pühapäev, 31. oktoober 2010

Vestluse Vahele


Tallinn - oktoober 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Juba kaks kuud olen tahtnud teha midagi sellest mandlijahust, mis Kanadast mulle müstilisel kombel sigines. Salvestanud kümnete kaupa erinevaid variante ja, nagu ikka, selleni mitte jõudnud.
Nüüd oli aga lootust, et ehk tuleb Elen külla ja arvestades suviseid toorkoogikatsetusi Matsalus tundus mandlijahu just see, mida talle pakkuda. Toorkoogist on asi selle retsepti puhul ju tegelikult kaugel, aga sellele ma tol hetkel ei mõelnud.
Ja jah, Elen tuligi. Ja kook oli. Ja väga kaugel tervislikust, öelgu pealkiri, mis ta ütleb. Aga me sõime oma juttude vahepeal seda ikka tublisti. Olenemata sellest, et alguses kooki ahjust võttes oli mul tekkinud tunne, et see on üks järjekordne läbikukkumine. Pisike tuuning ja asi omandab kohe teised mõõtmed.
Aga taas kord meeldis ta mulle hommikul külmast võetuna tunduvalt rohkem. On see äkki mingi mu isiklik omapära..? Tule võta kinni.

Banaani - mandlijahukook

4,8 dl mandlijahu
1,2 dl nisujahu
0,5 tl soola
1 tl soodat
1 dl pruuni suhkrut
50 g võid, sulatatud
2 muna
1,5 tl mandliekstrakti
1,2 dl maitsestamata jogurtit
3 suurt banaani, püreestatud

Kuumuta ahi 180 kraadini.
Sega jahud, sool ja sooda.
Teises kausis sega suhkur, sulatatud ja pisut jahtunud või, munad, jogurt ja mandliekstrakt. Siis lisa banaanipüree.
Kalla kausid kokku ja sega ühtlaseks taignaks.
Kalla taigen võiga määriud (aga parem, kui küpsetuspaberiga vooderdatud) koogivormi (mina kasutasin 24x30 vormi) ja küpseta 40 min või kuni puutikk tuleb kooki torgatuna puhtalt välja. Kuna kook näeb juba väga ruttu pealt küps välja, panin oma tikuga suht mööda, sest ta TUNDUS puhas, ja võtsin ta juba 25 min pärast ahjust. Oli seest suht vedel. Niisiis, kui on tunne, et läheb pealt kõrbema, katke hõbepaberiga ja äre laske ennast lollitada.
Et mu kook olki a)vedelavõitu b)vormist välja võttes kahjustada saanud, otsustasin lisandid käiku lasta, et asjast asja saaks. Sulatasin vesivannil ühe šokolaadiglasuurijäägi üles ja tegin koogist hoopis kahekihilise.

Šokolaadiglasuur

100 g tumedat (70%) šokolaadi
0,6 dl kookospiima

Aja kookospiim kuumaks ja sulata seal sees šokolaad. Määri jahtunud koogile.

reede, 29. oktoober 2010

Kas Supp Või Puder?


Tallinn - oktoober 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Selles kipub olema küsimus, kui Marion suppi teeb. Teeb suppi, aga tuleb puder. Nii juhtub, kui sulle ei meeldi vedelad toidud. Aga kui sööja olen ainult mina ise ja mu perekond (ehk siis Juss, kes üldiselt on väga leplik), pole ju hullu. Mina olin rõõmus, et supp liiga vedel ei saanud ja kommentaare sain ainult maitse asjus; ja need olid positiivsed. Positiivsed ja taldrikut taas täitvad.

Hiinapärane sügissupp

pool lillkapsast
pool nuikapsast
4 tomatit
peotäis riisinuudleid
2 spl Tom Ka Kai hapukasteravat kookospastat (kuhjaga)
~2 dl kookospiima
soola
pipart


Hauta puhastatud ja tükeldatud köögivilju maitsepärases koguses vees, kuni nad on enam vähem pehmed. (Algul võiks sisse visata kapsad ja pisut hiljem tomatid.) Siis lisa riisinuudlid (mis võiks eelnevalt katki murda, muidu tekitavad nad potti ühtse nuudlišvammi tüki, mille mina pidin lihtsalt lahti lõikama, et miskit kaussi saada) ja keeda veel pisut.
Kalla juurde kookospiim ja lisa maitseained. Sega hoolega. Hauta veel paar minutit. Serveeri pisut jahtunult.

LapsePõline


Tallinn - oktoober 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Kirsti helistas laupäeva hommikul, ja palus, et ma talle järgmiseks päevaks leiba küpsetaksin. Nii armas põhjus kedagi hommikul äratada, arvan ma (pealegi, tõele au andes, ei olnud enam üldse mitte vara.) Niisiis panin pärast päeva käimalükkamist (mis võttis ebatavaliselt palju aega, aga oli seda toredam) taigna hakkama, et pärast tervet järgmistd ööd leiva pilli järgi tantsimist, ehk iga natukese aja järel tõusmist ja tema järgi kontrollimist, pühapäevaseks trenniks leib valmis saada. Kirsti oli rahul ja mina olin rahul. Unine ja rahul.
Ainult eelmise leiva ülejääk mu köögis paistis natuke kurb ja kuivanud. Püüdsin ta elu lõpetada rõõmsama noodiga. Tegin leivasuppi. Sellist paksemat ja eriti head. Ja sõin seda järgmisel hommikul kookospiimaga. Nämm.
(Jussile meeldis kreegimoosiga rohkem.)

