esmaspäev, 26. september 2011

Elu On Olemas!


Tallinn - september 2011, originally uploaded by Marion Undusk.

Teele sõitis Inglismaale õppima ja tegi ärasaatmispeo oma kõrvaltänavas asuvas pisikeses armsas korteris. Ja proov lõppes varem. Uskumatu! Kas ma tõepoolest kohtun kellegagi, kes ei tegutse Krahlis? Kas see saab olla võimalik?? Ja see juhtuski. Vanad tuttavad Nukuteatri noortestuudi näod ja uued tundmatud Nukuteatri noortestuudio näod ja pisuke kohmetus. Aga see oli nii hea. Rääkida muust, kui teatrist. Laulda kaasa, ise laule teadmata. Kuulda uutest kohtadest, kuhu tahaks minna. Näha uusi perspektiive. Ja kuigi ma ei ole jõudnud Virtsu lähedale Merekohvikusse, ma vähemalt tean nüüd selle olemasolust. Ja kuigi ma ei jõudnud rappa jõhvikale, ma vähemalt käisin seal oma mõtteis. Ja kuigi ma veel ei ela maal, ma tean, et see saab teoks kiiremini, kui ma oskaksin unistada.

Järgmine päev oli Päev suure tähega. Maitseelamuste Päev. Juss tegi hommikusöögiks köögiviljaometti ja maasikasuppi vahukoorega. Ja päeval me tegime isejahvatatud ökokohviubadega lattet ja mina rohelise tee kreemiga ekleere, nagu eelmisel õhtul bravuurikalt olin lubanud. Ja õhtusöögiks grillitud kitsejuustu salatit. Ja vahepeale mahtus veel ökomaaharimiskirjandust ja positiiv-naivistlikku esoteerikat ja üks tore jalutuskäik emme ja koeraga. Vabad päevad on vajalikud asjad.

Ekleerid rohelise tee kreemi ja šokolaadiglasuuriga

1,25 ml piima
1,25 ml vett
115 g võid
näpuotsaga soola ja suhkrut
140 g nisujahu
5 suurt muna, toatemperatuuril

Aja kastrulis piim, vesi, sool, suhkur ja või keema. Kui segu muliseb, lisa ühekorraga jahu, alanda temperatuur keskmisele ja sega intensiivselt puulusikaga. Tainas ühtlustub väga kiiresti ja poti põhja võib tekkida koorik. See on okei. Sega 2-3 minutit, et tainas pisut kuivaks, siis eemalda tulelt ja sega ükshaaval hulka munad. Pärast iga muna laguneb tainas tükkides, aga sega teda iga kord, kuni ta jälle ühtlaseks ja läikivaks muutub. Ta peaks ikka veel soe olema ja on nüüd ekleeride jaoks valmis.
Pane taigen suure otsaga tordipritsikotti ja pigista sellest küpsetuspaberile u 5-sentimeetriste vahedega paariteistsentimaatrised mühklikud ussikesed, umbes 20-24 tk. Kuumuta ahi 200 kraadini ja küpseta ekleere seal 10 min. Siis alanda temperatuuri 180 kraadini ja küpseta, kuni nad on paisunud, seest tühjad ja ühtlaselt helepruunid. Võta nad ahjust ja torka igale ekleerile otsa auk (ma kasutasin toidupulka), et ühk välja pääseks ja nad kokku ei vajuks.

Rohelise tee piimakreem
(mina tegin mingi hulluse ajel pool kogust ja sain hakkama, aga pidin koonerdama. Kui meeldib ikka väga kreemine, tee Sina täiskogus)

1,6 dl suhkrut
4 spl nisujahu
0,25 tl soola
3,6 dl piima
2 muna, lahti klopitud
mõned tilgad vanilliekstrakti
2,4 dl vahukoort (vahustatud)
1 tl (või rohkem) rohelise tee pulbrit

Sega kastrulis suhkur, jahu ja sool, seejärel lisa munad ja siis piim. Hõõru ühtlaseks. Kuumuta vesivannil pidevalt segades u 5 min, seejärel aeg-ajalt segades veel 5 min. Jahuta täielikult. Sega sisse vanilje ja vahukoor.

