teisipäev, 27. detsember 2011

ÕnneSärgis Sündinud


Tallinn - detsember 2011, originally uploaded by Marion Undusk.
Karamazovid said läbi. Ainult üks etendus veel - Riia. Ja enne seda nädalane paus. Nädal! See tundus igavik võrreldes viimase nelja poole kuu jooksul olnud päeva-paariste puhkehetkedega. Esimesed paar päeva ei teinud midagi, venisin vanemate juurde ja mamma juurde ja ainult magasin iga nurga peal.
Aga neljas päev, esmaspäev, leidis mu juba mõningase jõu leidnuna ning köhast ja nohust peaaegu vabanenuna. Ees õhtune "Gizzelle" koos Kõige Kallimaga Linnateatris, sõitsin rattaga mööda linna ringi, ostsin siit seda ja sealt teist ja väga tore oli. Tee viis mööda ka doonorifoorumist ja ma otsustasin üle saja aasta verd anda. Taist tulnuna mul seda pikka aega teha ei lubatud ja Karamazovid ei olnud just palju selletarbelist aega jätnud.. No ja nii ma siis läksin ja andsin ja kõik oli väga hästi. Kui arst pärast vere loovutamist üle ütles, et trenni sel päeval teha ei tohi, küsisin, kas rattaga tohib sõita. Ta vastas, et jah, aga kätt peaksin hoida püüdma. Ma siis püüdsin. See muutis sõitmise küll pisut komplitseerituks, kuna tegu oli parema käega, aga see selleks. Kulgesin kodu poole, korv kingitusi ja muud täis, üks kott lisaks üle õla. Kaarli kiriku juures olev tõus väsitas tavaliselt rohkem, aga polnud hullu. Alles pärast Okupatsioonimuuseumi juures tee ületamist võttis pisut pea ringi käima. Tulin ratta seljast maha ja kõndisin edasi. Täpsemalt - püüdsin kõndida. Selle asemel läks pilt minema, ratas keeras mulle ette ja ma panin vastu maja fassaadi põlvili. Hetk hiljem tuli pilt tagasi ja mõne vaikse roppuse saatel püüdsin oma killavoori taas otseks seada. Äkki jooksis mu juurde üks mees ja küsis, mis juhtus. Vastasin, et käisin doonoriks.. Ja siis oli selline tunne, nagu jääks hästi kiiresti magama. Unenäomõtete jada lõppes mingi rappumisega. Kui silmad lahti tegin, olin pikali maas, jalad taeva poole ja seesama mees käskis mul mitte liigutada. Tuli välja, et olin võtnud kukkuda otse Kaitseliidu Peastaabi kohviku aknasse. Kus parajasti lõunatas Kaitseliidu Peastaabi arst. Kui hästi saab minna?! Võttis meil siis koos kõik aega, mis võttis, aga ühel hetkel lubas ta mul jälle püsti tõusta ja viis keldris olevasse kohvikusse, jootis mulle kohvi ja Coca Colat ja kontrollis iga natukese aja tagant, kuidas mul on. Lahkudes käskis veel mõnda aega ühe koha peal istuda. Tegin seda suurima heameelega. Aeg oli omandanud absoluutset teise tähenduse ja kogu maailm oli nagu vati sees. Väga põnev kogemus. Sellegi poolest, kui ma lõpuks oma ratta võtsin ja koju kulgesin, ei läinud ma sugugi etenduseni jäävaks paariks tunniks pikali ega söönud, mis oleksid mõlemad olnud olukorda arvestades intelligentsed valikud. Eiei. Selle asemel hakkasin ma lavakatele šokolaadi-piparmündimuffineid tegema. Ja kojujätmiseks browniesid.. Ja siis oligi kell juba nii kaugel ja ma jõudsin vaid ühe banaani kaasa haarata.
Kõige Kallimaga üle pika aja kohtuda oli hea. Eriti tore on kuulda, et kellelgi on hea meel, et elus oled. Etendus oli ka tore, väga sashalik, ses suhtes vahepeal veniv, aga noori oli mõnus vaadata ja vana hea sashakoreograafiakadedus tuli peale. Lõpupoole tahtis pilt jälle jalutama minna, aga õnneks istus mu kõrval teisel pool Jaanus päästvate köhakommidega. Ja üldse oli põhjust rõõmus olla.
Ühesõnaga võin ma nüüd kindel olla, et rattaga enam verd andma ei lähe. Pärast pingelist proovi-etenduseperioodi näitlejana ka mitte (oih, seda ju ei tulegi enam, haa!) Ja isegi, kui pärast minestamist süda pahaks läheb, siis ikka söön midagi. Hea plaan.

Kultuurivallast veel uudiseid nii palju, et järgmisel päeval käisin Artises Eesti Lood 2 esilinastusel ja kõik filmid olid vaatamist väärt, erinevalt eelmisest korrast. Ja siis käisin veel kord Linnateatris ja vaatasin "Biloxi Blues'i," mis oli lavastuslikult tore ja paari meeldejääva näitlejatööga. Ja et oma ülikultuurset nädalat kokku võtta, vaatasin veel Tallinn 2011 raames etendunud projekti Signa "Bleier Research Inc," mis koha peal tekitas hetketisi kahtlusi, aga millele mõtlen siiamaani aktiivselt (sissekanne on kahenädalase hilinemisega) ja mida soovitaksin igaühele, kes sellele vähegi kuskil otsa satuks. Näitleja-publiku lähedus ja kogu lavastuse reaalsus ning põhjalikkus pani mind lavastusprotsessi vastu sügavat huvi tundma ja tekitas soovi ka ise mõneti selles suunas kulgeda.
Nii palju siis kultuurist. Natuke nüüd toidust ka. Siin on need šokolaadi-piparmündimuffinid, mida lavakad mult said (ja mille kohta sain hulga positiivset tagasisidet) ning ka see brownie, sama glasuuri jääkidega, mis samuti taldrikule kauaks passima ei jäänud.

Šokolaadi-piparmündimuffnid šokolaadi-piparmündiglasuuriga

3,6 dl jahu
1,8 dl kakaopulbrit
1 tl soodat
1 tl küpsetuspulbrit
pisut soola
1 dl suhkrut
1 dl fariinsuhkrut
100 g võid, sulatatud
2 muna
mõned tilgad piparmündiõli
2,4 dl soja-riisipiima (et oleks laktoositu, võib olla täitsa tavaline piim)
40 g piimašokolaadi (soovi korral)
40 g kreeka pähkleid (soovi korral)

2,5 dl tuhksuhkrut
0,5 dl kakaopulbrit
40 g pehmet võid
2 spl soja-riisipiima
umbes kuus tilka piparmündiõli

Kuumuta ahi 180 kraadini.
Sega omavahel jahu, kakaopulber, sooda, küpsetuspulber ja sool.
Teises kausis klopi ühtlaseks munad, suhkrud ja pisut jahtunud või. Sega hulka soja-riisipiim.
Sega kausid omavahel, lisa šokolaad ja kreeka pähklid, hõõru kõik ühtlaseks.
Pane vormidesse ja küpseta umbes 18 min. (Šokolaadikoogi puhul on hea, kui ta on pigem pisut toores, kui vastupidi. Ise kipun seda pidevalt unustama.)

Glasuuri jaoks sega kõik ained omavahel. Vedelikukogust vastavalt soovitud konsistentsile reguleerides. Määri spaatliga täielikult jahtunud muffinitele. (Kui soovid glasuuri peale kanda tordipritsiga, kulub seda nähtavasti umbes kolm-neli korda rohkem. Minul jäi alleski. Piisavalt, et üks suur pannitäis browniet ära katta.)


Brownie (piparmündiglasuuriga)

3 dl jahu
1 tl soola
2 spl kakaopulbrit
200 g tumedat šokolaadi
100 g soja-riisipiima
200 g võid, kuubikutena
1,5 dl suhkrut
1,2 dl fariinsuhkrut
5 suurt muna, toatemperatuuril

Vooderda 23x33 cm (mul on 24x30 cm, tomeito-tomaato) sügav pann küpsetuspaberiga.
Kuumuta ahi 180 kraadini.
Keskmises kausis sega kokku jahu, kakaopulber ja sool.
Pane šokolaad ja või veevannile ning sega, kuni nad moodustavad täiesti ühtlase massi. Keera kuumus maha, aga jäta pott vanni ning lisa suhkrud ja sega, kuni needki on täielikult lahustunud. (Seda mina ei teinud. Võtsin poti tulelt, segasin suhkrud sisse ja oli ka kõik täiesti korras. Lase segul jahtuda toatemperatuurini. Siis vispelda ükshaaval sisse munad.
Kalla jahusegu ühtlaselt šokolaadisegule ja sega ettevaatlikult, kuni vaid natukene jahu on mõnest kohast näha (tõlge: hoidu ülesegamisest)
Kalla pannile ja küpseta 28-30 minutit.
NB: Mina tegin oma brownied kahes jaos, st pann läks ahju otse külmikust ja sel juhul oli 30 minutit ahjuaega täiesti paras. Kui tainas kohe ahju läheb, soovitan umbes 15 minuti pärast kontrollida. Sest nätske brownie on palju parem, kui kuiv. Omast kogemusest räägin.

Kui kook on jahtunud, kata soovi korral piparmündiglasuuriga. Aga ilma on ka väga hea.

Eluõnne ja Ilusa kultuuri terviseks!

laupäev, 12. november 2011

KoduOotus


Turku - november 2011, originally uploaded by Marion Undusk.

Sa mu naeratus, naer ja mu rõõm;
Sa mu elujaatusesõõm;
Sa mu unelmamaailma tõde;
Sa mu Vend, ja mina Su Õde.

Sa mu tõeline, õige ja ainus;
Sa mu joobumus, hullus ja kainus;
Sa mu õhk ja mu vesi, mu maa;
Sa mu tuli, kust süttida saan.

Sa mu hellus ja kiresööst;
Sa mu päevadest osa. Ja ööst.
Sa mu tasakaal ja Sa mu rahu;
Sa mu õnn, mis mu sisse ei mahu.

Sa mu peegel, kust näha võin end;
Sa mu armastuslaulude lend;
Sa mu taevane ja Sa mu maine.
Sa mu Mees. Ja mina Su Naine.

laupäev, 5. november 2011

Mis Toidab Mu Hinge


Tallinn - oktoober 2011, originally uploaded by Marion Undusk.

