Suurest Kunstist, PühapäevaRomansist ja Melanhooliast.
Nädalavahetus, kui teda on, võib osutuda vägagi pikaks ja muljeterohkeks.
Esiteks käisin ma laupäeval vanaema juures maal. Tahtsin linnast välja ja üle pika aja avanes võimalus. Paraku küll vaid kolmeks tunniks, aga ikka. Sai merre, paljajalu rohu sees käia, puu otsast pirne ja ploome korjata ja vanavanematega lolli juttu ajada. Et siis valge plastikämber nendesamade pirnide ja ploomidega käe otsa võtta ja linna tagasi hääletada. Ilm oli suurepärane ja tuju mahe.
Tagasi linnas saime me kõik kokku ja läksime kinno Sõprus vaatama Bela Tarr'i filmi Werckmeister Harmonies. Ma ei ole eriline kinolemb ja päris kindlasti ka mitte filmifriik. Seega läksin kinno nii puhta lehena, kui ainult võimalik. Isegi filmi ja režissööri nimed sain kohapeal teada. Meeleolu oli lõbus ja kursus (+peiksid-pruudid) käitus, nagu põhikooli klassiekskursioon. Filmi juhatas sisse keegi inglise keelt kõnelev härra, kes kiitis režissööri taevani, rääkis tema jäljendajatest, kes ei suuda iial päriselt jäljendada, sellest, et ta mitte kunagi ei kasuta stsenaariumi ja meeletust suurustest, mille toovad kahe ja poole tunnisesse filmi tema 39 kaadrit olenemata sellest, et midagi nagu ei juhtuks. Olgu.
FIlm algas ja häirituna avastasin, et loen kaadreid. Kuramuse liigne informatsioon. Ja ehk tundus just tänu sellele, et osad kaadrid olid pikad vaid selleks, et olla pikad. Aga muusika oli võimas ja peategelane pani endale kaasa elama ja kaameratöö oli absoluutselt suurepärane. Jah. Kõik oli okei. Selle hetkeni, kui sajad mehed vägivallatsema hakkasid. Ilma igasuguse põhjenduseta. Selle hetkeni, kui mitte millegagi seotud inimesi peksma hakati ja seejärel loeti ette kiri naiste minestamiseni vägistamise kohta. Ma istusin seal, silmad kinni ja korrutasin, et kõik on korras. Ja ma muudkui nutsin ja nutsin ja Mailu surus mu sõrmi sellise tugevusega, et vahepeal oli füüsilise katkinimeku tunne. Ja kui film natuke hiljem peategelase alla jäämisega lõppes, täitis mind viha. Viha Kristiani vastu, et ta sunnib mind vaatama midagi sellist. Viha meeste vastu, kes varjavad nii idiootsetel moodustel oma nõrkust ja hirmu. See oli uus "Irrivesible." Kellele kuradile sellist vaimset vägivalda vaja on?! Aga Mailu ei ole "Irreversible'it" näinud ja temal oli veel hullem. Õnneks, pärast tundi nuttu ja hala helistas Jim ja kutsus meid Liisu-Toliku juurde ja õhtu lõppes siiski meeldivalt.
Pühapäev, vaba päev. Ja Juss on kodus üle miljoni aasta ja mul on keda kallistada ja kes mind kallistab ja me saame olla koos köögis, kuni ma teen karaskit ja vanaema pirnidest esmakordselt elus "scone" (mis tõlkes on karask, tegelikult aga midagi küpsise ja koogi vahepealset) ja tulla fantastilisele ideele teha kodukootud lattet (meie, kes me kumbki kohvi ei joo) nendest orgaanilistest tumada röstiga ubadest, mis Andres kevadel tõi. Ja rääkida ja rääkida ja rääkida ja siis istuda elutoas koos potilille Miriamiga, aknad pärani, taustaks helge muusika, süüa karaskit ja seda teist asja ja juua maailma kõige mahedamat lattet.