Leivasupp
(3-4 portsjonit)

250 g (kodutehtud) rukkileiba
5 dl vett
2 spl mannat
4 spl suhkrut
päevalilleseemneid

Riivi leib jämeda riiviga ja pane potti. Lisa vesi, manna, suhkur ja päevalilleseemned ja keeda, kuni segu on peaaegu täiesti ühtlane. Umbes kümmekond minutit. Lase kaane all jahtuda (supp oli alguses minu maitse jaoks natuke liiga vedel, aga jahtununa tõmbas ta tihedamaks ja hommikuks vastas kõigile nõudmistele.)

neljapäev, 28. oktoober 2010

PereKondlik HommikuSöök


Tallinn - oktoober 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Kui hakata tagasivaatlikult mõtlema, tundub ühest küljest täiesti uskumatu, et me oleme Jussiga siin juba viis kuud koos elanud (nojah, ta koliski ju tegelikult alles septembri keskel sisse.) Teisest küljest on see kuramuse remont siin kestnud terve igaviku. Mulle tundub, et jäämegi elama pool jalga värvipotis ja käima köögis väljisjalanõudes.
Aga olid kunagi ka ajad, mil kõik see oli alles alguses ja uus ja põnev ja tore. Siis, kui me suvel vahel koos remontima sattusime ja raadiost lolli mussi kuulasime ja "Alejandro" alati põhja keerasime, et selle saatel tantsida. Ja päris mitmel korral sai erinevate sisekujunduslike detailide üle vaieldud ja vahel sekka isiklikel teemadel lõõbitud. Nende kahe teema kombinatsioonist sündis aga järgmine idee - et perekonnas on vaja arendada suhtlemist, hakkavad toimuma nn "perekondlikud hommikusöögid." Kui kummalgi meist peaks keegi öösel külas olema, ei ole hommikul mingit kiiret põgenemist, vaid süüakse kõik koos ja kannatatakse (vajadusel) lõõpimised välja.
Nüüd on aga kuidagi nii läinud, et ainus, kes meie juures vahel ööbib, on Ingel. Siiani, see tähendab. Sest eelmisel nädalal juhtus fenomenaalne uskumatu kokkusattumus, et nii minul kui Jussil oli külas teisele tundmatu inimene.
Juhuu!!! Hommikusöök!
Ja nii oligi. Katsime elutuppa laua ja jõime teed ja sõime hirsiputru. Ja hirmus tore oli. Päriselt.

Hirsipuder (mõeldes Sirlule)

hirssi
vett
kookospiima
rosinaid
kaneeli
mett
soola
päevalilleseemneid

Aja vesi keema (ühtki kogust ma paraku öelda ei oska, läks see värk nagu jumal juhatas), kalla sinna sisse hirssi ja lase kaane all pisut haududa. Kui vedelikku jääb väheks, kalla juurde kookospiim ja rosinad (mul olid nad mõnusalt alkoholised, metsiku pärmi tegemise jäänukid) ja hauta, kuni hirss on pehme. Maitsesta soola, kaneeli ja meega. Puista sisse päevalilleseemneid. Mõnus.

Paks Olla On Okei


Tallinn - oktoober 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Öine kultuuriretk Tallinna lähistel. Lehti täis sadanud matkarada ja Harku mõis oma kinniste uste ja ilusate eenditega, ohtliku välimusega katseaparatuur akendest paistmas. Karjaküla purjune kultuuriparemik ja Vilde lagunenud pisike mõis, puud sees kasvamas. Rahesadu ja vihmavarjud ja taskulambid. Keila kirik ja kirikuaed ja kummaline mausoleum ja tiivulised olendid torninurkades. Muuseum ja jõgi ja puuringist ümbritsetud ohvrikivi, millel lohkusid ei olnudki. Ja täiskuu ja tumehall valgus raagus okste vahel. Turvalisus. Soojus. Jutt, mis ei saanudki otsa. Ja kõige selle vahepeal üks pisike armas autopiknik.
"Paks olla on okei."
Aitäh.

Õunapirukas

3 dl nisujahu
3 dl täisteranisujahu
1tl soola
2 spl suhkrut
150 g külma võid, tükeldatud
6-8 spl jääkülma vett (mul läks 8)
Sega jahud, sool ja suhkur ühtlaseks, tükelda juurde või ja haki (kahe) noaga, kuni segu meenutab jämedat liiva ja võitükid pole hernest suuremad. Sega juurde vesi (alguses 6 spl, hiljem võid lisada) ja sõtku taigen ühtlaseks palliks. Jaga ta kaheks osaks, mätsi lapikuks, paki kilesse ja pane vähemalt tunniks (kuni kaheks päevaks) külma.

Täidis
50 g võid
3 spl nisujahu
1 spl heledat siirupit
0,6 dl vett
1,2 dl suhkrut
1,2 dl pruuni suhkrut
~2 l õunu ja pirne, kooritud, puhastatud ja tükeldatud
1 tl kaneeli
0,5 tl muskaati
0,25 tl kardemoni

Kuumuta ahi 180 kraadini.
Sulata või keskmisel kuumusel, sega juurde jahu ja siirup, et moodustuks pasta. Liss suhkrud ja vesi, lase keema tõusta. Vähenda kuumust ja lase 5 min podiseda.
Vahepeal sega õunad suures kausis vürtsidega.
Rulli pool tainast lahti ja kata sellega lahtikäiva koogivormi põhi ja servad. Torgi kahvliga auguliseks.
Võta kuum segu pliidilt ja kalla õuntele. Sega ühtlaseks. Kata taigen õunakihiga.
Rulli lahti teine pool taignast ja kata vorm sellega. Äärtest näpi alumine ja ülemine taignaosa üheks. Lõika piruka peale ristikujuline ava.
Küpseta 45-50 min. Lase jahtuda. Või veel parem, külmas seista.

