esmaspäev, 29. august 2011

Suurest Kunstist, PühapäevaRomansist ja Melanhooliast.


Tallinn - august 2011, originally uploaded by Marion Undusk.
Nädalavahetus, kui teda on, võib osutuda vägagi pikaks ja muljeterohkeks.

Esiteks käisin ma laupäeval vanaema juures maal. Tahtsin linnast välja ja üle pika aja avanes võimalus. Paraku küll vaid kolmeks tunniks, aga ikka. Sai merre, paljajalu rohu sees käia, puu otsast pirne ja ploome korjata ja vanavanematega lolli juttu ajada. Et siis valge plastikämber nendesamade pirnide ja ploomidega käe otsa võtta ja linna tagasi hääletada. Ilm oli suurepärane ja tuju mahe.

Tagasi linnas saime me kõik kokku ja läksime kinno Sõprus vaatama Bela Tarr'i filmi Werckmeister Harmonies. Ma ei ole eriline kinolemb ja päris kindlasti ka mitte filmifriik. Seega läksin kinno nii puhta lehena, kui ainult võimalik. Isegi filmi ja režissööri nimed sain kohapeal teada. Meeleolu oli lõbus ja kursus (+peiksid-pruudid) käitus, nagu põhikooli klassiekskursioon. Filmi juhatas sisse keegi inglise keelt kõnelev härra, kes kiitis režissööri taevani, rääkis tema jäljendajatest, kes ei suuda iial päriselt jäljendada, sellest, et ta mitte kunagi ei kasuta stsenaariumi ja meeletust suurustest, mille toovad kahe ja poole tunnisesse filmi tema 39 kaadrit olenemata sellest, et midagi nagu ei juhtuks. Olgu.
FIlm algas ja häirituna avastasin, et loen kaadreid. Kuramuse liigne informatsioon. Ja ehk tundus just tänu sellele, et osad kaadrid olid pikad vaid selleks, et olla pikad. Aga muusika oli võimas ja peategelane pani endale kaasa elama ja kaameratöö oli absoluutselt suurepärane. Jah. Kõik oli okei. Selle hetkeni, kui sajad mehed vägivallatsema hakkasid. Ilma igasuguse põhjenduseta. Selle hetkeni, kui mitte millegagi seotud inimesi peksma hakati ja seejärel loeti ette kiri naiste minestamiseni vägistamise kohta. Ma istusin seal, silmad kinni ja korrutasin, et kõik on korras. Ja ma muudkui nutsin ja nutsin ja Mailu surus mu sõrmi sellise tugevusega, et vahepeal oli füüsilise katkinimeku tunne. Ja kui film natuke hiljem peategelase alla jäämisega lõppes, täitis mind viha. Viha Kristiani vastu, et ta sunnib mind vaatama midagi sellist. Viha meeste vastu, kes varjavad nii idiootsetel moodustel oma nõrkust ja hirmu. See oli uus "Irrivesible." Kellele kuradile sellist vaimset vägivalda vaja on?! Aga Mailu ei ole "Irreversible'it" näinud ja temal oli veel hullem. Õnneks, pärast tundi nuttu ja hala helistas Jim ja kutsus meid Liisu-Toliku juurde ja õhtu lõppes siiski meeldivalt.

Pühapäev, vaba päev. Ja Juss on kodus üle miljoni aasta ja mul on keda kallistada ja kes mind kallistab ja me saame olla koos köögis, kuni ma teen karaskit ja vanaema pirnidest esmakordselt elus "scone" (mis tõlkes on karask, tegelikult aga midagi küpsise ja koogi vahepealset) ja tulla fantastilisele ideele teha kodukootud lattet (meie, kes me kumbki kohvi ei joo) nendest orgaanilistest tumada röstiga ubadest, mis Andres kevadel tõi. Ja rääkida ja rääkida ja rääkida ja siis istuda elutoas koos potilille Miriamiga, aknad pärani, taustaks helge muusika, süüa karaskit ja seda teist asja ja juua maailma kõige mahedamat lattet.

