist ikka peaks veel ühe võtma.)

pühapäev, 2. mai 2010

Teen Oma Hingele Pai


Matsalu/Tallinn - mai 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Ei, ma ei ole surnud. Ma ei ole isegi kokkamisest loobunud. Absoluutselt mitte.
Minu ei-tea-kui-pika blogmispausi põhjustas hoopis see, et ma olin vahepeal koos oma kursuse ja Kristian Smedsiga Tamperes kahenädalasel täisfüüsilisel rämpstoidudieedil ja internetipuhkusel ja seal läks mul fotokas tuksi ja kui ma ta lõpuks pärast sadat aastat parandusest kätte sain oli vaja veel umbes ühte nädalat loomulikust laiskusest üle saamiseks, et hakata uuesti pilte tegema ja neid üles laadima ja nüüd siis veel lõpuks blogima ka.
Sest tegelikult peaks just umbes nüüd avanema toidublogiparadiisi väravad. Kevad on käes, energiat on rohkem, värsket toormaterjali on rohkem, VALGUST pildistamiseks on rohkem ja seda saab teha pikemas vahemikus päevast kui tund või paar - paradiis. Ja ma kavatsen oma suve selles paradiisis veeta.

Niisiis - uus algus. Hüvasti talv ja pimedus ja rõskus ja külm. Elagu päike ja rohelus ja värvilised sukad ja lühikesed seelikud!
Ja tere tulemast tagasi mu ellu, Matsalu!

Juba teekond sinna täidab mind alati energiaga. Ma armastan hääletamist, seda tunnet, mis tekib kui jalutada üksi suvalisel maanteelõigul keset metsa ja teada, et kuskile ei ole kiiret ja ma võin veel paar kilomeetrit jalutada enne kui näpu tõstan. Keerata ennast näoga päikesesse või uduvihma või millesse iganes taevast tuleb ja lihtsalt olla. Kohata uusi inimesi - toredaid ja nõmedaid ja hirmsaid ja naljakaid. Ja siis jõuda kohale sellesse sõbralikku lärmakasse hipiperekonnamöllu ja sulanduda sellesse natukeseks.
Seekord jõudsin täpselt nõgesesupiks munapudruga (oma kanadelt). Ja koorejäätiseks koonusvahvlis. Ja hiljem arooniamorsiks ja värskeks nurmenukuteeks (nende esimesel õitsemispäeval sel aastal). Ja paljudeks lasteks ja toredateks inimesteks ja headeks emotsioonideks nagu ikka. Ja õhtul ära minna oli raske nagu ikka. Aga Asko viis mind tsikliga ja see oli ÄGE, sest ma ei ole varem sellise kiiruse ja selliste kurvidega sõitnud ja kuigi suvekleit ja sukad ausõna ei ole selle jaoks parim varustus ja kindad oleksid iseenesest ju võinud ka olla, sain sellest veel viimase energiapaugu, et Tallinna poole tagasi hääletada, kimp mustsõstrapõõsa alt korjatud varajasi nõgeseid pesto jaoks kotis.

Nurmenukutee

Võta üks suur peotäis värskeid nurmenukuõisi, kalla peale ~liiter-poolteist keevat vett ja lase seista kuni segu on joomiskuum. Siis sega juurde männimett või mõnda muud mett, kalla klaasidesse (nii on ilusam) ja võta hetk, et nautida. Ja õied söö pärast ära. Või enne. Või joomise jooksul.

Nõgesepesto

Suuremat sorti peotäis värskeid nõgeselehti (~50g)
~50 g parmesani
2 küüslauguküünt
extra virgin oliiviõli (retseptis oli 9 spl, aga ma tõesti ei viistinud mõõta)
~50 g pähkleid (mul oli india-mandli-pistaatsia segu)
sorts värsket sidrunimahla
soola
pipart

Pista nõgesed korraks keevasse vette. Nõruta. Riivi parmesan jämeda riiviga. Siis viska kõik asjad blenderisse või köögikombaini ja mikserda soovitud konsistentsini. Mulle meeldib pisut teraline (sellest ka parmesani jämedus).

Loore oli öösel minu juures ja kui ma hommikul seda talle rukkikliipätsiga serveerisin läks ta endast nii välja ja ma panin seda talle purgiga kaasa. Lahe :)