Täida ekleerid kreemiga kas otstest tordipritsi abil, või lõika nad lihtsalt külje pealt lahti (mina kasutasin tavalisi köögikääre) ja tee seda lihtsalt lusikaga.

Šokolaadiglasuur

100 g tumedat šokolaadi
50 ml vahukoort
pisut tuhksuhkrut

Aja vahukoor keema ja kalla tükeldatud šokolaadile. Sega sulamiseni, lisades natuke tuhksuhkrut mõruduse vähendamiseks ja konsistentsi voolavuse huvides. Määri täidetud ekleeridele.
Jaa!

"Hmm.. Huvitavad," ütles Juss esimest süües. "Maitsed on äkki natuke liiga ühtlaselt jaotunud.."
"..või ehk see ongi hea?" pakkus ta teise poole peal.
"Ei, ikka väga head on," ütles ta lõpuks ja võttis kolmanda.
Ja neljanda.

Maa Meid Toidab


Tallinn - september 2011, originally uploaded by Marion Undusk.

Jaa, ma ei ole ammu kirjutanud, eriti toidust.
Karamazovite esikas on kuue päeva kaugusel ja katused sõidavad, nagu nalja. Lisaks suutsin ma kuskilt mingi viiruse külge korjata, millest kingitud kurguvalu ja palaviku saatlel oli veel eriti mõnus neljatunniseid läbimänge teha ja kaksteist öösel koju jõuda. Õnneks tuli Krahli mingi jazzfestival ja meie pääsesime kaheks päevaks puhkama. KUI hea see oli..! Ja siis ma hakkasin mõtlema, et päris mitu postitust on ootamas. Ja et kuigi ma veedan 80% oma ajast mustas kastis koos hunniku kindlase inimestega, siis ainsad hetked, mis korda lähevad ja hinge helisema panevad, on need, kus linnast välja pääsen. Ehk siis - ka see postitus puudutab maalkäiku, mu viimast Hiiumaa trippi ja seda armsat leedripuud, mille ma tagasi sadama poole hääletades Suuremõisa mõisavaremete kõrvalt leidsin, ise iial varem leedriga kohtumata. Korjasin nii palju kobaraid, kui pihku mahtus ja tõin mandrile. Siis uurisin netiavarustest, kas tegu on ikka selle ja söödava taimega ja tundus, et on. Ja siis mõtlesin, et kallist leidu ei saa raisku küll lasta, vaja mingi toit teha. Ja leidsingi selle - leedrimarjadega leiva, mis oli hetkega hitt, vähemalt mu enda silmis. Ma ei oleks seda kellegagi jaganud, kui mu vast paastult tulnud kõht suurte leivakoguste peale protseteerima poleks hakanud. Aga need, kes sõid, need kiitsid. Ja mul oli jälle põhjust õnnelik olla.
Niisiis, kui kuskil veel küüned leedrimarjadele taha saate, tehke seda ja te ei kahetse.

Leedrimarjaleib

4 dl rukkijahu
3 dl tatrajahu
0,5 tl soodat
4 dl keefiri
2 spl õli
2,5 dl leedrimarju
peotäis kaerahelbeid
75 g päevalilleseemneid
50 g seesamiseemneid
50 g kookoshelbeid
1 spl "nutritional yeast'i" (panin, sest oli. pole kohustuslik)
0,5 tl kaneeli

Kuumuta ahi 180 kraadini.
Sega kausis jahud sooda ja soolaga. Teises kausis kõik vedelad ained. Sega omavahel ja siis marjad-semned juurde.
Vooderda leivavorm võitatud küpsetuspaberiga, pressi tainas vormi ja küpseta umbes tund, kuni tikk väljub leivast puhtana (mul ei väljunud. Tumesinisena hoopis. Ja leib sai väga niiske, aga väga hea.)

