Ayahuasca ehk Kuidas Ma Ennast Mürgitasin
Täna on teema selline, et nõrgema närvisüsteemiga inimestele ei soovita. Söömise ajal lugeda ka ei soovita. Rõvedusi mitte sallivatele ei soovita. Kehavedelikke mitte kannatavatele ei soovita. Sest tänased teemad on toiduga seotud ainult kaudselt (kui retsept välja arvata ja see on hea ja see on kõige lõpus).
Palun vabandust.
Aga paraku on see minu blogi, mis koosneb minu elust, mis hetkel koosnes sellest siin:
Nimelt, ma käisin Ayahuasca rituaalil. Rituaalil, mis minu jaoks tähendas üldjoontes seda, et kaks päeva ja ööd ei saanud ma peaaegu midagi süüa ega juua, et ma võtsin kahel järjestikusel ööl sisse kahte erinevat mürki vedela ninatubaka ja mingi tumepruuni paksu teralise kooreleotise näol, istusin suure osa mõlemast ööst stabiilsena püsida püüdes üleval ning lõpuks teisel ööl pärast pikka piinlemist, erinevate variantide kaalumist (mis põhiliselt seisnesid selles, kas minna õue või jääda sisse), suure vaevaga toa teise otsa tuigerdamist ja veel suurema vaevaga saabaste leidmist/jalga saamist, oksendasin välja oma sisikonna ja suuremal määral sappi.
Kogu see kogemus meeutas mulle suuresti mingit üleelmise sajandi vaestemaja või katkuaegset laatsaretti – hämar ruum, seinte ääres inimesed lamamas või istumas oma kodukootud asemetel. Tardunud atmosfäär, mingi ootus, mingi kartus, ebakindlus. Jutt käib sosinal, vahel koriseb mõni kõht, keegi kaebab, et tahab süüa. Või juua. Kumbagi ei tohi.
Siis algab rituaal. Kõigepealt vedel tubakas. See tuleb šamaani ees põlvitades peost ninna luristada. Sellega kaasneb meeletu pisaratevool ja okserefleks. Päris hea algus. Pea hakkab surisema. Siis järgneb ayahuasca. Üks suur pits igaühele. See maitseb, nagu kördiks keedetud halvaks läinud õlu ja mingi väga tuttavlik tugev ebameeldiv maitse veel. See ei taha suust lahkuda. Väga halb hakkab, on tunne, et kõik tuleb kohe välja. Lõpuks peabki tulema, aga mitte enne kolme tundi. Sest nii ütleb šamaan.
Alguses on tunne, et midagi ei juhtu. Istun ja vaatan enda ette ja ootan. Siis panen silmad kinni ja näen unenägusid. Ma olen ärkvel ja unenäod pole päris need, mis tavaliselt, ma püüan neist selgust saada, mingit vabadust leida, aga seda ei tule. Kõige konkreetsemalt mõistan seda siis, kui näen ennast läbi akna alla aeda vaatamas, kus lapsed ringi jooksevad. Ma saan aru, et selleks, et olla vaba, peaksin aknast välja hüppama ja ma sunning ennast seda tegema. Aga siis ma saan aru, et sellest pole mingit kasu, sest see mina, kes hüppaks, ei ole see mina, kes seda mul teha käsib. See ei ole päris mina.
Vahepeal avan silmad. Kamin on kustunud ja küünlad kustutatud. Tervet tuba täidab tugev strobovalgus. Kõik helid on võimendatud ja kõlavad metalselt. Panen silmad uuesti kinni ja näen oma unesid edasi. Võitlen paar võitlust oma tundeelu asjus. Ma ei tea, kes peale jääb. Ei mäleta.
Sel öösel mul halb ei hakkagi, mis sellest, et olen ümbritsetud öökimise ja oksepladinaga.
Midagi suurejoonelist ka ei koge.
Järgmine öö tõotab tulla helgem, ütleb šamaan ja alguses tundubki, et tal on õigus. Ayahuascale järgnevad suht kohesed sööstud ebareaalsusesse. Eskalaatorisõit alla ja mingid ebamäärased klaasitükkidest skulptuurid. Aga kõik ratsutab mööda nii kiiresti, et keskenduda ei jõua millelegi. Selline tunne, nagu keegi narriks mind. Nagu see kõikvõimas võin-sulle-näidata-mida-iganes-tüüp narriks mind. See ajab naerma. Narrin teda vastu. Ühel hetkel on universumisse jõudmise tunne. Selline, nagu silmamunade ja laugude vahel olev ruum aina laieneks ja ma pääseksin sealt kaugele edasi. Aga jälle mind narritakse. Enne kohele jõudmist ruum enam ei laiene. Mu silmad on paokil ja universum kadunud.