Need muffinid ei ole minu kaunistatud. Nad ei ole isegi minu tehtud. See imeline kätetöö kuulub hoopis Odra-Sirlule, kes nad Kiss Sparkly vahuveini reklaami jaoks valmis vorpis. Aga sellest hoolimata sobivad nad ideaalselt kokku võtma seda kümnepäevast ajastut, mis oli meie esimene Turku-periood.
Tegelikult oleks olnud iga jumala päev millest blogida. Elu on olnud, nagu ameerika raudtee ja iga etenduse järgsed supid ka iseseisvaid sissekandeid väärt. Aga ei, see kõik on olnud liiga kohutavalt väsitav ja muserdav ja üle võlli ja emotsionaalne. Ja ma ei ole viitsinud kordagi isegi fotokat teatrisse kaasa võtta. Ja nende muffinite sünnilugu algab sellest päevast, mil ma Eestist lahkusin ja päädib sellega, mil tagasi pöördusin. Seega - ideaalne. Nimelt tegin ma enne minekut neidsamu koogikesi ja korraldasin hommikul Sirlule muffinikaunistusworkshopi koos retseptide, valmistusviiside ja praktilise töötoaga. Aga lihtsalt need, mis mina tegin, olid algelisemad, mitte nii üle võlli kaunistatud. Ja korralikkuselt lööb Sirlu mu iga kell üle.
Aga jah, neisamaseid õuna-vürtsimuffineid võtsin ma kaasa, kui Soome laeva peale läksime, oma esimesele välisperioodile vastu. Mitte keegi meist ei teadnud, mida oodata. Mitte keegi meist ei teadnud, et veel läheb sõjaks. Et saab nutta ja olla ahastuses ja reedetud ja emotsionaalselt mutta tambitud, aga sealt taas fööniksina tõusta, tugevama ja enesekindlamana, kui iial varem. Korduvalt. Ja et tänu sellele kõigele veedame päevast teatris veel rohkem aega, kui proovide viimasel perioodil. Me ei osanud oodata esikapidu, kus kohalikest hipidest koosnev Aafrika rütme mängiv trummibänd meid segaseks kehadeks tantsutab. Ei osanud oodata, et Turu linn on nii ilus ja rahulik ja sõbralik ja sügis nii meeldivalt jalutatav. Muidugi me oskasime oodata kogu seda higi ja verd, mis lavalt lendama hakkab, aga seda, et Soome publik on hull, pekstes laval hobust kurikaga (täiesti ootamatul kombel üks neistsamadest trummihipidest) ja näitlejat rusikaga, aplodeerides pärast iga pala, vastates rõõmalt igale küsimusele, tantsides iga etenduse lõpus ja tekitades tunde, et tükk on lõpuks koju jõudnud, ei osanud me oodata. Oskasime oodata vigastusi marrastuste ja sinikate näol, aga siiski mitte nikastatud jalga, tennispalliks pundunud põlve, muljutud rannet, hulka ohtlikke kukkumisi, seda, et 12 Karamazovist saab 11 ja suur osa järelejäänutest kõnnivad harvadel vabadel hetkedel mööda ilusat Turu linna kummitustena ringi. Okei. Ma liialdan. Põlv ja 11 Karamazovit on tegelikult juba teise perioodi teema. Hah!
Aga seda imelisem oli pärast kaheksa päeva jooksul seitsme etenduse andmist korraks Eestisse saada. Olla õnnelik esimesest D-terminalist väljumise hetkest. Hämmastuda Eestimaa ilust ja ilma soojusest (mitte, et ta siin jahe oleks) ja minna Linnateatrisse, taas töötama kunstnikuna üle nii kohutavalt pika aja ja kohtuda uute inimestega ja arvata, et see on tore. Ja olla juhmistunud sellest, et prooviruum võib olla hele ja valge ja rahulik ja vaikne ja et mina ise võin lihtsalt istuda ja kuulata ja mõelda. Ja et sellel kõigel ei ole midagi pistmist egoga. Või kui, siis õige õige vähe. Ja näha Elenit, juua tema juures teed ja mängida Helinaga ja tunda seda, et kõik on hea. Ja minna von Krahli sünnipäevale seda tegellkult plaanimata ja olla seal vaba ja rahus ja üllatunud sellest, et on tore. Ja kohutuda Kõige Kallimaga, tunda tema lähedust ja soojust ja Tunda ja Teada ja olla Maailma Kõige Õnnelikum Inimene. Ja tulla siia tagasi, näpus veel üks viimastest Sirlu tehtud-kaunistatud reklaamimuffinitest ja olla toidetud sellest õnnest, mis ma kodust kaasa sain ja mis laseb isegi siinsetel raskustel tunduda kergustena. Ja kergustel - iluna.
Ma armastan teid, mu kallid, mu sõbrad!

Õuna-vürtsimuffinid keedetud kondenspiimatäidise ja toorjuustuglasuuriga

45g võid
2 dl suhkruta õunapüreed (ma usun, et on väga okei ka moosi kasutada, aga sel juhul peaks suhkrukogust vähendama)
3,5 dl tükeldatud õunu
0,6 dl suhkrut
0,6 dl fariinsuhkrut
1 suur muna, toatemperatuuril
1,4 dl nisujahu
1 dl maisijahu
0,5 tl soodat
0,5 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl kaneeli
pisut riivitud muskaatpähklit
0,5 tl piparkoogimaitseainet
paar tilka vaniljeekstrakti
0,5 tl soola

400 g metallpurk kondenspiima (enamik jääb üle)

110 g pehmet võid (pane ööseks toatemperatuurile seisma)
110 g toorjuustu, toatemperatuuril
3,6 dl tuhksuhkrut
1 sl peedipulbrit

Kuumuta ahi 180 kraadini.
Hõõru või suhkrutega vahule, sega hulka muna ja vanilje. Hõõru ühtlaseks. Lisa õunapüree. Teises kausis sega jahud, vürtsid, sool, sooda ja küpsetuspulber. Sega kaks kaussi omavahel ettevaatlikult kokku, lisa õun ja sega ühtlaseks. Jaga muffinivormidesse ja küpseta umbes 25 minutit, kuni tikk väljub koogist puhtana. Lase jahtuda.
Kondenspiima võib eelmisel päeval valmis keeta. Selleks pane metallpurk potti, umbes 2/3 ulatuses vette ja keeda teda tasasel tulel umbes 1,5 h. Siis saad helekaramelse kergelt veniva tulemuse. Kui soovid paksemat/vedelamat, võid aega reguleerida. Lase enne avamist jahtuda.
Hõõru või ja toorjuust ühtlaseks ja lisa vähehaaval tuhksuhkur. Minu glasuur jäi õige pisut vedelavõitu, seda saab natukese lisasuhkruga lihtsalt parandada. Lõpuks lisa värvaine, peedipulber (või nt kakao) ja sega ühtlaseks.
Lõika jahtunud muffinitesse augud ja täida need keedetud kondenspiimaga. Suru eemaldatud osa auku tagasi. Kata glasuuriga. Kaunista.
Glasuurimine toimib liigset mässamist mitte soovides väga hästi ka nt noaga, aga pildilolevate rosettide jaoks peab kasutama kas tordipritsi, või metallotsikuga kilekotti. Palju löga, ilusam tulemus.
Ja tegelikult oleksid nad ka glasuuri ja kondenspiimata väga head ja kindlasti tunduvalt vähem magusad.

reede, 28. oktoober 2011

Jõuan Sinna, Kuhu Süda Kutsub


Tallinn - oktoober 2011, originally uploaded by Marion Undusk.

ehk "suure hilinemisega ilusatest asjadest."

Jah, tõesti, see kõik juhtus juba kahe nädala eest. Ja ma olen seda enese sees hoidnud ja armastanud ja mõelnud, et ehk pole vajagi. Ehk tõesti. Aga see siin on tõestus kas või mulle endale, et kõik ilus saab juhtuda. Et kõik ilus saab juhtuma. Ja et mu ümber on palju ilusaid inimesi ja nad ei kao. Need, kes on päris ja õiged ja armsad ei kao kunagi.

Ma ei hakka laskuma detailidesse, see võtaks tunde, lehekülgi ja annaks liiga palju infot netiavarustesse. Aga on fakt, et isegi, kui õhtul on etendus ja teatrist saab minema alles pool kaksteist, on võimalik jõuda kalli sõbra sünnipäevale. Ja isegi, kui vaba on vaid üks lühike päev ja järgmine etendus juba kell kolm, on võimalik hääletada varahommikul Rakverre ja istuda oma armsa teatri kohvikus ja jutustada üle liiga pika aja oma kalli Üllariga. Ja hääletada edasi Rakkesse ja kohtuda Kõige Kallimaga ja tema perekonnaga ja kuulata ilusaid lugusid ilusatest kohtadest ja ilusatest inimestest ja tunda ennast lõputult soojalt ja õnnelikult. Ja järgmisel hommikul ärgata liiga vara ja sõita rongiga tagasi linna läbi unenäolise ja hämara maastiku liiga eredalt valgustatud kupees. Ja mitte küll omada piisavalt aega selle kõige läbi seedimiseks, selle kõige sisse settimiseks, aga olla ikka lõputult sügavalt seesmiselt õnnelik.

Ja kogu selle ilu siia kirjutamise põhjenduseks olgu need muffinid, mida ma tegin piisava hulga sõjaväe toitmiseks ja mida jätkus kõikjale. (Olgu juba ette öeldud, et pärast ööd külmkapis on nad paremad.)

Valge šokolaadi-rabarberimuffinid
(ca 60 tk)

5 dl grahamnisujahu
5 dl maiijahu
4 dl nisujahu
1 tl soodat
1 tl soola
8 tl küpsetuspulbrit
6 suurt muna, lahti klopitud
350 g suhkrut
200 g võid, sulatatud
450 ml sojapiima
400 g tops maitsestamata jogurtit
1 dl mustikajogurtit
vaniljeekstrakti
600 g rabarberit, puhastatud ja tükeldatud
300 g valget šokolaadi, peenikeseks tükeldatud

Kuumuta ahi 180 kraadini. Sega jahud soola, sooda ja küpsetuspulbriga. Sulata või. Klopi teises kausis munad lahti ja sega juurde sojapiim, jogurtid, pisut jahtunud või, vaniljeekstrakt ja suhkur. Kalla kaks kausitäit kokku ja sega ettevaatlikult ja võimalikult minimaalselt läbi. Lisa rabarber ja šokolaaditükid. Sega segamini. Endiselt minimaalselt. Jaga muffinivormidesse ja küpseta umbes 20 minutit. Sellise jahuseguga on väga lihtne nad liiga ära kuivatada, seega ole tähelepanelik.
Lase restil jahtuda. Jaga armsatega.
(Tõenäoliselt sobiks hästi peale valge šokolaadi glasuur 200 g sulatatud valgest šokolaadist ja 200 g toorjuustust.)

esmaspäev, 24. oktoober 2011

Kes Vana Asja Meelde Tuletab..