pühapäev, 24. oktoober 2010

Ayahuasca ehk Kuidas Ma Ennast Mürgitasin


Tallinn - oktoober 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Täna on teema selline, et nõrgema närvisüsteemiga inimestele ei soovita. Söömise ajal lugeda ka ei soovita. Rõvedusi mitte sallivatele ei soovita. Kehavedelikke mitte kannatavatele ei soovita. Sest tänased teemad on toiduga seotud ainult kaudselt (kui retsept välja arvata ja see on hea ja see on kõige lõpus).
Palun vabandust.
Aga paraku on see minu blogi, mis koosneb minu elust, mis hetkel koosnes sellest siin:

Nimelt, ma käisin Ayahuasca rituaalil. Rituaalil, mis minu jaoks tähendas üldjoontes seda, et kaks päeva ja ööd ei saanud ma peaaegu midagi süüa ega juua, et ma võtsin kahel järjestikusel ööl sisse kahte erinevat mürki vedela ninatubaka ja mingi tumepruuni paksu teralise kooreleotise näol, istusin suure osa mõlemast ööst stabiilsena püsida püüdes üleval ning lõpuks teisel ööl pärast pikka piinlemist, erinevate variantide kaalumist (mis põhiliselt seisnesid selles, kas minna õue või jääda sisse), suure vaevaga toa teise otsa tuigerdamist ja veel suurema vaevaga saabaste leidmist/jalga saamist, oksendasin välja oma sisikonna ja suuremal määral sappi.
Kogu see kogemus meeutas mulle suuresti mingit üleelmise sajandi vaestemaja või katkuaegset laatsaretti – hämar ruum, seinte ääres inimesed lamamas või istumas oma kodukootud asemetel. Tardunud atmosfäär, mingi ootus, mingi kartus, ebakindlus. Jutt käib sosinal, vahel koriseb mõni kõht, keegi kaebab, et tahab süüa. Või juua. Kumbagi ei tohi.
Siis algab rituaal. Kõigepealt vedel tubakas. See tuleb šamaani ees põlvitades peost ninna luristada. Sellega kaasneb meeletu pisaratevool ja okserefleks. Päris hea algus. Pea hakkab surisema. Siis järgneb ayahuasca. Üks suur pits igaühele. See maitseb, nagu kördiks keedetud halvaks läinud õlu ja mingi väga tuttavlik tugev ebameeldiv maitse veel. See ei taha suust lahkuda. Väga halb hakkab, on tunne, et kõik tuleb kohe välja. Lõpuks peabki tulema, aga mitte enne kolme tundi. Sest nii ütleb šamaan.
Alguses on tunne, et midagi ei juhtu. Istun ja vaatan enda ette ja ootan. Siis panen silmad kinni ja näen unenägusid. Ma olen ärkvel ja unenäod pole päris need, mis tavaliselt, ma püüan neist selgust saada, mingit vabadust leida, aga seda ei tule. Kõige konkreetsemalt mõistan seda siis, kui näen ennast läbi akna alla aeda vaatamas, kus lapsed ringi jooksevad. Ma saan aru, et selleks, et olla vaba, peaksin aknast välja hüppama ja ma sunning ennast seda tegema. Aga siis ma saan aru, et sellest pole mingit kasu, sest see mina, kes hüppaks, ei ole see mina, kes seda mul teha käsib. See ei ole päris mina.
Vahepeal avan silmad. Kamin on kustunud ja küünlad kustutatud. Tervet tuba täidab tugev strobovalgus. Kõik helid on võimendatud ja kõlavad metalselt. Panen silmad uuesti kinni ja näen oma unesid edasi. Võitlen paar võitlust oma tundeelu asjus. Ma ei tea, kes peale jääb. Ei mäleta.
Sel öösel mul halb ei hakkagi, mis sellest, et olen ümbritsetud öökimise ja oksepladinaga.
Midagi suurejoonelist ka ei koge.
Järgmine öö tõotab tulla helgem, ütleb šamaan ja alguses tundubki, et tal on õigus. Ayahuascale järgnevad suht kohesed sööstud ebareaalsusesse. Eskalaatorisõit alla ja mingid ebamäärased klaasitükkidest skulptuurid. Aga kõik ratsutab mööda nii kiiresti, et keskenduda ei jõua millelegi. Selline tunne, nagu keegi narriks mind. Nagu see kõikvõimas võin-sulle-näidata-mida-iganes-tüüp narriks mind. See ajab naerma. Narrin teda vastu. Ühel hetkel on universumisse jõudmise tunne. Selline, nagu silmamunade ja laugude vahel olev ruum aina laieneks ja ma pääseksin sealt kaugele edasi. Aga jälle mind narritakse. Enne kohele jõudmist ruum enam ei laiene. Mu silmad on paokil ja universum kadunud.
Poole öö pealt antakse kõigile uus doos tubakat. Ma ei taha seda, ma tean ,et mul hakkab halb. Aga ma saan ta. Ja mul hakkabki halb. Nii halb, nagu mul vist kunagi ei ole olnud. Isegi täiesti pildituks joonuna mitte. Ma ei kontrolli oma keha ja saan aru ainult sellest, et mida vähem ma liigutan, seda parem. Püüan mitte hingata. See ei õnnestu. Suure osa mõtetest tõidab arutluskäik, kas ma peaksin oksendama siin või õues. Toas selle tegemine oleks turvalisem, aga õues saaksin mingi vabaduse. Pärast meeletuid sisevõitlusi jõuan lõpuks välja. Aga sisevõitlused jätkuvad rõduäärel põlvili veel pikalt, enne kui saan mingigi kergenduse. Nean ja sajatan endast välja kogu selle mürgi ja kõik need kurjad vaimud. Oma sisimas ma röögin nende peale, ma jälestan neid. Köhin sappi ja seda saasta umbes võrdses koguses. Tõotan endale, et ei mürgita ennast enam.
Hommikul on äratus vist kell kuus. Ma ei tea, kaua maganud olen, ehk tunni või paar. Programmis on higistamistelk. Mõniteist alasti inimest õue ehitatud kitsas pimedas kuumas telgis kokkupressituna koos. Meie ja kuumad kivid ja keev vesi kividel ja hapnikupuudus ja aina kasvav meeleheide. Lämbumise tunne. Allaandmise tunne. Alandlikkus. Tohutu viha. Ma võiksin praegu tappa, hädine ja alasti, nagu ma olen. Ivo mu kõrval on suureks toeks lihtsalt selle pärast, et ta on seal. Lõpuks ei ole enam millelgi tähtsust. Häbi ei ole olemas. Higist libedad alasti kehad üksteise vastas kummuli maas. Ma nutan oma jõuetuse pärast. Telgi alla prakku surutud sõrmedele immitsev jahedus hoiab mind hingavana. Kui meid sealt lõpuks päästetakse, olen õnnelik ja tänulik ja rahul. Tunnen, et olen öise saasta endast välja higistanud. Tunnen, et olen elus.