Ja siis tulla mõttele minna kinno vaatama Lars von Trieri "Melanhooliat" hoolimata sellest, et tegemist on maailmalõpufilmiga ja suurest kunstist on siiber ja et paljudel läheb vaadates süda pahaks. Minna, vaadata ilusaid kaadreid ja õnnetuid inimesi ja mitte saada aru, miks inimesed lasevad endal nii õnnetud olla ja naerda, sest ka kurbuses on nii palju koomikat ja mõelda, et tegelikult oleks see parim viis maailma lõpuks.

Ja siis tulla öösel koju, et järele jäänud pirnidest teha kooki ja chutney't. Aga neist juba järgmine kord.

Pirni-tatrajahu scone'id (või siis karask)

3 dl tatrajahu
3 dl nisujahu
2,5 spl küpsetuspulbrit
1 dl suhkrut
1 tl soola
100 g külma võid
2 keskmist pirni (kooritud, puhastatud ja pisikesteks tükkideks lõigatud)
1 dl vahukoort
2 dl piima
1 spl fariinsuhkrut

Sega jahud, küpsetuspulber, suhkur ja sool. Lõika tükkidena hulka või ja tööte nii kaua kahe noaga, kuni segu on muutunud ühtlaseks puruks, mis meenutab niisket liiva. Sega hulka pirnitükid nii, et kõik oleksid jahupuruga kaetud. Lõpuks sõtku hulka vahukoor ja piim, aga lõpeta kohe, kui taigen ühtlustub. Rulli jahuga kaetud pinnal sentimeetri-pooleteise paksuseks, raputa fariinsuhkur peale ja lõika meeldiva kujuga tükkideks. Tükid paiguta küpsetuspaberiga kaetud pannile ükstseisest paari sentimeetri kaugusele ja pane pooleks tunniks külma. (Mina nii ei teinud. Ma laotasin taigna kohe pannile, ühes tükis ja ilma külmata ja polnud üldse hullu. Lõikasin lahti siis, kui ta oli pool aega ahjus olnud.) Korralikult retsepti järgides peaks ahjuaeg olema 180 kraadi juures 20 min, mul läks 200 juures pool tundi.

neljapäev, 25. august 2011

Sõbrad On.


Tallinn - august 2011, originally uploaded by Marion Undusk.

Seoses selle blogi taasavamisega siin on mind tabanud masendushood, sest olen hakanud üle mõne aja toidule pisut suuremat tähelepanu pöörama ja seega (taas)avastanud, et ühele inimesele söögi tegemine on a) kulukas b) peaaegu et võimatu c) igav. Kogused tulevad alati liiga suured ja külmkapp pundub erinevatest hommikustest, eilsetest ja üleeilsetest jääkidest, mida ei taha süüa, sest see on igav, aga peab, sest ära viskamine oleks ka loll.

No ja siis ma avastasin, et loomulikult on seal veel tomateid, mis hakkavad oma realiseerimisaega minetama ja tahavad toidu sisse. Ja leidsin ühe õige mõnusa tomatisupi retepti. Ja tegin seda suppi, mida loomulikult sai liiga palju - ühele inimesele kolm toidukorda vähemalt. Masendav.

Õnneks kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Tegin proovis kõvemat häält ja palusin, et keegi ometi aitaks mind kodus selle supiga. Ja leiduski üks rahatu ja näljane Jim, kes lasi ennast ära võluda lubadusest supi sisse juustu ka saada ja tuli minuga koju kaasa. Ja sellest sai üks armas ja rahulik paartund mu elutoas ja ometi kord ei pidanud ma supipära pärast muretsema.
Aitäh Sulle, Jim!