Tallinn - juuni 2011, originally uploaded by Marion Undusk.

..sel on palju rohkem retsepte!

Need, kellega ma tihedamalt suhtlen, või siis vähemalt need, kellega ma juunis tihedamalt suhtlesin on teadlikud minu košmaarsest Sri Lankal käigust. Sellest, kui vähe on ühte ilusat kohta võimalik kümne päeva jooksul näha ja kui põhjalikult orjastatud saada ja mida tähendab olla Aasias lihttööline. Aga õnneks olen ma selle taaga endalt praeguseks visanud ja võin tagasi vaadates vaid naerda kogu olukorra idiootsust ning olla rikkam ühe kogemuse võrra, mis ei lase mul tulevikus pakutavate kummaliste tööotste suhtes enam nii sinisilmne olla.

Aga nagu igas halvas asjas, oli ka selles käigus midagi head. Juba selle pärast, et ma jumaldan selliste maade toitu ja turgusid. Puuvilju! Ja meie ööbimiskohas oli lisaks veel täiesti suurepärane kokk, kes imetlusväärselt rääkis inglise keelt ning sai mind seega varustada selle suurepärase baklažaanikarri retsepiga.

Baklažaanikarri

Lõika baklažaan pikkupidi viiludeks ja hõõru viilud mõlemalt poolt soolaga. Lase umbes küme minutit seista ning pühi siis eraldunud vesi ja sool salvrätiga maha. Prae baklažaanid võis mõnusaks ja pane kõrvale. Siis kalla pannile kookospiima, maitse järgi sidrunimahla, tšillihelbeid/pulbrit ja soola ning kuumuta paksenemiseni. Siis lisa pisut suhkrut, sega baklažaaniga ja serveeri riisiga.
Piisavalt hea, et korduvalt teha. Ausalt.

PS: Tervitused Turkust. Siin on väga põnev. Taas kord on võimalik tõdeda, et vaimne terror võib viia suure vabanemiseni ja isegi katarsiseni. Mingis suhtes vähemalt. Kuigi jah, midagi läheb ikka katki ka..

neljapäev, 20. oktoober 2011

Kaks Kooki!


Tallinn - oktoober 2011, originally uploaded by Marion Undusk.

Üks asi mu praeguse elu juures on see, et ei jõua poes käia, teine asi on see, et kui poes käid, siis tõenäoliselt ei jõua suure osa ostetuga enne realiseerimistähtaja lõppu midagi ette võtta. No ja siis muidugi on endiselt veel õunahooaeg.
Kõigi nende aspektide koosmõjul tekkis olukord, kus kapis/kastis hakkasid juba liiga paljud asjad ohtlikult ebakaubanduslikeks muutuma ja vajadus midagi küpsetada muutus lausa ületamatuks.
Alguses oli plaanis vaid banaanikeeks, aga et tegemist oli Tõnise sünnipäevakoogiga, siis see nali ei tundunud isegi mulle endale naljakana ja kuna mu ahi mahutab nii ehk naa meeletu koguse, otsustasin ka plekiliseks muutuvad õunad ühe raksuga ära kasutada.
Et asjad on hetkel nii, nagu nad on, võttis kogu aktsioon paar päeva aega, st õunte puhastamine hommikul, taignategu õhtul ja küpsetamine järgmisel hommikul, aga vähemalt võisin endale rahulolevalt õlale patsutada ja tõdeda, et ei ole veel küpsetamist ära unustanud (erinevalt soolase toidu valmistamisest, milleni ma pole juba valusalt ammu jõudnud..)
Ja nii ma saingi taas kord Punamütsikest (minu variatsioonis Sinirattakest) mängida ja enne teatrisseminekut üle linna kooki laiali kanda. Ja teatrisse ka viia. Ja saada kätte tore energialaks pakutava kadumise kiirusest ja sellest, et Liisu jõudis päeva jooksul mulle umbes neli korda öelda, et tahab õunakoogi retsepti. Jee!

Banaanikeeks

2 dl maisijahu
1 dl riisijahu
0,5 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl soodat
75 g void + 15 g õli
0,5 dl suhkrut
0,5 dl fariinsuhkrut
soola
2 muna
3 püreestatud banaani + 1 tl sidruniekstrakti + 1 sl rummi
2 dl talujogurtit marjadega

Kuumuta ahi 180 kraadini. Sega jahud küpsetuspulbri, sooda ja soolaga. Teises anumas klopi suhkur või ja õliga vahule, lisa ükshaaval munad ja hõõru ühtlaseks. Kolmandas kausis preesta banaanid sidruniekstrakti ja rummiga. Lisa munasegusse banaan ja jogurt. Sega see kõik jahuga.
Kalla küpsetuspaberiga vooderdatud keeksivormi ja küpseta 1 h, kuni tikk väljub keeksist puhtana.
Keeks on mõnusalt niiske ja tihke.
Like!


Õuna-karamellikook

Kook:
100 g pehmet võid
2 dl suhkrut
vaniljeekstrakti
2 muna
1,2 dl nisujahu
2,4 dl riisijahu
0,5 dl maisijahu
1,5 tl kaneeli
1 tl riivitud muskaatpähklit
0,5 tl soola
0,5 tl soodat
1,5 l puhastatud ja tükeldatud õunu (ilma kooreta)
Karamellikaste:
1 dl fariinsuhkrut
30 g võid, tükkidena
1 dl kookospiima

Kuumuta ahi 180 kraadini.
Hõõru või suhkrutega vahule ja lisa ükshaaval munad. Klopi ühtlaseks. Teises kausis sega jahud sooda, soola ja vürtsidega. Sega kõik kokku. Saadud taigen on väga paks. Ära lase end sellest segada, vaid kalla õunatükid ka juurde ja püüa kogu see mass kuidagi ühtlaseks saada. Mätsi saadud ollus küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäivasse küpsetusvormi ja küpseta umbes tund (originaalretseptis 45 min). Lase enne serveerimist jahtuda.
Vahepeal valmista karamellikaste. Sega suhkur ja või väikses kastrulis ning kuumuta keskmisel kuumusel või sulamiseni, siis lisa kookospiim ning lase pidevalt segades keema tõusta. Tõsta jahtuma. Kalla ühtlaselt jahtunud ja vormist eemaldatud koogile ning lase sisse imbuda.
See on tõesti üks hea kook.

teisipäev, 11. oktoober 2011

Ma Olen Loodud Armastama


Tallinn - oktoober 2011, originally uploaded by Marion Undusk.

Hea on olla "ise," lugeda endale tähtsaid raamatuid, kohtuda endale tähtsate inimestega, olla truu oma sisemisele võngetele, süüa omatehtud toitu. Eile öösel Eleniga gmailis vesteldes (kui irooniline) tuli jälle kord meelde, et tõeline elu on olemas, et ma olen ka ise seda kunagi elanud ja et õige pea tuleb ta taas. Kuigi peab tunnistama, et see on pisut hirmutav, see tulek, aga seegi on normaalne. Kui neli ja pool aastat elada nii, nagu keegi teine paremaks peab (isegi, kui selle vastu võidelda), on loogiline, et täielik vabadus kõiges tundub alguses hoomamatu. Aga see on seda väärt.
Eile oli üle kolme päeva jälle etendus, mis avas praeguse, hirmpika ja raske, kuue etendusega nädala. Ja kuigi need kolm vaba päeva olid möödunud lössis hunnikust inimeseks saamise püüdlustega, sain teatrisse jõudes ikkagi aru, KUI väsinud ma olen. Ja et ma ei ole ainus. Etendus läks hästi. Vist. Sest minu jaoks isiklikult oli see kohutav. Pea kogu aja nägin ennast kõrvalt ja andsin hinnanguid - mitte just kõige paremaid, sest teadsin, et vaatan ennast kõrvalt. Pidevalt avastasin, et tähelepanu, mida ma nii meeleu jõuga stseeni püüan keskendada, on kuskile poolele teele toppama jäänud.
5 down, 27 to go..
Ja siis on mul aega, et armastada, et olla ise. Mida iganes see siis ka ei tähenda.

Homme on vaba päev. Ma loodan, et juhtub midagi toredat.

Astelpalju-pirnikook
Sirlu toodud astelpajust ja Kudru sõbranna viimastest pirnidest ja isejahvatatud Eestimaisest tatrajahust
Esimene täiesti täiesti oma retsept

3 dl tatrajahu
1 dl nisujahu
1 dl suhkrut
100 g külma võid
1 dl külma vett

1,5 l puhastatud tükeldatud pehmeid pirne (koorega)
4 dl astelpajumarju
3 sl fariinsuhkrut
1 dl nisujahu
1 tl kaneeli
0,5 tl cayenne'i pipart
soola

peale pisut võid

Kuumuta ahi 180 kraadini.
Sega jahud suhkruga ja pudista sinna sisse külm või. Näpi segu nii kaua, kuni see meenuab märga liiva. Siis sega hulka vesi ja sõtku ühtlaseks. Taigen on väga mure. Vooderda kahe kolmandikuga sellest küpsetuspaberiga kaetud lahtikäiva vormi põhi ja seinad ning pane vorm natukeseks külma.
Sega pirnid pestud marjade, suhkru, kaneeli, pipra ja soolaga. Kalla segu taignavormi ja pudista peale ülejäänud taigen.
Küpseta umbes 40 minutit. Lase enne söömist jahtuda.

pühapäev, 9. oktoober 2011

Tutvuste Tarvilikkusest


Tallinn - oktoober 2011, originally uploaded by Marion Undusk.