Ja nüüd ma olen tagasi linnas, tagasi ühiskonnas ja inimeste seas. Ja ma ei oska eriti olla. Mingi sein oleks nagu vahel. Mõnel hetkel on endiselt väga habras ja ebakindel olla. Ja mind piiravad reeglid, mis šamaan meie toitumisele rituaalijärgsel ajal pani.
Ma ignoreerin neid. Ma lähen Martti filmi esilinastusele ja söön pärast toorjuustukooki. Ma lähen öösel koju ja teen jõhvika-valge šokolaadi muffineid.
Ja mul on suva!

Jõhvikamuffinid valge šokolaadi-jõhvikaglasuuriga

150 g pehmet võid
3 dl suhkrut
2 muna
1 suur peotäis kuivatatud jõhvikaid, tükeldatud
~250 g värskeid jõhvikaid, kergelt saumikserdatud
3 tl küpsetuspulbrit
2 tl vaniljeekstraktia
2 dl maisijahu
2 dl hirsijahu
2 dl nisujahu
1 dl täistera nisujahu
0,5 tl soola
0,5 dl kookospiima
0,5 dl vett

Kuumuta ahi 180 kraadini.
Hõõru või suhkruga vahule, lisa ükshaaval munad, kuni segu on ühtlane; siis jõhvikad ja siis kookospiim ja vesi.
Sega kõik kuivained ja lisa taignale.
Tõsta muffinivormidesse ja küpseta ~20 min, kuni puutikk jääb kooki pistes puhtaks.

Valge šokolaadi - jõhvikaglasuur

100 g valget šokolaadi
100 g pehmet võid
250 g värskeid jõhvikaid, saumikserdatud
250 g tuhksuhkrut, sõelutud
(1 dl vett + 3 spl želatiini)

Sulata šokolaad vesivannil ja hõõru pehme võiga ühtlaseks kreemiks. Lisa marjad ja tuhksuhkur, kuni saad paksu glasuuri.
Nagu ikka, mida seda paksu glasuuri ei saanud, sain hoopis vedela. Kui pärast poolt tundi külmas ta ikka veel sama vedel oli, ajasin 1 dl vett kuumaks, lahustasin seal umbes 3 spl želatiini ja segasin glasuuri hulka. Panin segu külma tagasi ja kui ta vaikselt tarduma hakkas, kandsin tordipritsiga muffinitele ja külma tagasi.
(Glasuuri jäi pisut üle ja see oli üks parimaid tarretisi, mida endale ette kujutada. Tegime Jussiga sellele täna üks-null.)

Kommentaaridest nii palju, et
a)nad on parimad, mida kunagi söönud olen
b)need peavad raudselt kohvikumenüüs olema
c)kokaraamatusse lähevad nad ka kindlalt sisse

Nii palju armastust nii väikses koogis.
Maha ayahuasca ja must maagia, elagu elu!

Meil On Endiselt Kõrvitsaid


Tallinn - oktoober 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Ja Minu Kallil Tõnisel on sünnipäev.
Ja peale kõrvitsate juhtub mul olema külmkapis pakk toorjuustu ja toru kohupiima. Ma ei tee eriti tihti juustukooke, sest nad on nii paganama kallid ja neil on mõtet ainult siis, kui sööjaid jätkub. Aga Tõnis. Ja sünnipäev. Loomulikult.
Taas kord tuleb mu kook madal ja hirmus suur, sest ma pole endiselt jõudnud nii kaugele, et väiksemat vormi soetada. Aga pole hullu, sest ongi võimalik teda väiksemate tükkidena serveerida. Mis, nagu ilmneb, on vajalik, sest päeva jooksul viin ma seda koju perele ja kontorisse ja.. Ühesõnaga - Tõnise sünnipäevale jõuab koogist pool, mis on täpselt õige kogus, sest pool kursat ei tulegi.

