laupäev, 12. november 2011

KoduOotus


Turku - november 2011, originally uploaded by Marion Undusk.

Sa mu naeratus, naer ja mu rõõm;
Sa mu elujaatusesõõm;
Sa mu unelmamaailma tõde;
Sa mu Vend, ja mina Su Õde.

Sa mu tõeline, õige ja ainus;
Sa mu joobumus, hullus ja kainus;
Sa mu õhk ja mu vesi, mu maa;
Sa mu tuli, kust süttida saan.

Sa mu hellus ja kiresööst;
Sa mu päevadest osa. Ja ööst.
Sa mu tasakaal ja Sa mu rahu;
Sa mu õnn, mis mu sisse ei mahu.

Sa mu peegel, kust näha võin end;
Sa mu armastuslaulude lend;
Sa mu taevane ja Sa mu maine.
Sa mu Mees. Ja mina Su Naine.

laupäev, 5. november 2011

Mis Toidab Mu Hinge


Tallinn - oktoober 2011, originally uploaded by Marion Undusk.

Need muffinid ei ole minu kaunistatud. Nad ei ole isegi minu tehtud. See imeline kätetöö kuulub hoopis Odra-Sirlule, kes nad Kiss Sparkly vahuveini reklaami jaoks valmis vorpis. Aga sellest hoolimata sobivad nad ideaalselt kokku võtma seda kümnepäevast ajastut, mis oli meie esimene Turku-periood.
Tegelikult oleks olnud iga jumala päev millest blogida. Elu on olnud, nagu ameerika raudtee ja iga etenduse järgsed supid ka iseseisvaid sissekandeid väärt. Aga ei, see kõik on olnud liiga kohutavalt väsitav ja muserdav ja üle võlli ja emotsionaalne. Ja ma ei ole viitsinud kordagi isegi fotokat teatrisse kaasa võtta. Ja nende muffinite sünnilugu algab sellest päevast, mil ma Eestist lahkusin ja päädib sellega, mil tagasi pöördusin. Seega - ideaalne. Nimelt tegin ma enne minekut neidsamu koogikesi ja korraldasin hommikul Sirlule muffinikaunistusworkshopi koos retseptide, valmistusviiside ja praktilise töötoaga. Aga lihtsalt need, mis mina tegin, olid algelisemad, mitte nii üle võlli kaunistatud. Ja korralikkuselt lööb Sirlu mu iga kell üle.
Aga jah, neisamaseid õuna-vürtsimuffineid võtsin ma kaasa, kui Soome laeva peale läksime, oma esimesele välisperioodile vastu. Mitte keegi meist ei teadnud, mida oodata. Mitte keegi meist ei teadnud, et veel läheb sõjaks. Et saab nutta ja olla ahastuses ja reedetud ja emotsionaalselt mutta tambitud, aga sealt taas fööniksina tõusta, tugevama ja enesekindlamana, kui iial varem. Korduvalt. Ja et tänu sellele kõigele veedame päevast teatris veel rohkem aega, kui proovide viimasel perioodil. Me ei osanud oodata esikapidu, kus kohalikest hipidest koosnev Aafrika rütme mängiv trummibänd meid segaseks kehadeks tantsutab. Ei osanud oodata, et Turu linn on nii ilus ja rahulik ja sõbralik ja sügis nii meeldivalt jalutatav. Muidugi me oskasime oodata kogu seda higi ja verd, mis lavalt lendama hakkab, aga seda, et Soome publik on hull, pekstes laval hobust kurikaga (täiesti ootamatul kombel üks neistsamadest trummihipidest) ja näitlejat rusikaga, aplodeerides pärast iga pala, vastates rõõmalt igale küsimusele, tantsides iga etenduse lõpus ja tekitades tunde, et tükk on lõpuks koju jõudnud, ei osanud me oodata. Oskasime oodata vigastusi marrastuste ja sinikate näol, aga siiski mitte nikastatud jalga, tennispalliks pundunud põlve, muljutud rannet, hulka ohtlikke kukkumisi, seda, et 12 Karamazovist saab 11 ja suur osa järelejäänutest kõnnivad harvadel vabadel hetkedel mööda ilusat Turu linna kummitustena ringi. Okei. Ma liialdan. Põlv ja 11 Karamazovit on tegelikult juba teise perioodi teema. Hah!
Aga seda imelisem oli pärast kaheksa päeva jooksul seitsme etenduse andmist korraks Eestisse saada. Olla õnnelik esimesest D-terminalist väljumise hetkest. Hämmastuda Eestimaa ilust ja ilma soojusest (mitte, et ta siin jahe oleks) ja minna Linnateatrisse, taas töötama kunstnikuna üle nii kohutavalt pika aja ja kohtuda uute inimestega ja arvata, et see on tore. Ja olla juhmistunud sellest, et prooviruum võib olla hele ja valge ja rahulik ja vaikne ja et mina ise võin lihtsalt istuda ja kuulata ja mõelda. Ja et sellel kõigel ei ole midagi pistmist egoga. Või kui, siis õige õige vähe. Ja näha Elenit, juua tema juures teed ja mängida Helinaga ja tunda seda, et kõik on hea. Ja minna von Krahli sünnipäevale seda tegellkult plaanimata ja olla seal vaba ja rahus ja üllatunud sellest, et on tore. Ja kohutuda Kõige Kallimaga, tunda tema lähedust ja soojust ja Tunda ja Teada ja olla Maailma Kõige Õnnelikum Inimene. Ja tulla siia tagasi, näpus veel üks viimastest Sirlu tehtud-kaunistatud reklaamimuffinitest ja olla toidetud sellest õnnest, mis ma kodust kaasa sain ja mis laseb isegi siinsetel raskustel tunduda kergustena. Ja kergustel - iluna.
Ma armastan teid, mu kallid, mu sõbrad!