Ma olen kindel kahes asjas - et kõik on pakendamise küsimus ja et enamik asju saab alguse tutvuste kaudu.
Sügisel on tutvused eriliselt toredad asjad, sest nende kaudu voolab ka minusuguse korteriroti kööki hulgaliselt suvikõrvitsaid, õunu, moose, marju ja kõike muud sellist, millel erinevalt enamusest poetoidust on reaalne armastustoiteväärtus. Nii ka see kord. Kudru ütles, et ta sõbrannal on Koplis suur aed ja pirnipuud ja vaja, et keegi teda nende pirnidega aitaks. Seega läkski nii, et enne pühapäevaõhtust proovi andsin pedaalidele tuld ja käisin Koplis, ühes kadestamisväärses aias viite kadestamisväärset pirnipuud tühjendamas. Ja ma pakun, et ligi kümme kilo vedasin neid seal õla peal minema. Viis erinevat sorti, üks mõnusam ja mahlasem, kui järgmine.
Nojah. Aga kuigi järgmised päevad möödusidki vaid pirnisöömise tähe all, siis ikka ei olnud ma piisavalt kiire nende kollaste iluduste täiemahuliseks hävitamiseks ja pidi midagi muud välja mõtlema, elik oma pirnikoogiretseptikogu üle vaatama. Ja siis meenus mulle see - väike vihik, mille klassiõde kunagi ammu, mu esimeste arglike kokanduslike sammude julgustamiseks mulle kinkis. Ja kus oli üks ülimalt hea pirnikook.. Ainsaks möödalaskeks oli see, et kasutasin esmakordselt emalt saadud sõõrjat keeksivormi, kust kook eriti välja ei tahtnud tulla ja nägi hiljem pigem pudingu moodi välja. Korralik küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäiv vorm oleks ikka õigem olnud.

Pirni-šokolaadi-pähklikook

70 g seedermänniseemneid
30 g päevalilleseemneid (või tegelikult 100 g ükskõik milliseid olemas olevaid või mõnusamaid pähkleid)
150 g pehmet võid (tegelikult võib seda isegi nt 100 g panna, ma usun)
1 dl nisujahu
2 dl grahamnisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
2 dl suhkrut
2 muna, klopitud
5 suurt küpset pirni, puhastatud ja tükeldatud (et mul olid väiksemad pirnid, panin umbes seitse)
50 g tumedat šokolaadi, tükeldatud

Kuumta ahi 180 kraadini. Hõõru või suhkruga vahule, lisa ükshaaval munad, kuni tainas on ühtlane. Sega jahud küpsetuspulbri ja pähklitega. Kalla kaks segu minimaalselt segades kokku. Lisa pirnitükid ja šokolaad. Sega ühtlaseks ja kalla vormi. Küpseta umbes 50-60 min või kuni tundub, et on valmis (puhast tikku sellest koogist vist väga ei saa). Võta ahjust ja lase enne vormist välja võtmist pisut jahtuda.
Kook on parim täiesti jahtunult.

Värviline MaaIlm


Tallinn - märts 2011, originally uploaded by Marion Undusk.
Elenil oli sünnipäev ja mina tegin kooki.
Tegelikult oli Eleni sünnipäev nädal varem, aga tema oli Matsalus ja minul oli proov ja.. Nagu see tore teatrielu ikka on. Aga siis Elen ütles, et teeb peo ja minul oli just viimane vaba(m) päev enne esikat ja see sobis hästi. Sedasama kooki olin tegelikult juba teinud Helina sünnipäevaks märtsis (fotogi sellest ajast), aga siis prekond Lotman seda erinevatel põhjustel ei näniudki. ja see on ju ometi niii hea. Ehk siis - uuele katsele. Aga ega ilmaasjata öelda, et Murphy on alati meiega. Loomulikult lükkus pidu teadmatusse kaugusse ja Elen ise Matsallu ja mina istusin kahe (et endale ka jääks) koogiga kodus ja mõtlesin, et ehk Elen lihtsalt ei ole määratud seda kooki maitsma..?
Aga ei, mul vedas. Möödus vaid paar päeva, kook oli veel korras ja osaliselt alles ja Elen linnas tagasi. Ja ma leidsin piisavalt aega, et rattaga ta koosolekule crashida ja paar tükki sinna kohale viia.
Ja see oli seda väärt. See sõnum: "Appi, kui hea kooook! Ma sureeeen!"
Jaa, mina leian sama.
Ja lisaks on ta veel nii ilus ka.

Kroonjuveelikook
minu lahtikäiv koogivorm on 23 cm diameetriga, aga originaalretsepti järgi peaks olema 18 cm. Seega on mitu varianti - kas teha rohkem tarretisi, rohkem täidist, või leppida lihtsalt madalama koogiga, nagu mina.

Tarretis:

kolme erivärvilist tarretisepulbrit (lõrgem pilotaaž oleks muidugi ise mahlast teha..)
Valmista vastavalt pakendi juhisele ja pane tahenema anumasse, kust nad kergesti kätte saaks. Kui tarretis on valmis, eemalda anumast ja lõika kuubikuteks. Hoia kasutamiseni külmas.

Biskviit:

1 muna
1 spl suhkrut
1 spl jahu

Klopi muna suhkruga ja sõelu juurde jahu. Määri õhukese kihina küpsetuspaberiga kaetud plaadile ja küpseta 180 kraadi juures ca 10 min või kuni tundub, et on valmis. Lase jahtuda. Vooderda lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga ning seejärel biskviidiga.

Täidis:

1 spl želatiini
2,4 dl ananassimahla
0,6 dl külma vett
3,6 dl vahukoort
paar tilka vaniljeekstrakti

Kalla ananassimahl väiksesse kastrulisse ja raputa želatiin peale. Lase mõned minutid seista, siis kuumuta segades, kuni selle lõpliku lahustumiseni. Võta kastrul tulelt, sega sisse külm vesi, kalla suuremasse kaussi ümber ja lase natuke jahtuda. Siis pane kauss viieks minutiks külma, et segu täielikult jahtuks, aga ei jõuaks veel tarretuda. Vahepeal vahusta vahukoor vaniljeekstraktiga. Sega vahukoor jahtunud mahlasse.
Kalla vahukooresegu biskviidiga vooderdatud vormi ning kukuta seejärel sinna suvaliselt tarretisetükid. Raputa vormi, et tarretis täielikult täidisega kattuks (ära sega, tükid lähevad katki).
Pane vähemalt kuueks tunniks külmkappi.
Soovi korral võib enne serveerimist kaunisada servad toorjuustu-suhkrukreemi ja värviliste täpikestega.
Minu lemmikvälimusega kook EVER.

esmaspäev, 26. september 2011

Elu On Olemas!


Tallinn - september 2011, originally uploaded by Marion Undusk.

Teele sõitis Inglismaale õppima ja tegi ärasaatmispeo oma kõrvaltänavas asuvas pisikeses armsas korteris. Ja proov lõppes varem. Uskumatu! Kas ma tõepoolest kohtun kellegagi, kes ei tegutse Krahlis? Kas see saab olla võimalik?? Ja see juhtuski. Vanad tuttavad Nukuteatri noortestuudi näod ja uued tundmatud Nukuteatri noortestuudio näod ja pisuke kohmetus. Aga see oli nii hea. Rääkida muust, kui teatrist. Laulda kaasa, ise laule teadmata. Kuulda uutest kohtadest, kuhu tahaks minna. Näha uusi perspektiive. Ja kuigi ma ei ole jõudnud Virtsu lähedale Merekohvikusse, ma vähemalt tean nüüd selle olemasolust. Ja kuigi ma ei jõudnud rappa jõhvikale, ma vähemalt käisin seal oma mõtteis. Ja kuigi ma veel ei ela maal, ma tean, et see saab teoks kiiremini, kui ma oskaksin unistada.

Järgmine päev oli Päev suure tähega. Maitseelamuste Päev. Juss tegi hommikusöögiks köögiviljaometti ja maasikasuppi vahukoorega. Ja päeval me tegime isejahvatatud ökokohviubadega lattet ja mina rohelise tee kreemiga ekleere, nagu eelmisel õhtul bravuurikalt olin lubanud. Ja õhtusöögiks grillitud kitsejuustu salatit. Ja vahepeale mahtus veel ökomaaharimiskirjandust ja positiiv-naivistlikku esoteerikat ja üks tore jalutuskäik emme ja koeraga. Vabad päevad on vajalikud asjad.

Ekleerid rohelise tee kreemi ja šokolaadiglasuuriga

1,25 ml piima
1,25 ml vett
115 g võid
näpuotsaga soola ja suhkrut
140 g nisujahu
5 suurt muna, toatemperatuuril

Aja kastrulis piim, vesi, sool, suhkur ja või keema. Kui segu muliseb, lisa ühekorraga jahu, alanda temperatuur keskmisele ja sega intensiivselt puulusikaga. Tainas ühtlustub väga kiiresti ja poti põhja võib tekkida koorik. See on okei. Sega 2-3 minutit, et tainas pisut kuivaks, siis eemalda tulelt ja sega ükshaaval hulka munad. Pärast iga muna laguneb tainas tükkides, aga sega teda iga kord, kuni ta jälle ühtlaseks ja läikivaks muutub. Ta peaks ikka veel soe olema ja on nüüd ekleeride jaoks valmis.
Pane taigen suure otsaga tordipritsikotti ja pigista sellest küpsetuspaberile u 5-sentimeetriste vahedega paariteistsentimaatrised mühklikud ussikesed, umbes 20-24 tk. Kuumuta ahi 200 kraadini ja küpseta ekleere seal 10 min. Siis alanda temperatuuri 180 kraadini ja küpseta, kuni nad on paisunud, seest tühjad ja ühtlaselt helepruunid. Võta nad ahjust ja torka igale ekleerile otsa auk (ma kasutasin toidupulka), et ühk välja pääseks ja nad kokku ei vajuks.

Rohelise tee piimakreem
(mina tegin mingi hulluse ajel pool kogust ja sain hakkama, aga pidin koonerdama. Kui meeldib ikka väga kreemine, tee Sina täiskogus)

1,6 dl suhkrut
4 spl nisujahu
0,25 tl soola
3,6 dl piima
2 muna, lahti klopitud
mõned tilgad vanilliekstrakti
2,4 dl vahukoort (vahustatud)
1 tl (või rohkem) rohelise tee pulbrit

Sega kastrulis suhkur, jahu ja sool, seejärel lisa munad ja siis piim. Hõõru ühtlaseks. Kuumuta vesivannil pidevalt segades u 5 min, seejärel aeg-ajalt segades veel 5 min. Jahuta täielikult. Sega sisse vanilje ja vahukoor.

Täida ekleerid kreemiga kas otstest tordipritsi abil, või lõika nad lihtsalt külje pealt lahti (mina kasutasin tavalisi köögikääre) ja tee seda lihtsalt lusikaga.