Kõrvitsa-toorjuustukook

60 g sulalatud võid
2,5 dl küpsisepuru
0,6 dl pruuni suhkrut
1,2 dl peenestatud pähkleid

370 g toorjuustu
300 g vaniljemaitselist torukohupiima
1,2 dl pruuni suhkrut
1,2 dl tuhksuhkut
1 tl vaniljeekstrakti
4 muna
2 spl kookospiima
3,6 dl kõrvitsapüreed
1 spl tärklist
0,5 tl riivitud muskaatpähklit
0,5 tl jahvatatud ingverit
1,5 tl kaneeli
0,25 tl soola

400 ml maitsestamata jogurtit
100 ml kookospiima
2 spl tuhksuhkrut
1 muna

Kuumuta ahi 160 kraadini.
Sega põhjaained, pressi küpsetuspaberiga vooderdatud (24 cm, aga mul on suurem) küpsetusvormi ja pane mõneks ajaks külmkappi.
Klopi toorjuust, kohupiim, vanilje ja suhkrud ühtlaseks. Lisa ükshaaval munad.
Sega juurde kõrvitsapüree, sõelutud tärklis, vürtsid ja sool.
Kalla vormi ja küpseta ~50 min, kuni kook tundub enam-vähem tahke. Lase 5 min jahtuda.
Klopi kokku jogurt, kookospiim, tuhksuhkur ja muna. Kalla koogile ja küpseta veel 10 min. Lase praokil uksega ahjus täielikult jahtuda. Enne serveerimist hoia vähemalt 3 h külmas. (Mida kauem, seda uhkem. Järgnevad paar päeva muudavad teda ainult paremaks.)

Daring Bakers – Oktoober 2010


Tallinn - oktoober 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Mõni kuu tagasi liitusin netis klubiga “Daring Bakers.” See juhtus siis, kui ma avastasin, et selline asi olemas on ja tahtsin proovida, kas ma suudan järge pidada. Või pigem – kas ma suudan igakuiselt kellegi kokanduslikke ettekirjutusi järgida. Siiani ei ole suutnud.
Aga sellekuine “challenge” tundus liiga mänguline, et seda maha magada – suhkruküpsised glasuuriga. Ja ma võtsin ennast kokku ja tegin nad ära. Ja ma olen uhke ja õnnelik oma progressi üle. Ehk isegi piisavalt, et edaspidiseks innustust saada.
Küpsiste tegemine oli ootamatult aeganõudev ja mitmeetapiline protsess ja minul on kannatusega probleeme, aga ma sain sellest üle. Sain üle sellest, et taigen pidi mitu korda pikalt külmkapis olema, sain üle sellest, et mu küpsisevormid olid jäljetult kuskile kadunud (hiljem avastasin nad sealt, kuhu olin juba mitu korda vaadanud) ja sain üle ja oma hirmust glasuurimise ees. Ega see mul just eriti professionaalselt välja ei tulnud, aga ma annan endale andeks. Andke teiegi. Neile mu hennatätoveeringutega kätele.

Glasuuriga suhkruküpsised

200g võid, toatemperatuuril
400g sõelutud jahu
200g sõelutud tuhksuhkrut
1 suur muna, kergelt lahti klopitud
1 tl vaniljeekstrakti

Hõõru või, suhkur ja vaniljeekstrakt kreemjaks (mitte vahule).
Klopi juurde muna, kuni segu on ühtlane.
Lisa jahu ja sõtku, kuni vormub ühtlane (mittekleepuv) taigen.
Jaga taigen kaheks kuni kolmeks tükiks ja rulli iga tükk kahe küpsetuspaberi vahel ~5 mm paksusseks plaadiks.
Pane plaadid vähemalt 30 minutiks külma.
Koori jahutuatud taignaplaat paberite vahelt välja kergelt jahuga kaetud pinnale ja lõika küpsisevormide või terava noaga soovitud kujunditeks.
Tõsta kujundid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaatidele ja pane veel 30 minutiks kuni tunniks külma (see on tähtis, et nad küpsetamise ajal laiali ei valguks.)
Rulli jäägid uuesti plaadiks ja korda sama protsessi, kuni taigen on otsas.
Kuumuta ahi 180 kraadini (pöördõhuga ahju puhul 160 kraadini.)
Küpseta 8-15 minutit, olenevalt küpsiste suurusest, kuni nad on kuldpruunid. (Püüa organiseerida sama suurusega küpsised ühele plaadile, et vältida mõne küpsise kõrbemist/tooreks jäämist.)
Tõsta ahjust välja ja lase enne glasuurimist restil täielikult jahtuda.

315g – 375g tuhksuhkrut, sõelutud
2 suurt munavalget
2 tl sidrunimahla
1 tl mandliekstrakti (vabatahtlik)

Klopi munavalged sidrunimahlaga ühtlaseks vahuks, klopi juurde mandliekstrakt ja tuhksukur, kuni segu on ühtlane. (Kaks tuhksuhkrukogust on mõeldud kahe erineva paksusega glasuuri jaoks. Vedelam on hea pindade katmiseks, paksem äärte tegemiseks. Mina lisasin paksema glasuuri saamiseks osa suhkru asemel kakaopulbrit, et saavutada henna pruunikat tooni. Hele ta ju tuli, aga kakaomaitse tuli minu meelest lõppkokkuvõttes kasuks.)
Kasuta kohe või hoia õhukindlas anumas (glasuur hakkab õhu käes kohe tarduma.)

