Vaimsest Virgumisest.

Vainupea - juuli 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

Ma olen alati arvanud, et loen palju. Sest minu jaoks tähendab lugemist raamatu käes hoidmine ja sellest informatsiooni saamine. Ei ole vahet kas tegemist on romaani või luule või lasteraamatu või näidendi või (populaar)teaduse või eneseabiga. Aga viimasel ajal puutun aga üha enam kokku inimestega, kes ütlevad, et nad ei loe üldse. Või eriti mitte. Ja siis, pisut hiljem, saan ma aru, et nad loevad lihtsalt spetsiifiist kirjandust. Ja et "mitte lugemine" tähendab ilukirjandusest eemalolekut. Ja ma ei oskagi sellesse nagu kuidagi suhtuda.. sest sellisel juhul ei loe ka mina üldse. Vähemalt viimasel ajal mitte.
Selle aastanumbri sees olen tegelikult lugenud rohkem, kui mõne viimase aastaga kokku. Sellest hetkest, kui jaanuaris Taisse jõudsin, on erinevad raamatud end mulle pakkunud ja mina olen nendega lähedaseks saanud. Aga romaane.. paar tükki ehk. Ma ei suuda enam ilukirjandust lugeda. See tundub kuidagi lootusetu, muserdunud, mind muserdav.
Minu viimase kaheksa kuu (ja tegelikult põhimõtteliselt juba nelja aasta) lektüür koosneb pea täies mahus sellest, mida nimetatakse "eneseabiks" või "esoteerikaks." Raamatud, mis sisendavad soojust ja rahu ja õnnetunnet. Raamatud, mis teevad olemise lihtsamaks. Seda, mis on hingele hea. Ma ei ole sellest siin varem rääkinud, sest see oli toidublogi. Oli. Ja nähtavasti selle pärast, et kartsin oma tõsiseltvõetavuse minetada (nii palju, kui mul seda üldse on).
Aga enam ei ole vahet. Niikuinii räägivad kõik samadel teemadel, ükskõik siis, millisel moel. Ja mina olen see, kes ma olen. Ja ma usun, et mingid raamatud võiksid jõuda rohkemate inimesteni.

Ühesõnaga, lõpetasin ma just järjekordse sellise. See raamat pani mind naeratama ja nutma ja tundma Väga Suuri Tundeid. See pani mind unistama Ilusatest Asjadest ja uskuma nende Ilusate Asjade võimalikkusse. See raamat on Vladimir Megre "Anastasia."
Tekst ise on kohutava struktuuriga, ebaloogiliste lausekonstruktsioonide ja paljude kirjavigadega. Ja kujundus on hirmus. (Sellest on kahju, aga paljud neist on sellised.) Ja see raamat on täiesti ilmselgelt tõlgitud vene keelest. Olles puutubud kokku "Vendade Kaamazovite" mitme erineva tõlkega, võrreldes keelekonarusi ja eesti keeles mitteesinevaid struktuure, tekib mitmeid paralleele.
Aga seda ütlen ma selleks, et te ei ehmataks, kui juhtute keelepedandid olema. Sest sisu on olemas ja see on enesesseimemist väärt.

Ja ma olen väga tänulik Sandrile, kes seda mulle soovitas.