Šokolaadiglasuur

100 g tumedat šokolaadi
50 ml vahukoort
pisut tuhksuhkrut

Aja vahukoor keema ja kalla tükeldatud šokolaadile. Sega sulamiseni, lisades natuke tuhksuhkrut mõruduse vähendamiseks ja konsistentsi voolavuse huvides. Määri täidetud ekleeridele.
Jaa!

"Hmm.. Huvitavad," ütles Juss esimest süües. "Maitsed on äkki natuke liiga ühtlaselt jaotunud.."
"..või ehk see ongi hea?" pakkus ta teise poole peal.
"Ei, ikka väga head on," ütles ta lõpuks ja võttis kolmanda.
Ja neljanda.

Maa Meid Toidab


Tallinn - september 2011, originally uploaded by Marion Undusk.

Jaa, ma ei ole ammu kirjutanud, eriti toidust.
Karamazovite esikas on kuue päeva kaugusel ja katused sõidavad, nagu nalja. Lisaks suutsin ma kuskilt mingi viiruse külge korjata, millest kingitud kurguvalu ja palaviku saatlel oli veel eriti mõnus neljatunniseid läbimänge teha ja kaksteist öösel koju jõuda. Õnneks tuli Krahli mingi jazzfestival ja meie pääsesime kaheks päevaks puhkama. KUI hea see oli..! Ja siis ma hakkasin mõtlema, et päris mitu postitust on ootamas. Ja et kuigi ma veedan 80% oma ajast mustas kastis koos hunniku kindlase inimestega, siis ainsad hetked, mis korda lähevad ja hinge helisema panevad, on need, kus linnast välja pääsen. Ehk siis - ka see postitus puudutab maalkäiku, mu viimast Hiiumaa trippi ja seda armsat leedripuud, mille ma tagasi sadama poole hääletades Suuremõisa mõisavaremete kõrvalt leidsin, ise iial varem leedriga kohtumata. Korjasin nii palju kobaraid, kui pihku mahtus ja tõin mandrile. Siis uurisin netiavarustest, kas tegu on ikka selle ja söödava taimega ja tundus, et on. Ja siis mõtlesin, et kallist leidu ei saa raisku küll lasta, vaja mingi toit teha. Ja leidsingi selle - leedrimarjadega leiva, mis oli hetkega hitt, vähemalt mu enda silmis. Ma ei oleks seda kellegagi jaganud, kui mu vast paastult tulnud kõht suurte leivakoguste peale protseteerima poleks hakanud. Aga need, kes sõid, need kiitsid. Ja mul oli jälle põhjust õnnelik olla.
Niisiis, kui kuskil veel küüned leedrimarjadele taha saate, tehke seda ja te ei kahetse.

Leedrimarjaleib

4 dl rukkijahu
3 dl tatrajahu
0,5 tl soodat
4 dl keefiri
2 spl õli
2,5 dl leedrimarju
peotäis kaerahelbeid
75 g päevalilleseemneid
50 g seesamiseemneid
50 g kookoshelbeid
1 spl "nutritional yeast'i" (panin, sest oli. pole kohustuslik)
0,5 tl kaneeli

Kuumuta ahi 180 kraadini.
Sega kausis jahud sooda ja soolaga. Teises kausis kõik vedelad ained. Sega omavahel ja siis marjad-semned juurde.
Vooderda leivavorm võitatud küpsetuspaberiga, pressi tainas vormi ja küpseta umbes tund, kuni tikk väljub leivast puhtana (mul ei väljunud. Tumesinisena hoopis. Ja leib sai väga niiske, aga väga hea.)

Lase enne söömist jahtuda.
Serveeri võiga.

reede, 16. september 2011

Ettevaatust, Teater Mõjub Halvasti Teie Tervisele!


Kassari - september 2011, originally uploaded by Marion Undusk.
Vahepeal oli tunne, et ma ei kirjutagi seda postitust, sest alguses oli nii palju aega, et see kulus igale poole mujale ja siis ei ole seda äkki enam üldse. Ja just selle viimase pärast ma sain aru, et kirjutamine on vajalik.

Ühesõnaga oli mul vahepeal õnn omada kuute vaba päeva tänu sõber Draamafestivalile, kus "Idioodid" üles astusid. Ja ma läksin Hiiumaale. Ja ma läksin paastule. Sest teater mõjub tervisele lihtsalt kohutavalt.

Ma ei olnud enne "Karamazovite" algust juba väga ammu midagi alkohoolset joonud ja uskusin, et see jääbki nii. Ei jäänud. Isegi esimese nädala jooksul mitte. Ma plaanisin hakata käima kodus iseehtud toitu söömas. Seda ei juhtunud, sest polnud õieti aega poodigi minna. Ja see on hämmastav, kui igav ja ühekülgne on toidukohtade valik, kui oled sunnitud seal käima iga päev, või veel hullem - mitu korda päevas. Ma plaanisin mitte lasta ennast mõjutada kärast ja ebakindlusest ja värelusest. Olla palju iseendaga ja rahus. Jah, ma olen küll palju omaette, aga see kära ja ebakindlus käib ikkagi minuga kaasas. Ja see, et mu ümber on armastatud inimesed ei aita enam ühel hetkel. Sest ka nemad käratsevad, ka nendes on ebakindlus, ka nemad värelevad.

Niisiis läksin ma maale, et saada kätte oma õiglane doos värsket õhku ja vaikust, mida polnud kohanud juba üle kuu aja. Ja võtsin vastu otsuse selle aja jooksul püüda puhastada oma keha kogu sellest sitast, mille endasse koguda olin jõudnud. Ma olin perega ja üksi, keetsin liitrite viisi moosi, käisin ujumas ja rattaga sõitmas ja marjul ja poolkogemata õunaraksus ja lugesin läbi kaks positiiv-naivistlikku raamatut ja vaatasin kolme Maateemalist dokumentaalfilmi. Ja ma olin õnnelikum kui juba väga pika aja jooksul. Ja minus oli rahu ja soojus ja loomingulisus ja ma sain keskenduda ja mõelda ja lihtsalt olla. Kui hea on kõndida paduvihmas kümne kilomeetri kaugusel oleva raamatukogu poole teadmisega, et kuskile ei ole kiiret. Kahju ainult, kui selline võimalus avaneb vaid ühel inimesel kaheteistkümnesest grupist..

Teadke, teie kõik, noore inimesed, kes te plaanite astuda teatrikooli, et see ei ole hea mõte, kui see pole just ainus asi siin maailmas, mida te teha oskate.
Isegi kui teil eelnevalt ei ole füüsisega probleeme, need tekivad. Kui teil ei ole enesehinnanguga probleeme, pole hullu. Need tekivad. Hulgaliselt. Kui te olete tervisliku toitumisega, hakkate te rämpsu sööma, sest muuks ei ole aega. Kui te olete karsklased, suure tõenäosusega ei jää see nii. Ja suure tõenäosusega hakkate te ka suitsetama. Kui te seda juba ei tee. Ja lähete lahku oma kaaslasest. Seda kohe kindlasti. Ta ei mõista iial seda, miks teid kunagi ei ole.
Ja te ei jäta kooli pooleli, isegi kui tegelikult tahaksite, sest see imeb teid enda vaakumisse. Ja see kõik ei lõppe kooli lõpuga, kui te teatriga edasi tegelete. Ja suure tõenäosusega tegelete, sest see vaakum ei kao nii lihtsalt ja palju lihtsam on sellega leppida. Ja teil ei jää aega maaleminekuks. Ega oma vanemate külastamiseks. Ega lugemiseks. Ega tõenäoliselt ka mõtlemiseks. Sest kogu vaba aeg kulub "stressi maandamisele," enamasti millegi alkohoolse seltsis.

Tehke midagi, mis täidaks teid armastusega, mitte ängiga. Ärge minge teatrikooli!

kolmapäev, 7. september 2011

Uus Maailm Ja Rõõm



Paari nädala eest proovipausi ajal helistas Kudru ja küsis, ega ma Uue Maailma festivalil tema hoovis kohvikut pidada ei tahaks. Hmm. Huvitav, mida ma küll vastasin..? Hell yeah! Ja nagu tellitud, oli sel nädalal vabaks päevaks pühapäeva asemel laupäev, elavam päev. Ja mis sellest, et kogu eelnev kuu on mu energiast nii tühjaks tõmmanud, et vaevu püsin väljaspool proovi püsti; reede õhtul, pärast Krahlist koju väntamist oli energiat peedikeetmiseks ja porgandiriivimiseks küll. Ja järgmisel hommikul vara tõusmiseks ja poodi munade järgi minekuks ja Suureks Taignateoks ja küpsetusaktsiooniks ka. Ja kuigi organisatoorsete kogemuste puudumise tõttu oli vahepeal suur kahtlus, kas üldse asjaks läheb, siis kõik kuidagi laabus ja ilm pööras ilusaks ja vahetusraha puudumine ei olnudki probleem ja tuul ei viinudki kooke minema ja neid muudkui osteti ja osteti ja osteti.. Tore hetk oli, kui üks pooltuttav jõudis meieni ja mu peedimuffineid märgates teatas, et "neid ta just otsiski." Ja lemmik oli see, kus ema kahe pojaga pakkus neile peedikaid ja noorem kahtles ja tahtis vanemalt prooviampsu ja see, olles ise just esimese suutäie võtnud, röögatas: "Ei saa!!" ja palus ema jumalakeeli, et see talle ühe veel ostaks. Noored lapsed ja peet. Kas saaks olla paremat kombinatsiooni. Kui, siis ehk noored lapsed ja porgand (ja ka see oli esindatud.) Või tegelikult - mina ja küpsetamine. See on parim kombinatsioon. Ja kuna ma sain lisaks veel olla keset elusat sõbralikku ümbrust ja lõpuks ometi oli mul keegi, kes pidas mu küpsetisi vajalikuks, oli see vist üldse parim päev augusti algusest saadik.
Aitäh, Uus Maailm! Aitäh, festival! Aitäh, Ilusad maiad inimesed!
Siin on teile tänutäheks retseptid. (Ja kui ise küpsetada ei viitsi, mina ikka viitsin.)

Peedikeeksi võib leida 2010 aasta postitusest "Mustast august välja." Ainsaks erinevuseks oli pähklite puudumine, piima asendamine keefiriga ja muffinivormid.

Õunakooki tegin ka eelmisel aastal. Selle kohta saab täpsemat infot postitusest "Paks olla on okei."