Lase enne söömist jahtuda.
Serveeri võiga.

reede, 16. september 2011

Ettevaatust, Teater Mõjub Halvasti Teie Tervisele!


Kassari - september 2011, originally uploaded by Marion Undusk.
Vahepeal oli tunne, et ma ei kirjutagi seda postitust, sest alguses oli nii palju aega, et see kulus igale poole mujale ja siis ei ole seda äkki enam üldse. Ja just selle viimase pärast ma sain aru, et kirjutamine on vajalik.

Ühesõnaga oli mul vahepeal õnn omada kuute vaba päeva tänu sõber Draamafestivalile, kus "Idioodid" üles astusid. Ja ma läksin Hiiumaale. Ja ma läksin paastule. Sest teater mõjub tervisele lihtsalt kohutavalt.

Ma ei olnud enne "Karamazovite" algust juba väga ammu midagi alkohoolset joonud ja uskusin, et see jääbki nii. Ei jäänud. Isegi esimese nädala jooksul mitte. Ma plaanisin hakata käima kodus iseehtud toitu söömas. Seda ei juhtunud, sest polnud õieti aega poodigi minna. Ja see on hämmastav, kui igav ja ühekülgne on toidukohtade valik, kui oled sunnitud seal käima iga päev, või veel hullem - mitu korda päevas. Ma plaanisin mitte lasta ennast mõjutada kärast ja ebakindlusest ja värelusest. Olla palju iseendaga ja rahus. Jah, ma olen küll palju omaette, aga see kära ja ebakindlus käib ikkagi minuga kaasas. Ja see, et mu ümber on armastatud inimesed ei aita enam ühel hetkel. Sest ka nemad käratsevad, ka nendes on ebakindlus, ka nemad värelevad.

Niisiis läksin ma maale, et saada kätte oma õiglane doos värsket õhku ja vaikust, mida polnud kohanud juba üle kuu aja. Ja võtsin vastu otsuse selle aja jooksul püüda puhastada oma keha kogu sellest sitast, mille endasse koguda olin jõudnud. Ma olin perega ja üksi, keetsin liitrite viisi moosi, käisin ujumas ja rattaga sõitmas ja marjul ja poolkogemata õunaraksus ja lugesin läbi kaks positiiv-naivistlikku raamatut ja vaatasin kolme Maateemalist dokumentaalfilmi. Ja ma olin õnnelikum kui juba väga pika aja jooksul. Ja minus oli rahu ja soojus ja loomingulisus ja ma sain keskenduda ja mõelda ja lihtsalt olla. Kui hea on kõndida paduvihmas kümne kilomeetri kaugusel oleva raamatukogu poole teadmisega, et kuskile ei ole kiiret. Kahju ainult, kui selline võimalus avaneb vaid ühel inimesel kaheteistkümnesest grupist..

Teadke, teie kõik, noore inimesed, kes te plaanite astuda teatrikooli, et see ei ole hea mõte, kui see pole just ainus asi siin maailmas, mida te teha oskate.
Isegi kui teil eelnevalt ei ole füüsisega probleeme, need tekivad. Kui teil ei ole enesehinnanguga probleeme, pole hullu. Need tekivad. Hulgaliselt. Kui te olete tervisliku toitumisega, hakkate te rämpsu sööma, sest muuks ei ole aega. Kui te olete karsklased, suure tõenäosusega ei jää see nii. Ja suure tõenäosusega hakkate te ka suitsetama. Kui te seda juba ei tee. Ja lähete lahku oma kaaslasest. Seda kohe kindlasti. Ta ei mõista iial seda, miks teid kunagi ei ole.
Ja te ei jäta kooli pooleli, isegi kui tegelikult tahaksite, sest see imeb teid enda vaakumisse. Ja see kõik ei lõppe kooli lõpuga, kui te teatriga edasi tegelete. Ja suure tõenäosusega tegelete, sest see vaakum ei kao nii lihtsalt ja palju lihtsam on sellega leppida. Ja teil ei jää aega maaleminekuks. Ega oma vanemate külastamiseks. Ega lugemiseks. Ega tõenäoliselt ka mõtlemiseks. Sest kogu vaba aeg kulub "stressi maandamisele," enamasti millegi alkohoolse seltsis.