Ja siis tulla mõttele minna kinno vaatama Lars von Trieri "Melanhooliat" hoolimata sellest, et tegemist on maailmalõpufilmiga ja suurest kunstist on siiber ja et paljudel läheb vaadates süda pahaks. Minna, vaadata ilusaid kaadreid ja õnnetuid inimesi ja mitte saada aru, miks inimesed lasevad endal nii õnnetud olla ja naerda, sest ka kurbuses on nii palju koomikat ja mõelda, et tegelikult oleks see parim viis maailma lõpuks.
Ja siis tulla öösel koju, et järele jäänud pirnidest teha kooki ja chutney't. Aga neist juba järgmine kord.
Pirni-tatrajahu scone'id (või siis karask)
3 dl tatrajahu
3 dl nisujahu
2,5 spl küpsetuspulbrit
1 dl suhkrut
1 tl soola
100 g külma võid
2 keskmist pirni (kooritud, puhastatud ja pisikesteks tükkideks lõigatud)
1 dl vahukoort
2 dl piima
1 spl fariinsuhkrut
Sega jahud, küpsetuspulber, suhkur ja sool. Lõika tükkidena hulka või ja tööte nii kaua kahe noaga, kuni segu on muutunud ühtlaseks puruks, mis meenutab niisket liiva. Sega hulka pirnitükid nii, et kõik oleksid jahupuruga kaetud. Lõpuks sõtku hulka vahukoor ja piim, aga lõpeta kohe, kui taigen ühtlustub. Rulli jahuga kaetud pinnal sentimeetri-pooleteise paksuseks, raputa fariinsuhkur peale ja lõika meeldiva kujuga tükkideks. Tükid paiguta küpsetuspaberiga kaetud pannile ükstseisest paari sentimeetri kaugusele ja pane pooleks tunniks külma. (Mina nii ei teinud. Ma laotasin taigna kohe pannile, ühes tükis ja ilma külmata ja polnud üldse hullu. Lõikasin lahti siis, kui ta oli pool aega ahjus olnud.) Korralikult retsepti järgides peaks ahjuaeg olema 180 kraadi juures 20 min, mul läks 200 juures pool tundi.
Esiteks käisin ma laupäeval vanaema juures maal. Tahtsin linnast välja ja üle pika aja avanes võimalus. Paraku küll vaid kolmeks tunniks, aga ikka. Sai merre, paljajalu rohu sees käia, puu otsast pirne ja ploome korjata ja vanavanematega lolli juttu ajada. Et siis valge plastikämber nendesamade pirnide ja ploomidega käe otsa võtta ja linna tagasi hääletada. Ilm oli suurepärane ja tuju mahe.
Tagasi linnas saime me kõik kokku ja läksime kinno Sõprus vaatama Bela Tarr'i filmi Werckmeister Harmonies. Ma ei ole eriline kinolemb ja päris kindlasti ka mitte filmifriik. Seega läksin kinno nii puhta lehena, kui ainult võimalik. Isegi filmi ja režissööri nimed sain kohapeal teada. Meeleolu oli lõbus ja kursus (+peiksid-pruudid) käitus, nagu põhikooli klassiekskursioon. Filmi juhatas sisse keegi inglise keelt kõnelev härra, kes kiitis režissööri taevani, rääkis tema jäljendajatest, kes ei suuda iial päriselt jäljendada, sellest, et ta mitte kunagi ei kasuta stsenaariumi ja meeletust suurustest, mille toovad kahe ja poole tunnisesse filmi tema 39 kaadrit olenemata sellest, et midagi nagu ei juhtuks. Olgu.