Porgandimuffinitega on tuttavad need, kes käisid kevadel kas Anna või Mari sünnipäevadel. Retsept järgmine:

325 g riivporgandit 
4 muna
100 g sulatatud võid 
1,2 dl keefiri 
1 tl mandliekstrakti 
4,8 dl nisujahu (aga jahudega võib vabat möllata, nagu ikka)  
1,5 dl suhkrut 
1,5 dl fariinsuhkrut 
1,2 dl kakaojahu
80 g tumedat šokolaadi, tükkidena
0,5 tl soola
0,5 tl soodat
2 tl küpsetuspulbrit 
glasuuriks:
100 g valget šokolaadi 
50 ml vahukoort
Kuumuta ahi 180 kraadini.
Sega ühes kausis kokku porgand, munad, pisut jahtunud sulavõi, keefir ja mandliekstrakt. Teises kausis jahu, kakao, suhkrud, sool, küpsetuspulber ja sooda. Sega omavahel kokku täpselt nii, et kuivad ained oleksid niisutatud, mitte rohkem.
Jaota muffinivormidesse ja küpseta umbes 20 min, kuni tikk väljub koogist puhtana. Koogid peaksid olema väga pehmed ja vetruvad ja pealt pisut kleepuvad. Nämm. 
Lase jahtuda ja kata glasuuriga, mis moodustub kuuma vahukoore ja valge šokolaadi segamisel. 

Pirnikeeks (natuke nätske)

4 suurt pirni, kooritd ja puhastatud
0,6 + 0,6 dl suhkrut
1 tl sidrunimahla
100g pehmet võid
1,2 dl suhkrut
2 muna
vanilliekstrakti
1,2 dl keefiri
0,5 tl kaneeli
0,5 tl kardemoni
0,5 tl muskaati
1,5 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soodat
05 tl soola
3,6 dl jahu

Pane keskmisesse potti pirnitükid, 0,6 dl suhkrut ja sidrunimahl. Hauta 15-20 min, kuni pirn tükkideks laguneb (ise aitasin hiljem saumikseriga kaasa). Mõõda 3,6 dl ja pane kõrvale jahtuma.
Hõõru või ja ülejäänud suhkrud vahule ja lisa ükshaaval munad, siis vanilje ja siis keefir.
Teises kausis sega vürtsid, jahu sool, sooda ja küpsetuspulber. Sega kaks kausitäit omavahel ja lisa siis pirnipüree.
Kalla keeksivormi ja küpseta umbes 45-50 minutit, kuni tikk väljub koogist puhtana.

Head isu!

esmaspäev, 5. september 2011

Kiire VahePala Pirniga


Tallinn - september 2011, originally uploaded by Marion Undusk.

Et saaks rahus edasi minna ja et neil, kel pirniuputus ja ideepuudus, viljad lörri ei läheks, toon kiirkorras ära retsepti pirnichutney jaoks. Sobib (tõenäoliselt) punase liha ja näiteks verivorstiga. Magus, kergelt äädikane ja väga täidlane.

Pane suurde potti

1,5 dl äädikat (5%) 1,5 dl õunaäädikat, 0,5 dl riisiäädikat 0,1 dl palsamäädikat (erinevad äädikad on improvisatoorsed, aga mida rohkem erinevaid, seda põnevam on)
2 apelsini mahl ja riivitud koor
2 sidruni mahl ja riivitud koor
1 spl koriandrit
1 tl sinepiseemneid
2 pulka kaneeli
1 kuivatatud punane tšillikaun tükkidena
0,25 tl (jahvatatud) nelki (mul oli jahvatamata)
0,25 tl soola
natuke musta pipart

ja kuumuta kerge mulinani.

Lisa

220 g fariinsuhkrut
250 g suhkrut

ja sega, kuni suhkur lahustub ja vedelik endiselt muliseb.

Lisa 25-30 kooritud, puhastatud ja keskmise suurusega tükkideks lõigatud pirni (ma suures puhastustuhinas unustasin neid tegelikult lugeda, aga üle poole ämbritäie oli neid küll), 200 g (kollaseid) rosinaid, paar peotäit ebaküdooniaid ja sega, kuni kõik on täielikult siirupiga kaetud.

Siis lisa veel

1 suur tükeldatud sibul
1 suur tükk ingverit, mis on lõikelaual noaküljega laiaks litsutud
5 tükeldatud küüslauguküünt

Ja lase lihtsalt vaiksel tulel podiseda, aeg ajalt segades, et põhja ei kõrbeks. Kokku nii umbes paar tundi, kuni segu on muutunud piisavalt paksuks, et puulusikast sõrmega üle tõmmates ei valgu triip enam täis.

Urgitse ingver, (nelk) ja kaneel välja ja pane steriliseeritud purkidesse.

Väidetavalt säilib külmas kuu kuni kolm, reaalsuse kohta veel ei tea.

esmaspäev, 29. august 2011

Suurest Kunstist, PühapäevaRomansist ja Melanhooliast.


Tallinn - august 2011, originally uploaded by Marion Undusk.
Nädalavahetus, kui teda on, võib osutuda vägagi pikaks ja muljeterohkeks.

Esiteks käisin ma laupäeval vanaema juures maal. Tahtsin linnast välja ja üle pika aja avanes võimalus. Paraku küll vaid kolmeks tunniks, aga ikka. Sai merre, paljajalu rohu sees käia, puu otsast pirne ja ploome korjata ja vanavanematega lolli juttu ajada. Et siis valge plastikämber nendesamade pirnide ja ploomidega käe otsa võtta ja linna tagasi hääletada. Ilm oli suurepärane ja tuju mahe.

Tagasi linnas saime me kõik kokku ja läksime kinno Sõprus vaatama Bela Tarr'i filmi Werckmeister Harmonies. Ma ei ole eriline kinolemb ja päris kindlasti ka mitte filmifriik. Seega läksin kinno nii puhta lehena, kui ainult võimalik. Isegi filmi ja režissööri nimed sain kohapeal teada. Meeleolu oli lõbus ja kursus (+peiksid-pruudid) käitus, nagu põhikooli klassiekskursioon. Filmi juhatas sisse keegi inglise keelt kõnelev härra, kes kiitis režissööri taevani, rääkis tema jäljendajatest, kes ei suuda iial päriselt jäljendada, sellest, et ta mitte kunagi ei kasuta stsenaariumi ja meeletust suurustest, mille toovad kahe ja poole tunnisesse filmi tema 39 kaadrit olenemata sellest, et midagi nagu ei juhtuks. Olgu.
FIlm algas ja häirituna avastasin, et loen kaadreid. Kuramuse liigne informatsioon. Ja ehk tundus just tänu sellele, et osad kaadrid olid pikad vaid selleks, et olla pikad. Aga muusika oli võimas ja peategelane pani endale kaasa elama ja kaameratöö oli absoluutselt suurepärane. Jah. Kõik oli okei. Selle hetkeni, kui sajad mehed vägivallatsema hakkasid. Ilma igasuguse põhjenduseta. Selle hetkeni, kui mitte millegagi seotud inimesi peksma hakati ja seejärel loeti ette kiri naiste minestamiseni vägistamise kohta. Ma istusin seal, silmad kinni ja korrutasin, et kõik on korras. Ja ma muudkui nutsin ja nutsin ja Mailu surus mu sõrmi sellise tugevusega, et vahepeal oli füüsilise katkinimeku tunne. Ja kui film natuke hiljem peategelase alla jäämisega lõppes, täitis mind viha. Viha Kristiani vastu, et ta sunnib mind vaatama midagi sellist. Viha meeste vastu, kes varjavad nii idiootsetel moodustel oma nõrkust ja hirmu. See oli uus "Irrivesible." Kellele kuradile sellist vaimset vägivalda vaja on?! Aga Mailu ei ole "Irreversible'it" näinud ja temal oli veel hullem. Õnneks, pärast tundi nuttu ja hala helistas Jim ja kutsus meid Liisu-Toliku juurde ja õhtu lõppes siiski meeldivalt.

Pühapäev, vaba päev. Ja Juss on kodus üle miljoni aasta ja mul on keda kallistada ja kes mind kallistab ja me saame olla koos köögis, kuni ma teen karaskit ja vanaema pirnidest esmakordselt elus "scone" (mis tõlkes on karask, tegelikult aga midagi küpsise ja koogi vahepealset) ja tulla fantastilisele ideele teha kodukootud lattet (meie, kes me kumbki kohvi ei joo) nendest orgaanilistest tumada röstiga ubadest, mis Andres kevadel tõi. Ja rääkida ja rääkida ja rääkida ja siis istuda elutoas koos potilille Miriamiga, aknad pärani, taustaks helge muusika, süüa karaskit ja seda teist asja ja juua maailma kõige mahedamat lattet.

Ja siis tulla mõttele minna kinno vaatama Lars von Trieri "Melanhooliat" hoolimata sellest, et tegemist on maailmalõpufilmiga ja suurest kunstist on siiber ja et paljudel läheb vaadates süda pahaks. Minna, vaadata ilusaid kaadreid ja õnnetuid inimesi ja mitte saada aru, miks inimesed lasevad endal nii õnnetud olla ja naerda, sest ka kurbuses on nii palju koomikat ja mõelda, et tegelikult oleks see parim viis maailma lõpuks.

Ja siis tulla öösel koju, et järele jäänud pirnidest teha kooki ja chutney't. Aga neist juba järgmine kord.

Pirni-tatrajahu scone'id (või siis karask)

3 dl tatrajahu
3 dl nisujahu
2,5 spl küpsetuspulbrit
1 dl suhkrut
1 tl soola
100 g külma võid
2 keskmist pirni (kooritud, puhastatud ja pisikesteks tükkideks lõigatud)
1 dl vahukoort
2 dl piima
1 spl fariinsuhkrut

Sega jahud, küpsetuspulber, suhkur ja sool. Lõika tükkidena hulka või ja tööte nii kaua kahe noaga, kuni segu on muutunud ühtlaseks puruks, mis meenutab niisket liiva. Sega hulka pirnitükid nii, et kõik oleksid jahupuruga kaetud. Lõpuks sõtku hulka vahukoor ja piim, aga lõpeta kohe, kui taigen ühtlustub. Rulli jahuga kaetud pinnal sentimeetri-pooleteise paksuseks, raputa fariinsuhkur peale ja lõika meeldiva kujuga tükkideks. Tükid paiguta küpsetuspaberiga kaetud pannile ükstseisest paari sentimeetri kaugusele ja pane pooleks tunniks külma. (Mina nii ei teinud. Ma laotasin taigna kohe pannile, ühes tükis ja ilma külmata ja polnud üldse hullu. Lõikasin lahti siis, kui ta oli pool aega ahjus olnud.) Korralikult retsepti järgides peaks ahjuaeg olema 180 kraadi juures 20 min, mul läks 200 juures pool tundi.

neljapäev, 25. august 2011

Sõbrad On.