Tehke midagi, mis täidaks teid armastusega, mitte ängiga. Ärge minge teatrikooli!

kolmapäev, 7. september 2011

Uus Maailm Ja Rõõm



Paari nädala eest proovipausi ajal helistas Kudru ja küsis, ega ma Uue Maailma festivalil tema hoovis kohvikut pidada ei tahaks. Hmm. Huvitav, mida ma küll vastasin..? Hell yeah! Ja nagu tellitud, oli sel nädalal vabaks päevaks pühapäeva asemel laupäev, elavam päev. Ja mis sellest, et kogu eelnev kuu on mu energiast nii tühjaks tõmmanud, et vaevu püsin väljaspool proovi püsti; reede õhtul, pärast Krahlist koju väntamist oli energiat peedikeetmiseks ja porgandiriivimiseks küll. Ja järgmisel hommikul vara tõusmiseks ja poodi munade järgi minekuks ja Suureks Taignateoks ja küpsetusaktsiooniks ka. Ja kuigi organisatoorsete kogemuste puudumise tõttu oli vahepeal suur kahtlus, kas üldse asjaks läheb, siis kõik kuidagi laabus ja ilm pööras ilusaks ja vahetusraha puudumine ei olnudki probleem ja tuul ei viinudki kooke minema ja neid muudkui osteti ja osteti ja osteti.. Tore hetk oli, kui üks pooltuttav jõudis meieni ja mu peedimuffineid märgates teatas, et "neid ta just otsiski." Ja lemmik oli see, kus ema kahe pojaga pakkus neile peedikaid ja noorem kahtles ja tahtis vanemalt prooviampsu ja see, olles ise just esimese suutäie võtnud, röögatas: "Ei saa!!" ja palus ema jumalakeeli, et see talle ühe veel ostaks. Noored lapsed ja peet. Kas saaks olla paremat kombinatsiooni. Kui, siis ehk noored lapsed ja porgand (ja ka see oli esindatud.) Või tegelikult - mina ja küpsetamine. See on parim kombinatsioon. Ja kuna ma sain lisaks veel olla keset elusat sõbralikku ümbrust ja lõpuks ometi oli mul keegi, kes pidas mu küpsetisi vajalikuks, oli see vist üldse parim päev augusti algusest saadik.
Aitäh, Uus Maailm! Aitäh, festival! Aitäh, Ilusad maiad inimesed!
Siin on teile tänutäheks retseptid. (Ja kui ise küpsetada ei viitsi, mina ikka viitsin.)

Peedikeeksi võib leida 2010 aasta postitusest "Mustast august välja." Ainsaks erinevuseks oli pähklite puudumine, piima asendamine keefiriga ja muffinivormid.

Õunakooki tegin ka eelmisel aastal. Selle kohta saab täpsemat infot postitusest "Paks olla on okei."

Porgandimuffinitega on tuttavad need, kes käisid kevadel kas Anna või Mari sünnipäevadel. Retsept järgmine:

325 g riivporgandit 
4 muna
100 g sulatatud võid 
1,2 dl keefiri 
1 tl mandliekstrakti 
4,8 dl nisujahu (aga jahudega võib vabat möllata, nagu ikka)  
1,5 dl suhkrut 
1,5 dl fariinsuhkrut 
1,2 dl kakaojahu
80 g tumedat šokolaadi, tükkidena
0,5 tl soola
0,5 tl soodat
2 tl küpsetuspulbrit 
glasuuriks:
100 g valget šokolaadi 
50 ml vahukoort
Kuumuta ahi 180 kraadini.
Sega ühes kausis kokku porgand, munad, pisut jahtunud sulavõi, keefir ja mandliekstrakt. Teises kausis jahu, kakao, suhkrud, sool, küpsetuspulber ja sooda. Sega omavahel kokku täpselt nii, et kuivad ained oleksid niisutatud, mitte rohkem.
Jaota muffinivormidesse ja küpseta umbes 20 min, kuni tikk väljub koogist puhtana. Koogid peaksid olema väga pehmed ja vetruvad ja pealt pisut kleepuvad. Nämm. 
Lase jahtuda ja kata glasuuriga, mis moodustub kuuma vahukoore ja valge šokolaadi segamisel. 