Ahjutomatisupp

1,25 kg tomateid
6 küüslauguküünt
2 sibulat
1 dl oliiviõli
sooja ja pipart
1 l kanapuljongit (2,5 kuubikust)
2 loorberilehte
0,5 tl soola
suur peotäis värsket basiilikut
0,5 tl tšillihelbeid

Kuumuta ahi 200 kraadini. Lõika tomatid sektoriteks ja sibulad ketasteks ning pane koos küüslauguküüntega küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Nõrista üle oliiviõliga, maitsesta kergelt soola ja pipraga. Rösti 20-30 minutit, kuni kerge pruunistumiseni.
Võta ahjust ja kalla suurde potti. Lisa puljong ja loorberilehed ning lase keema tõusta. Siis keera kuumus maha ja lase veel 15-20 min podiseda. Eemalda loorberilehed, lisa puruks rebitud basiilik ja tšillihelbed. Võta saumikser ja lase tükiliseks püreeks.
Serveerides pane kausi põhja riivjuustu või, veel parem, mozzarellatükke. Ja peale basiilikut.

pühapäev, 21. august 2011

Vaimsest Virgumisest.


Vainupea - juuli 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Ma olen alati arvanud, et loen palju. Sest minu jaoks tähendab lugemist raamatu käes hoidmine ja sellest informatsiooni saamine. Ei ole vahet kas tegemist on romaani või luule või lasteraamatu või näidendi või (populaar)teaduse või eneseabiga. Aga viimasel ajal puutun aga üha enam kokku inimestega, kes ütlevad, et nad ei loe üldse. Või eriti mitte. Ja siis, pisut hiljem, saan ma aru, et nad loevad lihtsalt spetsiifiist kirjandust. Ja et "mitte lugemine" tähendab ilukirjandusest eemalolekut. Ja ma ei oskagi sellesse nagu kuidagi suhtuda.. sest sellisel juhul ei loe ka mina üldse. Vähemalt viimasel ajal mitte.
Selle aastanumbri sees olen tegelikult lugenud rohkem, kui mõne viimase aastaga kokku. Sellest hetkest, kui jaanuaris Taisse jõudsin, on erinevad raamatud end mulle pakkunud ja mina olen nendega lähedaseks saanud. Aga romaane.. paar tükki ehk. Ma ei suuda enam ilukirjandust lugeda. See tundub kuidagi lootusetu, muserdunud, mind muserdav.
Minu viimase kaheksa kuu (ja tegelikult põhimõtteliselt juba nelja aasta) lektüür koosneb pea täies mahus sellest, mida nimetatakse "eneseabiks" või "esoteerikaks." Raamatud, mis sisendavad soojust ja rahu ja õnnetunnet. Raamatud, mis teevad olemise lihtsamaks. Seda, mis on hingele hea. Ma ei ole sellest siin varem rääkinud, sest see oli toidublogi. Oli. Ja nähtavasti selle pärast, et kartsin oma tõsiseltvõetavuse minetada (nii palju, kui mul seda üldse on).
Aga enam ei ole vahet. Niikuinii räägivad kõik samadel teemadel, ükskõik siis, millisel moel. Ja mina olen see, kes ma olen. Ja ma usun, et mingid raamatud võiksid jõuda rohkemate inimesteni.

Ühesõnaga, lõpetasin ma just järjekordse sellise. See raamat pani mind naeratama ja nutma ja tundma Väga Suuri Tundeid. See pani mind unistama Ilusatest Asjadest ja uskuma nende Ilusate Asjade võimalikkusse. See raamat on Vladimir Megre "Anastasia."
Tekst ise on kohutava struktuuriga, ebaloogiliste lausekonstruktsioonide ja paljude kirjavigadega. Ja kujundus on hirmus. (Sellest on kahju, aga paljud neist on sellised.) Ja see raamat on täiesti ilmselgelt tõlgitud vene keelest. Olles puutubud kokku "Vendade Kaamazovite" mitme erineva tõlkega, võrreldes keelekonarusi ja eesti keeles mitteesinevaid struktuure, tekib mitmeid paralleele.
Aga seda ütlen ma selleks, et te ei ehmataks, kui juhtute keelepedandid olema. Sest sisu on olemas ja see on enesesseimemist väärt.