Tallinn - august 2011, originally uploaded by Marion Undusk.

Seoses selle blogi taasavamisega siin on mind tabanud masendushood, sest olen hakanud üle mõne aja toidule pisut suuremat tähelepanu pöörama ja seega (taas)avastanud, et ühele inimesele söögi tegemine on a) kulukas b) peaaegu et võimatu c) igav. Kogused tulevad alati liiga suured ja külmkapp pundub erinevatest hommikustest, eilsetest ja üleeilsetest jääkidest, mida ei taha süüa, sest see on igav, aga peab, sest ära viskamine oleks ka loll.

No ja siis ma avastasin, et loomulikult on seal veel tomateid, mis hakkavad oma realiseerimisaega minetama ja tahavad toidu sisse. Ja leidsin ühe õige mõnusa tomatisupi retepti. Ja tegin seda suppi, mida loomulikult sai liiga palju - ühele inimesele kolm toidukorda vähemalt. Masendav.

Õnneks kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Tegin proovis kõvemat häält ja palusin, et keegi ometi aitaks mind kodus selle supiga. Ja leiduski üks rahatu ja näljane Jim, kes lasi ennast ära võluda lubadusest supi sisse juustu ka saada ja tuli minuga koju kaasa. Ja sellest sai üks armas ja rahulik paartund mu elutoas ja ometi kord ei pidanud ma supipära pärast muretsema.
Aitäh Sulle, Jim!

Ahjutomatisupp

1,25 kg tomateid
6 küüslauguküünt
2 sibulat
1 dl oliiviõli
sooja ja pipart
1 l kanapuljongit (2,5 kuubikust)
2 loorberilehte
0,5 tl soola
suur peotäis värsket basiilikut
0,5 tl tšillihelbeid

Kuumuta ahi 200 kraadini. Lõika tomatid sektoriteks ja sibulad ketasteks ning pane koos küüslauguküüntega küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Nõrista üle oliiviõliga, maitsesta kergelt soola ja pipraga. Rösti 20-30 minutit, kuni kerge pruunistumiseni.
Võta ahjust ja kalla suurde potti. Lisa puljong ja loorberilehed ning lase keema tõusta. Siis keera kuumus maha ja lase veel 15-20 min podiseda. Eemalda loorberilehed, lisa puruks rebitud basiilik ja tšillihelbed. Võta saumikser ja lase tükiliseks püreeks.
Serveerides pane kausi põhja riivjuustu või, veel parem, mozzarellatükke. Ja peale basiilikut.

pühapäev, 21. august 2011

Vaimsest Virgumisest.


Vainupea - juuli 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Ma olen alati arvanud, et loen palju. Sest minu jaoks tähendab lugemist raamatu käes hoidmine ja sellest informatsiooni saamine. Ei ole vahet kas tegemist on romaani või luule või lasteraamatu või näidendi või (populaar)teaduse või eneseabiga. Aga viimasel ajal puutun aga üha enam kokku inimestega, kes ütlevad, et nad ei loe üldse. Või eriti mitte. Ja siis, pisut hiljem, saan ma aru, et nad loevad lihtsalt spetsiifiist kirjandust. Ja et "mitte lugemine" tähendab ilukirjandusest eemalolekut. Ja ma ei oskagi sellesse nagu kuidagi suhtuda.. sest sellisel juhul ei loe ka mina üldse. Vähemalt viimasel ajal mitte.
Selle aastanumbri sees olen tegelikult lugenud rohkem, kui mõne viimase aastaga kokku. Sellest hetkest, kui jaanuaris Taisse jõudsin, on erinevad raamatud end mulle pakkunud ja mina olen nendega lähedaseks saanud. Aga romaane.. paar tükki ehk. Ma ei suuda enam ilukirjandust lugeda. See tundub kuidagi lootusetu, muserdunud, mind muserdav.
Minu viimase kaheksa kuu (ja tegelikult põhimõtteliselt juba nelja aasta) lektüür koosneb pea täies mahus sellest, mida nimetatakse "eneseabiks" või "esoteerikaks." Raamatud, mis sisendavad soojust ja rahu ja õnnetunnet. Raamatud, mis teevad olemise lihtsamaks. Seda, mis on hingele hea. Ma ei ole sellest siin varem rääkinud, sest see oli toidublogi. Oli. Ja nähtavasti selle pärast, et kartsin oma tõsiseltvõetavuse minetada (nii palju, kui mul seda üldse on).
Aga enam ei ole vahet. Niikuinii räägivad kõik samadel teemadel, ükskõik siis, millisel moel. Ja mina olen see, kes ma olen. Ja ma usun, et mingid raamatud võiksid jõuda rohkemate inimesteni.

Ühesõnaga, lõpetasin ma just järjekordse sellise. See raamat pani mind naeratama ja nutma ja tundma Väga Suuri Tundeid. See pani mind unistama Ilusatest Asjadest ja uskuma nende Ilusate Asjade võimalikkusse. See raamat on Vladimir Megre "Anastasia."
Tekst ise on kohutava struktuuriga, ebaloogiliste lausekonstruktsioonide ja paljude kirjavigadega. Ja kujundus on hirmus. (Sellest on kahju, aga paljud neist on sellised.) Ja see raamat on täiesti ilmselgelt tõlgitud vene keelest. Olles puutubud kokku "Vendade Kaamazovite" mitme erineva tõlkega, võrreldes keelekonarusi ja eesti keeles mitteesinevaid struktuure, tekib mitmeid paralleele.
Aga seda ütlen ma selleks, et te ei ehmataks, kui juhtute keelepedandid olema. Sest sisu on olemas ja see on enesesseimemist väärt.

Ja ma olen väga tänulik Sandrile, kes seda mulle soovitas.

neljapäev, 18. august 2011

Mustikad. Ja Gravitatsioon.


Tallinn - august 2011, originally uploaded by Marion Undusk.
Ärkasin pühapäeva hommikul ja avastasin õudusega, et mul ei ole kodus midagi süüa. Ei teagi, millal viimati selline olukord oli ja kas üldse kunagi omaette elatud aja jooksul. Loomulikult kui mõtlema hakata, siis midagi ikka oli. Tatart. Mõned porgandid. Kaks kilo mustikaid.. Aga ma lihtsalt ei jaksanud mõelda ega kombineerida. Ja seega tegin ainult mustikapirukat, mis pidi olema tunni ahjus ja seejärel kaks tundi jahtuma ja ei sobinud järelikult just kuigi edukalt hommikusöögiks.

Olin mustikate suhtes väga helde ja otsustasin, et kuigi neid on ilmselgelt mu ahjuvormi jaoks paljuvõitu, mahutan nad ikkagi kõik sinna ära. Tekitasin vormi keskele kuhja ja katsin selle üksikute järele jäänud taignaräbalatega, kui sain äkitselt aru oma saatuslikust veast. See viga andis endast märku tumelilla joana, mis aeglaselt, aga järjekindlalt ennast hõreda taignamütsi alt välja pressis, mööda ahjuvormi külge tööpinnale ja sealt mööda sahtlinuppe põrandale tilkus. Ja seda muudkui tuli ja tuli ja tuli.. Kurram küll. Ma ei saa öelda, et oleksin füüsikas ääretult nõrk olnud, aga sellised asjad ei ole minu peas lihtsalt loogilised. Laotasin põranda salvrätte täis ja anuma alla pannile suure tüki küpsetuspaberit siiras lootuses, et maha nõrguv täidis ehk ahjus pakseneb ja selle piire ei ületa. Ületas küll. Mitte küll palju, aga piisavalt, et pann musta kõrbenud lögaga katta. Järeldus - füüsikaseadused kehtivad alati, ka mustikapiruka puhul.

Hommikusöögi suhtes vedas - onunaisel oli sünnipäev ja mind kutsuti restorani kaasa. Mereäärsus ja värske angerjas. Jaa!

Mustikapiruka saatus oli paraku nutune. Mitte keegi peale minu ei tulnudki teda tahtma. Sõin teda esmaspäeval hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks, teisipäeval hommiku-. lõuna- ja õhtusöögiks ja kolmapäeval.. ka. Ja tegelikult oli see väga hea, sest säästis mind vajadusest mõelda sellele, mida söögiks teha. Või pigem, vajadusest poodi minna. Aga ikka. Ma usun, et toit on õnnelik, kui paljud teda maitsta saavad. Ja mina olen kindlasti õnnelik, kui paljud mu toitu maitsevad.

Homsest kolivad Karamazovid kümneks päevaks Krahlist Telliskivisse. Saab olema suuremat sorti papitöökoda. Ja kodu on lähemal. Ja turg ka. Ja ehk tuleb keegi seltsiks ja annab jõudu, sest üksinda söömine on nii masendav. Ja ma ei viitsi enam väljas söömas käia.

Mustikapirukas sügava ahjuvormi jaoks

150 g void
1 dl suhkrut
jahu
soola
pisut vett

1,5 dl suhkrut
1,5 dl fariinsuhkrut
2 dl tärklist
1 tl kaneeli
0,25 tl riivitud muskaatpähklit
0,25 tl soola
16 dl värskeid mustikaid
3 spl punaseid sõstraid (tegelikult oli 2 spl sidrunimahla, aga mul ei olnud sidrunit..)
~3 spl võid

Sega ülemistsest ainetest kokku liivataigen, vooderda 2/3ga sellest üks sügav (mul on ~10 cm) ahjuvorm ja pane koos järele jäänud tükiga külma.
Sega mustikad sidrunimahlaga.
Sega kõik ülejäänud ained (peale või) omavahel.
Sega kaks kaussi kokku nii, et mustikad on ühtlaselt kaetud ja lase u 10 min seista.
Kuumuta ahi 200 kraadini.
Võta vorm külmast, kalla sisse mustikatäidis, selle peale pisikesed võitükid ja kata ülejäänud taignaga. Kui tundub, et täidist on liiga palju, siis ära kõike sinna vormi vala.
Küpseta umbes 1 tund. Vahepeal (nii 20 minuti pärast) võid kuumuse umbes 180 kraadini lasta, aga mina seda ei teinud ja polnud vaja ka. Kõrbemine märke ei paistnud kuskilt. Samas - mu vorm on ka VÄGA sügav ja suhteliselt väikese diameetriga. Madalamate ja laiemate puhul kehtivad nähtavasti teised reeglid.
Pärast ahjust võtmist lase vähemalt kaks tundi jahtuda.
No ja siis - söö. Ja PALUN tee talle see teene, et lased ka kellelgi teisel teda maitsta.

kolmapäev, 17. august 2011

Karamazovid ja Kompost.