Pirnikeeks (natuke nätske)

4 suurt pirni, kooritd ja puhastatud
0,6 + 0,6 dl suhkrut
1 tl sidrunimahla
100g pehmet võid
1,2 dl suhkrut
2 muna
vanilliekstrakti
1,2 dl keefiri
0,5 tl kaneeli
0,5 tl kardemoni
0,5 tl muskaati
1,5 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soodat
05 tl soola
3,6 dl jahu

Pane keskmisesse potti pirnitükid, 0,6 dl suhkrut ja sidrunimahl. Hauta 15-20 min, kuni pirn tükkideks laguneb (ise aitasin hiljem saumikseriga kaasa). Mõõda 3,6 dl ja pane kõrvale jahtuma.
Hõõru või ja ülejäänud suhkrud vahule ja lisa ükshaaval munad, siis vanilje ja siis keefir.
Teises kausis sega vürtsid, jahu sool, sooda ja küpsetuspulber. Sega kaks kausitäit omavahel ja lisa siis pirnipüree.
Kalla keeksivormi ja küpseta umbes 45-50 minutit, kuni tikk väljub koogist puhtana.

Head isu!

esmaspäev, 5. september 2011

Kiire VahePala Pirniga


Tallinn - september 2011, originally uploaded by Marion Undusk.

Et saaks rahus edasi minna ja et neil, kel pirniuputus ja ideepuudus, viljad lörri ei läheks, toon kiirkorras ära retsepti pirnichutney jaoks. Sobib (tõenäoliselt) punase liha ja näiteks verivorstiga. Magus, kergelt äädikane ja väga täidlane.

Pane suurde potti

1,5 dl äädikat (5%) 1,5 dl õunaäädikat, 0,5 dl riisiäädikat 0,1 dl palsamäädikat (erinevad äädikad on improvisatoorsed, aga mida rohkem erinevaid, seda põnevam on)
2 apelsini mahl ja riivitud koor
2 sidruni mahl ja riivitud koor
1 spl koriandrit
1 tl sinepiseemneid
2 pulka kaneeli
1 kuivatatud punane tšillikaun tükkidena
0,25 tl (jahvatatud) nelki (mul oli jahvatamata)
0,25 tl soola
natuke musta pipart

ja kuumuta kerge mulinani.

Lisa

220 g fariinsuhkrut
250 g suhkrut

ja sega, kuni suhkur lahustub ja vedelik endiselt muliseb.

Lisa 25-30 kooritud, puhastatud ja keskmise suurusega tükkideks lõigatud pirni (ma suures puhastustuhinas unustasin neid tegelikult lugeda, aga üle poole ämbritäie oli neid küll), 200 g (kollaseid) rosinaid, paar peotäit ebaküdooniaid ja sega, kuni kõik on täielikult siirupiga kaetud.

Siis lisa veel

1 suur tükeldatud sibul
1 suur tükk ingverit, mis on lõikelaual noaküljega laiaks litsutud
5 tükeldatud küüslauguküünt

Ja lase lihtsalt vaiksel tulel podiseda, aeg ajalt segades, et põhja ei kõrbeks. Kokku nii umbes paar tundi, kuni segu on muutunud piisavalt paksuks, et puulusikast sõrmega üle tõmmates ei valgu triip enam täis.

Urgitse ingver, (nelk) ja kaneel välja ja pane steriliseeritud purkidesse.

Väidetavalt säilib külmas kuu kuni kolm, reaalsuse kohta veel ei tea.