FIlm algas ja häirituna avastasin, et loen kaadreid. Kuramuse liigne informatsioon. Ja ehk tundus just tänu sellele, et osad kaadrid olid pikad vaid selleks, et olla pikad. Aga muusika oli võimas ja peategelane pani endale kaasa elama ja kaameratöö oli absoluutselt suurepärane. Jah. Kõik oli okei. Selle hetkeni, kui sajad mehed vägivallatsema hakkasid. Ilma igasuguse põhjenduseta. Selle hetkeni, kui mitte millegagi seotud inimesi peksma hakati ja seejärel loeti ette kiri naiste minestamiseni vägistamise kohta. Ma istusin seal, silmad kinni ja korrutasin, et kõik on korras. Ja ma muudkui nutsin ja nutsin ja Mailu surus mu sõrmi sellise tugevusega, et vahepeal oli füüsilise katkinimeku tunne. Ja kui film natuke hiljem peategelase alla jäämisega lõppes, täitis mind viha. Viha Kristiani vastu, et ta sunnib mind vaatama midagi sellist. Viha meeste vastu, kes varjavad nii idiootsetel moodustel oma nõrkust ja hirmu. See oli uus "Irrivesible." Kellele kuradile sellist vaimset vägivalda vaja on?! Aga Mailu ei ole "Irreversible'it" näinud ja temal oli veel hullem. Õnneks, pärast tundi nuttu ja hala helistas Jim ja kutsus meid Liisu-Toliku juurde ja õhtu lõppes siiski meeldivalt.
Pühapäev, vaba päev. Ja Juss on kodus üle miljoni aasta ja mul on keda kallistada ja kes mind kallistab ja me saame olla koos köögis, kuni ma teen karaskit ja vanaema pirnidest esmakordselt elus "scone" (mis tõlkes on karask, tegelikult aga midagi küpsise ja koogi vahepealset) ja tulla fantastilisele ideele teha kodukootud lattet (meie, kes me kumbki kohvi ei joo) nendest orgaanilistest tumada röstiga ubadest, mis Andres kevadel tõi. Ja rääkida ja rääkida ja rääkida ja siis istuda elutoas koos potilille Miriamiga, aknad pärani, taustaks helge muusika, süüa karaskit ja seda teist asja ja juua maailma kõige mahedamat lattet.
Ja siis tulla mõttele minna kinno vaatama Lars von Trieri "Melanhooliat" hoolimata sellest, et tegemist on maailmalõpufilmiga ja suurest kunstist on siiber ja et paljudel läheb vaadates süda pahaks. Minna, vaadata ilusaid kaadreid ja õnnetuid inimesi ja mitte saada aru, miks inimesed lasevad endal nii õnnetud olla ja naerda, sest ka kurbuses on nii palju koomikat ja mõelda, et tegelikult oleks see parim viis maailma lõpuks.
Ja siis tulla öösel koju, et järele jäänud pirnidest teha kooki ja chutney't. Aga neist juba järgmine kord.
Pirni-tatrajahu scone'id (või siis karask)
3 dl tatrajahu
3 dl nisujahu
2,5 spl küpsetuspulbrit
1 dl suhkrut
1 tl soola
100 g külma võid
2 keskmist pirni (kooritud, puhastatud ja pisikesteks tükkideks lõigatud)
1 dl vahukoort
2 dl piima
1 spl fariinsuhkrut
Sega jahud, küpsetuspulber, suhkur ja sool. Lõika tükkidena hulka või ja tööte nii kaua kahe noaga, kuni segu on muutunud ühtlaseks puruks, mis meenutab niisket liiva. Sega hulka pirnitükid nii, et kõik oleksid jahupuruga kaetud. Lõpuks sõtku hulka vahukoor ja piim, aga lõpeta kohe, kui taigen ühtlustub. Rulli jahuga kaetud pinnal sentimeetri-pooleteise paksuseks, raputa fariinsuhkur peale ja lõika meeldiva kujuga tükkideks. Tükid paiguta küpsetuspaberiga kaetud pannile ükstseisest paari sentimeetri kaugusele ja pane pooleks tunniks külma. (Mina nii ei teinud. Ma laotasin taigna kohe pannile, ühes tükis ja ilma külmata ja polnud üldse hullu. Lõikasin lahti siis, kui ta oli pool aega ahjus olnud.) Korralikult retsepti järgides peaks ahjuaeg olema 180 kraadi juures 20 min, mul läks 200 juures pool tundi.
Kommentaarid
Postita kommentaar