Joosep, kelle sünnipäevale ma nad viisin, ütles, et ilma glasuurita oleks paremad olnud, aga sõi ikka mitu tükki.
Olen vist ikka väga sõltuv ta arvamusest.

laupäev, 16. oktoober 2010

KõrvitsaUputus


Tallinn - oktoober 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Ma ostsin endale maailma kõige seksikama ahju.
See on ikka hea, kui on tutvusi. Inimesi, kes helistavad ja ütlevad, et näe, seal on see võte, kus on selline ja selline ahi, mis maksab nii ja nii palju, sest ta on kasutatud. Ja kui sa ütled, et tahad seda, siis toovad koju kätte.
Ja nii me siis siin nüüd oleme minu elutoas, mina ja mu uus ahi. Sest tema on gaasiküttega, aga minu köök on vett läbi tilkuv pommiauk, kuhu ma midagi uut enne remonti kohe kindlasti ei paigalda. Ja remont venib. Sest lagi tilgub. Jätkuvalt. Torumehed tulid, saagisid mingi toru ära ja ikka tilgub. Lahe.
Aga selle ahju juures on veel eriti tore see, et ta temale pealekauba sain ma kolm suurt kilekotitäit köögivilju. Neist poolteist - kõrvitsaid. Ja kuigi kõrvits on pika elueaga vili, olid mõned nendest siin vist võttel pisut viga saanud ja nõudsid kiiret kasutust. Nii kiiret, et köögiviljahutis iga päev ei olnud lahendus.
Aga milles on probleemi? Praegu on iga viimane kui üks Ameerikamaine toidublogi täis erinevaid kõrvitsaretsepte. Hakka aga otsast minema.

Banaani-kõrvitsakeeks
(mina avastasin alles poolepeal, et seda taigent tuleb meeletult palju. Nii et kui soovite ühtainsat keeksi, võib kõik kogused poolitada. Või isegi kolmandikustada. Samas, kui teilgi juhtub olema üks kallis kooginäljane õde, pole hullu.)

3 suurt muna
3 dl suhkrut
1 tl vaniljeekstrakti
185 g toatemperatuuril võid
3 suurt küpset banaani
450 g kürvitsapüreed (võta kõrvits, puhasta, koori, tükelda, hauta, nõruta, püreesta, jahuta)
2,5 dl maitsestamata jogurtit
3 dl riisijahu
3 dl maisijahu
3 dl hirsijahu
3 dl nisujahu
1 spl soodat
1 tl kaneeli
1 tl piparkoogivürtsi
1 tl soola
75 g päevalilleseemneid
100 g tükeldatud mandleid

Kuumuta ahi 180 kraadini.
Hõõru või suhkruga kreemjaks, sega ükshaaval hulka munad ja siis vanilje.
Püreesta banaanid ja sega kõrvitsapüreega (mis polnud jõudnud veel täielikult jahtuda.) Lisa ülejäänule. Sega hulka jogurt.
Aeglaselt lisa ülejäänud ained ja sega ühtlaseks.
Võita keeksivorm(id), mina tegin enda oma suurde, 24x30 cm vormi ja sain ühega hakkama. Täida poole kuni kolmveerandi ulatuses taignaga ja küpseta 50-60 min, kuni tikk tuleb koogist puhtana välja.
Võta ahjust välja, kalla jahutusrestile ja lase täelikult jahtuda.
Minu keeks tahtis väga pudeneda, seega keerasin ta hõbepaberisse, et ta seal "omas mahlas hauduks". Kui kasutada ainult nisujahu või rohkem nisujahu, siis seda probleemi nähtavasti ei tekiks.
Ja kutsuge palju inimesi külla. Üksi selle kogusega hakkama ei saa. Mis sellest, et tee kööki saab pidevalt keeksi järel käies palju selgemaks.

kolmapäev, 13. oktoober 2010

Jälle See PeediKeemia


Tallinn - oktoober 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Seda, et ma normaaljuhtudel eriti peeti ei armasta, olen ma juba maininud. Seda, et mulle mu augustikuus tehtud peedikeeks sellest hoolimata väga meeldis samuti. Seega ei ole ehk liiga üllatav, et ma viimasel ajal satun vahel koju jõudma, mõned peedid kotis. Eriti kui selle uue retsepti leidsin. Olin turult leidnud paar suur ökopeeti ja retsept tuli minu juurde selge sõnumiga: "Tee mind!"
Ma siis tegin. Ja ma ei pidanud pettuma. Minipeedikeeksid maitsesid koogilikumalt kui augustikuine suur keeks, eriti kui nad šokolaadiglasuuriga katta. Aga ilma oli ka hea, kui isegi mitte parem. Kursal inimesed uskusid küll, et peet seal kuskil on, aga see ei olnud kellelegi probleemiks. Jussi klassivend seevastu vandus, et seal lihtsalt ei saa peeti sees olla (tundus, et ta kuulub peediarmastuses minu liigasse) ja Juss väitis, et see olla olnud suur kompliment. Aitäh :)

Šokolaadi-peedikeeksid

300 g keedetud peeti
200 g sulavõid
3 muna
1 tl vaniljeekstrakti
2 dl nisujahu
1 dl hirsijahu
1 tl küpsetuspulbrit

150 g tumedat šokolaadi
100 g valget šokolaadi
0,8 dl kookospiima

Kuumuta ahi 180 kraadini.
Sega jahud, kakaopulber ja küpsetuspulber.
Teises kausis püreesta peet, lisa ükshaaval munad, siis vaniljeekstrakt ja jahtunud või.
Tee kuivainekaussi kraater ja kalla vedel segu sinna sisse. Sega korralikult.
Kalla võiga määritud minikeeksivormidesse või muffinivormidesse või sufleevormidesse, nagu mina tegin ja küpseta ~45 min (kui eelistad suurt keeksi, siis 50-60 min). Lase enne vormist välja kallamist vähemalt 10 min jahtuda.
Šokolaadiglasuuri jaoks aja kookospiim keema ja kalla tükeldatud šokolaadile, sega ühtlaseks ja määri keeksidele.