Tallinn - august 2011, originally uploaded by Marion Undusk.

Juba kaks ja pool nädalat on see augustikuu kestnud. Juba kaks ja pool nädalat olen ma elutsenud Von Krahli teatri blackboxis koos hulga kallite inimeste ja kolme venna Karamazoviga. Viimased paar päeva lisaks veel ka kolm õde Prozorovit. Hull ja loll ja väsitav ja põnev ja nutmaajav ja naermaajav ja julm ja hell on see aeg olnud. Ja kolm neljandikku on alles ees. Ja siis.. algab veel hoopis uus elu etenduste näol. Elu, mida mina veel kunagi maitsnud ei ole.
Kõik tundub viimasel ajal kummaline. See, et kool on läbi, aga et me oleme ikka koos. See, et erinevalt kevadest, mil meie protsess oli valus ja kurnav, tundub keskkond nüüd soe ja sõbralik ja toetav. See, et ma ei saa aru, kes ja kus ma selles protsessis olen. See, et ma ei saa üldse aru, kes ja kus ja miks ma olen. Või pigem - justkui saan, aga ei saa ka.
Kõik on kuidagi "lihtsalt keeruline," kui te mõistate, mida ma mõtlen. Asjad tunduvad oma lihtsuses ja loogilisuses ületamatult rasketena.
Ja nagu te ehk aru saate, olen ma täiesti sooda.
Ja kogu selles seesmises möllus, sest väljaspool ei paistagi miskit nii erilist toimuvat, ei ole mul üldse jaksu köögis olla. Just täpselt, ei ole jaksu, mitte aega, sest aega isegi leiaks. Aga pea on otsas nagu pakk ja ma ei jaksa poodigi minna.

Siiski juhtus ühel päeval, et Mailu pidas soolaleivapidu ja palus abi pitsa küpsetamisel. Ja nii me siis siin kolmekesi tema ja Lennartiga hilisõhtul mässasime, tegime taignat ja hakkisime ja lugesime ette "Orgasmiraamatut" (nii üldhariduslikus ja meelelahutuslikus mõttes). Ja Mailu oli ostnud kõigele lisaks paki kartulikrõpse, mis on öösel ju parim kaaslane. Nonii. Igal juhul läksid asjad lõpuks seda rada, et Lennart kukkus Jussu voodisse ära ja meie Mailuga hakkasime pärast pitsa ahjupanekut läpakaga lollitama ja krõpsud ununesidki kööki. Kuni järgmise hommikuni, mil ma need sealt avastasin, neist ebaõnnestunult vabaneda üritasin ja lõpuks otsustasin, et teen nendega midagi põnevat - kompostiküpsiseid.

Nende küpsiste originaalversioon on väidetavalt pärit Momofuku Piimabaarist USAs, kus need olevat täiesti lege. USAs mina käinud ei ole, Momofukus veelgi vähem, aga fakt on see, et kursus, vabandust - trupp, võttis nad rõõmuga vastu ja keegi ei arvanud ära, mis seal sees on.

Momofuku Kompostiküpsised

180 g pehmet võid
1,5 dl suhkrut
1,5 dl fariinsuhkrut
1 spl vahtrasiirupimaitselist suhkrusiirupit
3 tilka butter vanilla toiduessentsi
2 suurt muna
4 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl soodat
2 tl soola
3,6 dl lemmiklisandit (nt šokolaaditükke, rosinaid šokolaadis, kuivatatud puuvilju, pähkleid...) - mina kasutasin 2,5 dl butterscotch šokolaaditükke, mis maitsmistesti järgi oleks asendatav nt pooles ulatuses kamašokolaadi ja pooles ulatuses valge šokolaadiga
3,6 dl lemmiksuupisteid (kartlikrõpsud, soolakringlid...) - 3,5 dl purustatud kartulikrõpse hapukoore ja juustuga (sest juhtusid sellised) ja u 10 tükkideks murtud soolapulka

Hõõru või suhkrute ja siirupiga nii vahule, et suhkrukristallid on peaaegu kadunud, kolpi hulka toiduessents ja siis ükshaaval munad. Sega täiesti ühtlaseks. Lisa jahu, sooda ja küpsetuspulber, sega ühtlaseks. Lõpuks sega taignasse lisandid ja suupisted ning sega taas kord ühtlaseks.
Moodusta küpsetuspaberile (kas kahe lusika või jäätisekulbi ja lusika abil) umbes 10-sentimeetriste vahedega munad, kata kogu see ilu kilega (seda mina ei teinud, aga ma hoidsin taigent seal ka umbes ainult tunni) ja pane nad vähemalt tunniks kuni mõneks päevaks külma.
Küpsetushetkel kuumuta ahi 200 kraadini, võta siis taignamunad külmast ja pane 9-11 minutiks ahju, kus nad peaksid laiali valguma ja pealt murenema, mida minu omad ei teinud. ka võttis mul küpsemine oma tubli 20 minutit. Igal juhul, kui nad on äärtest pruunistunud ja keskelt veel päris mitte, siis on nad valmis. Võta ahjust ja lase jahtuda. Ausalt, muidu nad kukuvad lihtsalt tükkideks. Pärast jahtumist püsivad nad õhukindlas anumas umbes viis päeva.
No ja edasi.. parimal juhul jaga kallimaga, või siis vii sõpradele. Üksi kodus neid süüa on eluohtlik.

kolmapäev, 10. august 2011

NoNii.


Tallinn - august 2011, originally uploaded by Marion Undusk.

Kõik sai alguse sellest, et Mailul oli 23. sünnipäev ja ta palus mu abi koogi ja pitsa küpsetamisel. Jaa, täpselt, sellessamas 90-sentimeetrises ahjus, mille ma aprillis lõpuks ometi oma vastremonditud kööki paigaldasin ja mille plaat on nii suur, et käes hoides ei tundu ka võimalik.
Ja nii ma siis küpsetasin. Marjakoogi, mis oli nii hea, et ma ei suutnud seda uskuda (retsepti kohta ma loodan, et teen teda kunagi veel ja siis on põhjust blogida, praegu ei hakka) ja vege-pitsa, sest Mailu seltskond on enamuses taimne. Uurisin oma retseptikogu päris põhalikult ja kompunnisin kokku üht koma teist. Ja see teine oli täpsemalt peedi-sinihallitusjuustu pitsa. Kuidagi juhtus aga nii, et kuna põhikatet tulu oodatust rohkem, jäi peeti alles ja ma sõin seda koos tükikese järelejäänud mozzarellaga hommikusöögiks.

Sellest on möödas rohkem kui kolm nädalat. Ja ma olen peaaegu iga päev peeti söönud. Mozzarellaga või sinihallitusjuustuga või valgehallitusjuustuga või parmesaniga.. Ja see on üks parimaid toite, mida kujutleda. Ainult tavalise juustuga pole väga midagi erilist. Ja seda räägin mina, kes ma Kaelkirjaku ajal Natalit narrisin, et ta sellist jälkust päevast päeva suust sisse ajab. Näed siis nüüd.

Ja kui ma veel maapähklivõid ka tegin, sai see kombo eriti mitmekesine.

Hommikupeet (võib tarbida ka lõuna- või õhtupeedina ja kindlasti näksipeedina)

mõned toored peedid
soola
pipart
palsamäädikat
oliiviõli
meelepärast juustu

Hea on peet valmis teha eelmisel õhtul, siis ta jõuab natuke maitsestuda. Ja söödav on ta veel mitu päeva.
Pese ja koori peedid ja lõika õhukesteks ketasteks. Pane kaussi, kalla peale sorts õli ja äädikat, jahvata soola ja pipart ning sega korralikult. Pane külmkappi seisma. Kui järgmine kord sealt midagi võtma lähed, sega uuesti läbi, sest vedelikud nõrguvad põhja. Hommikul võta välja, sega uuesti ja serveeri koos lemmikujuustuga.
Ja ma palun Sind, võta selle naudingu jaoks vääriline aeg.

pühapäev, 7. august 2011

Kes Ütles, Et Naise Elu Lihtne On?!


Tallinn - august 2011, originally uploaded by Marion Undusk.

Nii. Ma olen nüüd tagasi.
Ma ei luba midagi, aga proovin. Mul pole nähtavasti aegagai eriti kokata, aga ma proovin.
Sest uskumatu, aga nüüdseks on juba viis inimest sellest blogist siin puudust tundnud. Ja keelt ja konteksti arvestades on see suur number.
Paraku on kümned ja kümned retseptid vahepeal tulnud ja läinud ja unustuse hõlma vajunud ja kes teab, kas nad tulevad veel kunagi tagasi. Aga lootus jääb. Ja elu on alles ees, ka pärast kümnekuist pausi.

Lisaks tahaks ma viia sisse mõned ametlikud muudatused:

Esiteks - Loodetavasti leian endas jõudu kirjutada ka muust, kui oma sisemistest sajoobisest toidu katte all. Näiteks sajoobidest teatri või filmi või kirjanduse katte all.

Teiseks - Ma palun palun palun kommentaare! Tõesti. Ma saan aru, et eestlane on üks sissepoole loom, aga nii hea on tunda, et oled teiste jaoks olemas. Niisiis, kingituseks minu egole, onju.

Kolmandaks - ..Polegi vist muud. Praegu.

Kuna see postitus on nö sissejuhatuseks või "teise osa" alguseks, siis siin retsepti ei ole. On vaid tõdemus, et kui on naiseliku emotsionaalsuse ja ebastabiilsuse kõrgperioodid ja magusanälg lisaks ka veel meeletu, aga poodi minna ei taha, sest see tundub liiga kurnav, siis tuleb lihtsalt osata kombineerida. Teab, kui hästi see nüüd välja kukkus, aga.. Jussi pakist varastatud eriti rammus jäätis banaani, küpsise ja šokolaadikaunistsutega päästis tol hetkel päeva. Mõneks ajaks.

Kõik.
Tere tulemast tagasi mulle. Ja teile, ka, kui tulete.