Ja ma olen väga tänulik Sandrile, kes seda mulle soovitas.

neljapäev, 18. august 2011

Mustikad. Ja Gravitatsioon.


Tallinn - august 2011, originally uploaded by Marion Undusk.
Ärkasin pühapäeva hommikul ja avastasin õudusega, et mul ei ole kodus midagi süüa. Ei teagi, millal viimati selline olukord oli ja kas üldse kunagi omaette elatud aja jooksul. Loomulikult kui mõtlema hakata, siis midagi ikka oli. Tatart. Mõned porgandid. Kaks kilo mustikaid.. Aga ma lihtsalt ei jaksanud mõelda ega kombineerida. Ja seega tegin ainult mustikapirukat, mis pidi olema tunni ahjus ja seejärel kaks tundi jahtuma ja ei sobinud järelikult just kuigi edukalt hommikusöögiks.

Olin mustikate suhtes väga helde ja otsustasin, et kuigi neid on ilmselgelt mu ahjuvormi jaoks paljuvõitu, mahutan nad ikkagi kõik sinna ära. Tekitasin vormi keskele kuhja ja katsin selle üksikute järele jäänud taignaräbalatega, kui sain äkitselt aru oma saatuslikust veast. See viga andis endast märku tumelilla joana, mis aeglaselt, aga järjekindlalt ennast hõreda taignamütsi alt välja pressis, mööda ahjuvormi külge tööpinnale ja sealt mööda sahtlinuppe põrandale tilkus. Ja seda muudkui tuli ja tuli ja tuli.. Kurram küll. Ma ei saa öelda, et oleksin füüsikas ääretult nõrk olnud, aga sellised asjad ei ole minu peas lihtsalt loogilised. Laotasin põranda salvrätte täis ja anuma alla pannile suure tüki küpsetuspaberit siiras lootuses, et maha nõrguv täidis ehk ahjus pakseneb ja selle piire ei ületa. Ületas küll. Mitte küll palju, aga piisavalt, et pann musta kõrbenud lögaga katta. Järeldus - füüsikaseadused kehtivad alati, ka mustikapiruka puhul.

Hommikusöögi suhtes vedas - onunaisel oli sünnipäev ja mind kutsuti restorani kaasa. Mereäärsus ja värske angerjas. Jaa!

Mustikapiruka saatus oli paraku nutune. Mitte keegi peale minu ei tulnudki teda tahtma. Sõin teda esmaspäeval hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks, teisipäeval hommiku-. lõuna- ja õhtusöögiks ja kolmapäeval.. ka. Ja tegelikult oli see väga hea, sest säästis mind vajadusest mõelda sellele, mida söögiks teha. Või pigem, vajadusest poodi minna. Aga ikka. Ma usun, et toit on õnnelik, kui paljud teda maitsta saavad. Ja mina olen kindlasti õnnelik, kui paljud mu toitu maitsevad.

Homsest kolivad Karamazovid kümneks päevaks Krahlist Telliskivisse. Saab olema suuremat sorti papitöökoda. Ja kodu on lähemal. Ja turg ka. Ja ehk tuleb keegi seltsiks ja annab jõudu, sest üksinda söömine on nii masendav. Ja ma ei viitsi enam väljas söömas käia.