laupäev, 9. oktoober 2010

Ma Olen Ainult Inimene


Tallinn - oktoober 2010, originally uploaded by Marion Undusk.
Mõned koogimõtted tulevad ootamatult ja saavad kohe teoks, teised mõlguvad enne kaua meeles. Nagu see siin.
Avastasin kolides pool padjapüüritäit kuivatatud õunu, mis talve jooksul olid söömata jäänud. Kuna isu neid süüa polnud, oli vaja nad kuskile küpsetisse ära sokutada. Leidsin sellesinase retsepti. Tumeda õllega. Väga põnev.
Aga siis juhtus nii, et unustasin paar nädalat õlut osta ja kui ostsin, unustasin jälle värsked õunad ära ja kui lõpuks kõik olmas oli, polnud enam aega ollagi. Reklaamijamad ees ja taga.
Aga siis sai mu Kolgata-tee otsa ja mul oli jälle pisut aega iseenese jaoks. Ja ma tegin nad ära. See oli pikk ja mitmeetapiline protsess. Ja tulemus ei olnud absoluutselt vastavalt vaimustav. Paraku. Nad tulid kuivad ja kõvad ja pudedad. Võib-olla pole minus piisavalt nõida, et sellistest komponentidest midagi head teha ja võib-olla sai saatuslikuks õli..

Šokolaadi-õlle-õunamuffinid pekaanpähkli-šokolaadiglasuuriga

1,2 dl soolata pekaanpähkleid
2 keskmist õuna, kooritud ja tükeldatud
0,5 tl kaneeli
0,5 tl kardemoni
1 dl maisijahu
1,8 dl riisijahu
1 dl nisujahu
1 dl hirsijahu
0,8 dl linaseemneid
0,8 dl kakaopulbrit
1,2 dl demerarasuhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soodat
0,25 tl soola
0,25 tl cayenne'i pipart
2 muna
2,4 dl tumedat õlut
0,6 dl (rapsi)õli
1 tl vaniljeekstrakti
2,4 dl kuivatatud tükeldatud õunu
100 g tumedat šokolaadi
2 spl vahtrasiirupit

Pane pekaanpähklid väiksesse kaussi ja kata veega. Lase neil vähemalt 2 h, aga soovitavalt üleöö liguneda.
Väikses kastrulis hauta õunu, kaneeli ja kardemoni madalal kuumusel, kuni nad muutuvad püreeks (ise võib loomulikult kaasa aidata.) Jahuta.
Kuumuta ahi 180 kraadini.
Suures kausis sega jahud, linaseemned, kakao, suhkur, küpsetuspulber, sooda ja cayenne'i pipar. Teises kausis klopi munad kergelt lahti ning sega hulka õlu, õli, vaniljeekstrakt ja õunapüree.
Kalla vedel segu ettevaatlikult kuivaga kokku. Sega hulka kuivatatud õunad.
Jaga muffinivormidesse ja küpseta ~20 minutit, kuni puutikk tuleb muffinist puhtalt välja.
Samal ajal nõruta pekaanpähklid veest ja lase köögikombainis pudruks. Pane see puder kastrulis madalale tulele koos šokolaadi ja vahtrasiirupiga, ning sega, kuni segu on ühtlane. Määri jahtunud muffinitele.

neljapäev, 7. oktoober 2010

Närvid Läbi? Küpseta!


Tallinn - september 2010, originally uploaded by Marion Undusk.
Jah. Närvid olid mul tõesti läbi. Mitte päris esimesest hetkest saadik, aga umbes alates teisest küll. Umbes sellest teisest kõnest, kus erinevad inimesed mulle sama ülesande täitmisel vastandlikke ülesandeid andsid. Ja siis samamoodi veel kaks päeva. Varahommikust hilisõhtuni välja. Ei saaks öelda, et reklaamitegu just mu lemmiktegevuste hulka kuuluks.
Enamasti ma pean ennast pigem positiivseks ja rahulikuks inimeseks. Mulle ei meeldi tülitseda. Ei meeldi ennast segaseks vihastada. Ja seega ma hoidun sellest. Vahel tundub aga, et sellest kõigest pole pääsu ja et ükskõik, kui palju vaeva sa ka ei näeks, on kõik otsast lõpuni valesti. Ja mina jään lõpuks süüdi.
Iga jumala kord ma ütlen, et "ei iial enam." Ja mingi aja pärast leian ennast jälle sealtsamast suurest mustast august. Kindlasti ma dramatiseerin üle. Aga minu perspektiivist see on nii ja kui vahel ka karikas minust mööda läheb, siis meeldiv ei ole kogu protsess kunagi.
Aga nüüd ma olingi taas seal ja pääsu polnud kuhugile. Ainus lootus pääsemisele terendas fotosessiooni lõpuhetkes reede õhtul. Aga oli alles kolmapäev.
Närvirahustust oli hädasti vaja. Tegin laimikooki.
Hea oli. Ja see kärbitäis, mis ma kursale viisin, kadus tavalisest kiiremini. :)

Laimiruudud

põhi:
120 g pehmet võid
1,2 dl tuhksuhkrut
2 tl riivitud laimikoort
1,2 dl nisujahu
1 dl maisijahu
1 dl hirsijahu
1 dl riisijahu
0,25 tl soola
täidis:
4 muna
3,5 dl suhkrut
0,6 dl nisujahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
1 dl laimimahla
2 tl riivitud laimikoort

Kuumuta ahi 180 kraadini.
Hõõru või tuhksuhkruga õhuliseks, sega hulka laimikoor. Sega omavahel sool ja jahud, ning hõõru kõik ühtlaseks. Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga (minu plaat oli liiga suur ja taignapõhi ei ulatunud päris kõigi servadeni ja suur osa katet voolas seetõttu maha. Soovitan kasutada mingit pisut väiksemat kõrgete servadega plaati/vormi. Saab pealne ka paksem ja mõnusam.) Küpseta 13-15 min, kuni servad hakkavad kergelt pruunikaks tõmbuma.
Samal ajal klopi teises kausis munad ja suhkur. Sega hulka omavahel segatud jahu ja küpsetuspulber. Viimasena lisa laimimahl ja -koor ning klopi kergelt vahule. Kalla segu kuumale põhjale ja küpseta seda 20-25 min, kuni kook on pealt kuldpruun.
Lase täielikult jahtuda ja raputa peale tuhksuhkrut.

esmaspäev, 4. oktoober 2010

Appi, Ma Olen Armunud!