Õuna-vürtsimuffinid keedetud kondenspiimatäidise ja toorjuustuglasuuriga

45g võid
2 dl suhkruta õunapüreed (ma usun, et on väga okei ka moosi kasutada, aga sel juhul peaks suhkrukogust vähendama)
3,5 dl tükeldatud õunu
0,6 dl suhkrut
0,6 dl fariinsuhkrut
1 suur muna, toatemperatuuril
1,4 dl nisujahu
1 dl maisijahu
0,5 tl soodat
0,5 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl kaneeli
pisut riivitud muskaatpähklit
0,5 tl piparkoogimaitseainet
paar tilka vaniljeekstrakti
0,5 tl soola

400 g metallpurk kondenspiima (enamik jääb üle)

110 g pehmet võid (pane ööseks toatemperatuurile seisma)
110 g toorjuustu, toatemperatuuril
3,6 dl tuhksuhkrut
1 sl peedipulbrit

Kuumuta ahi 180 kraadini.
Hõõru või suhkrutega vahule, sega hulka muna ja vanilje. Hõõru ühtlaseks. Lisa õunapüree. Teises kausis sega jahud, vürtsid, sool, sooda ja küpsetuspulber. Sega kaks kaussi omavahel ettevaatlikult kokku, lisa õun ja sega ühtlaseks. Jaga muffinivormidesse ja küpseta umbes 25 minutit, kuni tikk väljub koogist puhtana. Lase jahtuda.
Kondenspiima võib eelmisel päeval valmis keeta. Selleks pane metallpurk potti, umbes 2/3 ulatuses vette ja keeda teda tasasel tulel umbes 1,5 h. Siis saad helekaramelse kergelt veniva tulemuse. Kui soovid paksemat/vedelamat, võid aega reguleerida. Lase enne avamist jahtuda.
Hõõru või ja toorjuust ühtlaseks ja lisa vähehaaval tuhksuhkur. Minu glasuur jäi õige pisut vedelavõitu, seda saab natukese lisasuhkruga lihtsalt parandada. Lõpuks lisa värvaine, peedipulber (või nt kakao) ja sega ühtlaseks.
Lõika jahtunud muffinitesse augud ja täida need keedetud kondenspiimaga. Suru eemaldatud osa auku tagasi. Kata glasuuriga. Kaunista.
Glasuurimine toimib liigset mässamist mitte soovides väga hästi ka nt noaga, aga pildilolevate rosettide jaoks peab kasutama kas tordipritsi, või metallotsikuga kilekotti. Palju löga, ilusam tulemus.
Ja tegelikult oleksid nad ka glasuuri ja kondenspiimata väga head ja kindlasti tunduvalt vähem magusad.