Mustikapirukas sügava ahjuvormi jaoks

150 g void
1 dl suhkrut
jahu
soola
pisut vett

1,5 dl suhkrut
1,5 dl fariinsuhkrut
2 dl tärklist
1 tl kaneeli
0,25 tl riivitud muskaatpähklit
0,25 tl soola
16 dl värskeid mustikaid
3 spl punaseid sõstraid (tegelikult oli 2 spl sidrunimahla, aga mul ei olnud sidrunit..)
~3 spl võid

Sega ülemistsest ainetest kokku liivataigen, vooderda 2/3ga sellest üks sügav (mul on ~10 cm) ahjuvorm ja pane koos järele jäänud tükiga külma.
Sega mustikad sidrunimahlaga.
Sega kõik ülejäänud ained (peale või) omavahel.
Sega kaks kaussi kokku nii, et mustikad on ühtlaselt kaetud ja lase u 10 min seista.
Kuumuta ahi 200 kraadini.
Võta vorm külmast, kalla sisse mustikatäidis, selle peale pisikesed võitükid ja kata ülejäänud taignaga. Kui tundub, et täidist on liiga palju, siis ära kõike sinna vormi vala.
Küpseta umbes 1 tund. Vahepeal (nii 20 minuti pärast) võid kuumuse umbes 180 kraadini lasta, aga mina seda ei teinud ja polnud vaja ka. Kõrbemine märke ei paistnud kuskilt. Samas - mu vorm on ka VÄGA sügav ja suhteliselt väikese diameetriga. Madalamate ja laiemate puhul kehtivad nähtavasti teised reeglid.
Pärast ahjust võtmist lase vähemalt kaks tundi jahtuda.
No ja siis - söö. Ja PALUN tee talle see teene, et lased ka kellelgi teisel teda maitsta.

kolmapäev, 17. august 2011

Karamazovid ja Kompost.


Tallinn - august 2011, originally uploaded by Marion Undusk.

Juba kaks ja pool nädalat on see augustikuu kestnud. Juba kaks ja pool nädalat olen ma elutsenud Von Krahli teatri blackboxis koos hulga kallite inimeste ja kolme venna Karamazoviga. Viimased paar päeva lisaks veel ka kolm õde Prozorovit. Hull ja loll ja väsitav ja põnev ja nutmaajav ja naermaajav ja julm ja hell on see aeg olnud. Ja kolm neljandikku on alles ees. Ja siis.. algab veel hoopis uus elu etenduste näol. Elu, mida mina veel kunagi maitsnud ei ole.
Kõik tundub viimasel ajal kummaline. See, et kool on läbi, aga et me oleme ikka koos. See, et erinevalt kevadest, mil meie protsess oli valus ja kurnav, tundub keskkond nüüd soe ja sõbralik ja toetav. See, et ma ei saa aru, kes ja kus ma selles protsessis olen. See, et ma ei saa üldse aru, kes ja kus ja miks ma olen. Või pigem - justkui saan, aga ei saa ka.
Kõik on kuidagi "lihtsalt keeruline," kui te mõistate, mida ma mõtlen. Asjad tunduvad oma lihtsuses ja loogilisuses ületamatult rasketena.
Ja nagu te ehk aru saate, olen ma täiesti sooda.
Ja kogu selles seesmises möllus, sest väljaspool ei paistagi miskit nii erilist toimuvat, ei ole mul üldse jaksu köögis olla. Just täpselt, ei ole jaksu, mitte aega, sest aega isegi leiaks. Aga pea on otsas nagu pakk ja ma ei jaksa poodigi minna.

Siiski juhtus ühel päeval, et Mailu pidas soolaleivapidu ja palus abi pitsa küpsetamisel. Ja nii me siis siin kolmekesi tema ja Lennartiga hilisõhtul mässasime, tegime taignat ja hakkisime ja lugesime ette "Orgasmiraamatut" (nii üldhariduslikus ja meelelahutuslikus mõttes). Ja Mailu oli ostnud kõigele lisaks paki kartulikrõpse, mis on öösel ju parim kaaslane. Nonii. Igal juhul läksid asjad lõpuks seda rada, et Lennart kukkus Jussu voodisse ära ja meie Mailuga hakkasime pärast pitsa ahjupanekut läpakaga lollitama ja krõpsud ununesidki kööki. Kuni järgmise hommikuni, mil ma need sealt avastasin, neist ebaõnnestunult vabaneda üritasin ja lõpuks otsustasin, et teen nendega midagi põnevat - kompostiküpsiseid.