Tallinn - september 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Jah, nii see on. Ma olen armunud. Elusse. Rõõmutundesse. Arengusse. Õppimisse. Unistuste täitumisse. Unistuste kustumisse. Armumisse. Armastusse. Ma olen üks suur armastuse pall, ei, sall! Ja kuigi vahepeal on hirmus paha ja raske ja selline tunne, et tapab, siis need hetked mööduvad ja õnnetunne tuleb tagasi. Ja ma tean, et kõik, mis juhtub, peabki juhtuma ja et kõik, mis tulema peab, tuleb niikuinii.

Minu õnn on minu sees.
Ja Sinu õnn on Sinus.
Rahu. Teadmine, et elu väärt on elamist.
Seistes teineteise ees
Me näeme seda ilu –
Süvaõnnepeegelduse õndsat olemist.

Mee-lavendlimuffinid mee-toorjuustuglasuuriga

1,6 dl suhkrut
1 spl kuivatatud lavendlit
185 g pehmet võid
3 spl vedelat mett
2 muna
1 tl vaniljeekstrakti
1 dl hirsijahu
1,6 dl maisijahu
1 dl nisujahu
1 tl küsetuspulbrit

200 g Creme Bonjour'i
1,5 dl tuhksuhkrut (sõelutud)
2 spl vedelat mett
1 tl vaniljeekstrakti

Kuumuta ahi 160 kraadini.
Pane suhkur koos lavendliga köögikombaini ja lase ühtlaseks lavendlisuhkrupuudriks. Hõõru kausis koos võiga vahule, lisa mesi ja sega ühtlaseks. Klopi ükshaaval hulka munad ja siis vaniljeekstrakt.
Sega jahud ja küpsetuspulber vedelasse segusse. See peaks olema niske, aga mitte vedel. Tõsta taigen muffinivormidesse ja küpseta 15-20 minutit, või kuni puutikk jääb kooki torgates puhtaks. Lase täielikult jahtuda.
Toorjuustuglasuuri jaoks hõõru kõik ained ühtlaseks ja lase külmkapis veidi ega taheneda (jah, see on üldiselt vist võti. Tuleb lasta seista sel värgil. Kui teha glasuur valmis mitu tundi varem või isegi eelmisel päeval, saab teda ehk isegi tordipritsist lasta.)

Jaa. Ka nendesse muffinitesse on lihtne armuda. Pühendatud Elenile, kel oli sel pärval veel endiselt sünnipäev ja Inglile, kes armastab lavendlit. Neid kooke süües armastan ka mina lavendlit. Ja pärast ühte ööd külmas olid nad veel ERITI head.

pühapäev, 3. oktoober 2010

Jubileum


Tallinn - september 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Ja me olemegi jõudnud sellese ajaloolisse hetke. Sajas postitus, sõltumata isegi minu ääretult ebaühtlasest blogipidamisest. Sajas postitus ja kaks kilo riknevahakkavaid alõtšaid. Ja Eleni sünnipäev ka (kuigi see on järgmise peatüki teema.) Ilus ilus laupäevane kahekümnekraadine päikesepaiste. Ja need alõtšad.
Tegin itaaliapärast ploomikooki ja panin marju umbes kolmandiku võrra määratust rohkem ja tulemuseks oli midagi suhteliselt pudingulaadset ja kleepuvat, hapukat ja näpuvahelt raskestisöödavat. Aga minule maitses ta nii tohutult, et Elenile viidud karbitäiest sõin suure osa ise ära. Koos Ingli ja Eleniga. Samas, Jim võttis ühe ampsu ja siirdas tüki kiirelt taldrikule tagasi. Ma ei solvunud absoluutselt ja sõin ta ise ära :)
Ja pärast selle osa, mis kodus Jussist oli lärele jäänud ka.

Itaaliapärane alõtšakook

1200 g alõtšasid
240 g jahu (+ 0,5 dl alõtšadele) (mul olid kuskil tšeki peal ka isemõõdetud detsiliitrimahud, aga see on kuskile kadunud. Koos infoga, mis jahusid ma täpselt kui palju panin. Nagu ikka, jagasin kogumahu hirsi-, maisi- ja nisujahu vahel.)
2,5 tl küpsetuspulbrit
soola
2 dl suhkrut
1,5 dl kookospiima + 0,5 dl vett
120 ml oliiviõli
20 ml Vana Tallinnat
2tl vailjeessentsi
demerarasuhkrut

Kuumuta ahi 200 kraadini.
kata ahjuplaat küpsetuspaberiga.
Pese alõtšad, nõruta veest ja puhasta kividest. Sega nad 0,5 dl nisujahuga ja pane kõrvale.
Sega jahu küpsetuspulbri ja soola ja suhkruga.
Teises anumas sega kookospiim, vesi, oliiviõli, Vana Tallinn ja vaniljeessents. Kalla kuivad ja märjad koostisosad kokku ja sega ettevaatlikult.
Sega hulka alõtšad.
Kalla taigen pannile ja pudista üle natukese demerarasuhkruga.
Küpseta 35-40 min, kuni pealispind on kuldne.
Parim jahtunult.