Poole öö pealt antakse kõigile uus doos tubakat. Ma ei taha seda, ma tean ,et mul hakkab halb. Aga ma saan ta. Ja mul hakkabki halb. Nii halb, nagu mul vist kunagi ei ole olnud. Isegi täiesti pildituks joonuna mitte. Ma ei kontrolli oma keha ja saan aru ainult sellest, et mida vähem ma liigutan, seda parem. Püüan mitte hingata. See ei õnnestu. Suure osa mõtetest tõidab arutluskäik, kas ma peaksin oksendama siin või õues. Toas selle tegemine oleks turvalisem, aga õues saaksin mingi vabaduse. Pärast meeletuid sisevõitlusi jõuan lõpuks välja. Aga sisevõitlused jätkuvad rõduäärel põlvili veel pikalt, enne kui saan mingigi kergenduse. Nean ja sajatan endast välja kogu selle mürgi ja kõik need kurjad vaimud. Oma sisimas ma röögin nende peale, ma jälestan neid. Köhin sappi ja seda saasta umbes võrdses koguses. Tõotan endale, et ei mürgita ennast enam.
Hommikul on äratus vist kell kuus. Ma ei tea, kaua maganud olen, ehk tunni või paar. Programmis on higistamistelk. Mõniteist alasti inimest õue ehitatud kitsas pimedas kuumas telgis kokkupressituna koos. Meie ja kuumad kivid ja keev vesi kividel ja hapnikupuudus ja aina kasvav meeleheide. Lämbumise tunne. Allaandmise tunne. Alandlikkus. Tohutu viha. Ma võiksin praegu tappa, hädine ja alasti, nagu ma olen. Ivo mu kõrval on suureks toeks lihtsalt selle pärast, et ta on seal. Lõpuks ei ole enam millelgi tähtsust. Häbi ei ole olemas. Higist libedad alasti kehad üksteise vastas kummuli maas. Ma nutan oma jõuetuse pärast. Telgi alla prakku surutud sõrmedele immitsev jahedus hoiab mind hingavana. Kui meid sealt lõpuks päästetakse, olen õnnelik ja tänulik ja rahul. Tunnen, et olen öise saasta endast välja higistanud. Tunnen, et olen elus.
Ja nüüd ma olen tagasi linnas, tagasi ühiskonnas ja inimeste seas. Ja ma ei oska eriti olla. Mingi sein oleks nagu vahel. Mõnel hetkel on endiselt väga habras ja ebakindel olla. Ja mind piiravad reeglid, mis šamaan meie toitumisele rituaalijärgsel ajal pani.
Ma ignoreerin neid. Ma lähen Martti filmi esilinastusele ja söön pärast toorjuustukooki. Ma lähen öösel koju ja teen jõhvika-valge šokolaadi muffineid.
Ja mul on suva!
Jõhvikamuffinid valge šokolaadi-jõhvikaglasuuriga
150 g pehmet võid
3 dl suhkrut
2 muna
1 suur peotäis kuivatatud jõhvikaid, tükeldatud
~250 g värskeid jõhvikaid, kergelt saumikserdatud
3 tl küpsetuspulbrit
2 tl vaniljeekstraktia
2 dl maisijahu
2 dl hirsijahu
2 dl nisujahu
1 dl täistera nisujahu
0,5 tl soola
0,5 dl kookospiima
0,5 dl vett
Kuumuta ahi 180 kraadini.
Hõõru või suhkruga vahule, lisa ükshaaval munad, kuni segu on ühtlane; siis jõhvikad ja siis kookospiim ja vesi.
Sega kõik kuivained ja lisa taignale.
Tõsta muffinivormidesse ja küpseta ~20 min, kuni puutikk jääb kooki pistes puhtaks.
Valge šokolaadi - jõhvikaglasuur
100 g valget šokolaadi
100 g pehmet võid
250 g värskeid jõhvikaid, saumikserdatud
250 g tuhksuhkrut, sõelutud
(1 dl vett + 3 spl želatiini)
Sulata šokolaad vesivannil ja hõõru pehme võiga ühtlaseks kreemiks. Lisa marjad ja tuhksuhkur, kuni saad paksu glasuuri.
Nagu ikka, mida seda paksu glasuuri ei saanud, sain hoopis vedela. Kui pärast poolt tundi külmas ta ikka veel sama vedel oli, ajasin 1 dl vett kuumaks, lahustasin seal umbes 3 spl želatiini ja segasin glasuuri hulka. Panin segu külma tagasi ja kui ta vaikselt tarduma hakkas, kandsin tordipritsiga muffinitele ja külma tagasi.
(Glasuuri jäi pisut üle ja see oli üks parimaid tarretisi, mida endale ette kujutada. Tegime Jussiga sellele täna üks-null.)
Kommentaaridest nii palju, et
a)nad on parimad, mida kunagi söönud olen
b)need peavad raudselt kohvikumenüüs olema
c)kokaraamatusse lähevad nad ka kindlalt sisse
Nii palju armastust nii väikses koogis.
Maha ayahuasca ja must maagia, elagu elu!
Kommentaarid
Postita kommentaar