Nende küpsiste originaalversioon on väidetavalt pärit Momofuku Piimabaarist USAs, kus need olevat täiesti lege. USAs mina käinud ei ole, Momofukus veelgi vähem, aga fakt on see, et kursus, vabandust - trupp, võttis nad rõõmuga vastu ja keegi ei arvanud ära, mis seal sees on.

Momofuku Kompostiküpsised

180 g pehmet võid
1,5 dl suhkrut
1,5 dl fariinsuhkrut
1 spl vahtrasiirupimaitselist suhkrusiirupit
3 tilka butter vanilla toiduessentsi
2 suurt muna
4 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl soodat
2 tl soola
3,6 dl lemmiklisandit (nt šokolaaditükke, rosinaid šokolaadis, kuivatatud puuvilju, pähkleid...) - mina kasutasin 2,5 dl butterscotch šokolaaditükke, mis maitsmistesti järgi oleks asendatav nt pooles ulatuses kamašokolaadi ja pooles ulatuses valge šokolaadiga
3,6 dl lemmiksuupisteid (kartlikrõpsud, soolakringlid...) - 3,5 dl purustatud kartulikrõpse hapukoore ja juustuga (sest juhtusid sellised) ja u 10 tükkideks murtud soolapulka

Hõõru või suhkrute ja siirupiga nii vahule, et suhkrukristallid on peaaegu kadunud, kolpi hulka toiduessents ja siis ükshaaval munad. Sega täiesti ühtlaseks. Lisa jahu, sooda ja küpsetuspulber, sega ühtlaseks. Lõpuks sega taignasse lisandid ja suupisted ning sega taas kord ühtlaseks.
Moodusta küpsetuspaberile (kas kahe lusika või jäätisekulbi ja lusika abil) umbes 10-sentimeetriste vahedega munad, kata kogu see ilu kilega (seda mina ei teinud, aga ma hoidsin taigent seal ka umbes ainult tunni) ja pane nad vähemalt tunniks kuni mõneks päevaks külma.
Küpsetushetkel kuumuta ahi 200 kraadini, võta siis taignamunad külmast ja pane 9-11 minutiks ahju, kus nad peaksid laiali valguma ja pealt murenema, mida minu omad ei teinud. ka võttis mul küpsemine oma tubli 20 minutit. Igal juhul, kui nad on äärtest pruunistunud ja keskelt veel päris mitte, siis on nad valmis. Võta ahjust ja lase jahtuda. Ausalt, muidu nad kukuvad lihtsalt tükkideks. Pärast jahtumist püsivad nad õhukindlas anumas umbes viis päeva.
No ja edasi.. parimal juhul jaga kallimaga, või siis vii sõpradele. Üksi kodus neid süüa on eluohtlik.

kolmapäev, 10. august 2011

NoNii.


Tallinn - august 2011, originally uploaded by Marion Undusk.

Kõik sai alguse sellest, et Mailul oli 23. sünnipäev ja ta palus mu abi koogi ja pitsa küpsetamisel. Jaa, täpselt, sellessamas 90-sentimeetrises ahjus, mille ma aprillis lõpuks ometi oma vastremonditud kööki paigaldasin ja mille plaat on nii suur, et käes hoides ei tundu ka võimalik.
Ja nii ma siis küpsetasin. Marjakoogi, mis oli nii hea, et ma ei suutnud seda uskuda (retsepti kohta ma loodan, et teen teda kunagi veel ja siis on põhjust blogida, praegu ei hakka) ja vege-pitsa, sest Mailu seltskond on enamuses taimne. Uurisin oma retseptikogu päris põhalikult ja kompunnisin kokku üht koma teist. Ja see teine oli täpsemalt peedi-sinihallitusjuustu pitsa. Kuidagi juhtus aga nii, et kuna põhikatet tulu oodatust rohkem, jäi peeti alles ja ma sõin seda koos tükikese järelejäänud mozzarellaga hommikusöögiks.

Sellest on möödas rohkem kui kolm nädalat. Ja ma olen peaaegu iga päev peeti söönud. Mozzarellaga või sinihallitusjuustuga või valgehallitusjuustuga või parmesaniga.. Ja see on üks parimaid toite, mida kujutleda. Ainult tavalise juustuga pole väga midagi erilist. Ja seda räägin mina, kes ma Kaelkirjaku ajal Natalit narrisin, et ta sellist jälkust päevast päeva suust sisse ajab. Näed siis nüüd.

Ja kui ma veel maapähklivõid ka tegin, sai see kombo eriti mitmekesine.

Hommikupeet (võib tarbida ka lõuna- või õhtupeedina ja kindlasti näksipeedina)

mõned toored peedid
soola
pipart
palsamäädikat
oliiviõli
meelepärast juustu

Hea on peet valmis teha eelmisel õhtul, siis ta jõuab natuke maitsestuda. Ja söödav on ta veel mitu päeva.
Pese ja koori peedid ja lõika õhukesteks ketasteks. Pane kaussi, kalla peale sorts õli ja äädikat, jahvata soola ja pipart ning sega korralikult. Pane külmkappi seisma. Kui järgmine kord sealt midagi võtma lähed, sega uuesti läbi, sest vedelikud nõrguvad põhja. Hommikul võta välja, sega uuesti ja serveeri koos lemmikujuustuga.
Ja ma palun Sind, võta selle naudingu jaoks vääriline aeg.

pühapäev, 7. august 2011

Kes Ütles, Et Naise Elu Lihtne On?!


Tallinn - august 2011, originally uploaded by Marion Undusk.

Nii. Ma olen nüüd tagasi.
Ma ei luba midagi, aga proovin. Mul pole nähtavasti aegagai eriti kokata, aga ma proovin.
Sest uskumatu, aga nüüdseks on juba viis inimest sellest blogist siin puudust tundnud. Ja keelt ja konteksti arvestades on see suur number.
Paraku on kümned ja kümned retseptid vahepeal tulnud ja läinud ja unustuse hõlma vajunud ja kes teab, kas nad tulevad veel kunagi tagasi. Aga lootus jääb. Ja elu on alles ees, ka pärast kümnekuist pausi.

Lisaks tahaks ma viia sisse mõned ametlikud muudatused:

Esiteks - Loodetavasti leian endas jõudu kirjutada ka muust, kui oma sisemistest sajoobisest toidu katte all. Näiteks sajoobidest teatri või filmi või kirjanduse katte all.

Teiseks - Ma palun palun palun kommentaare! Tõesti. Ma saan aru, et eestlane on üks sissepoole loom, aga nii hea on tunda, et oled teiste jaoks olemas. Niisiis, kingituseks minu egole, onju.

Kolmandaks - ..Polegi vist muud. Praegu.

Kuna see postitus on nö sissejuhatuseks või "teise osa" alguseks, siis siin retsepti ei ole. On vaid tõdemus, et kui on naiseliku emotsionaalsuse ja ebastabiilsuse kõrgperioodid ja magusanälg lisaks ka veel meeletu, aga poodi minna ei taha, sest see tundub liiga kurnav, siis tuleb lihtsalt osata kombineerida. Teab, kui hästi see nüüd välja kukkus, aga.. Jussi pakist varastatud eriti rammus jäätis banaani, küpsise ja šokolaadikaunistsutega päästis tol hetkel päeva. Mõneks ajaks.

Kõik.
Tere tulemast tagasi mulle. Ja teile, ka, kui tulete.