ÕnneSärgis Sündinud
Karamazovid said läbi. Ainult üks etendus veel - Riia. Ja enne seda nädalane paus. Nädal! See tundus igavik võrreldes viimase nelja poole kuu jooksul olnud päeva-paariste puhkehetkedega. Esimesed paar päeva ei teinud midagi, venisin vanemate juurde ja mamma juurde ja ainult magasin iga nurga peal.
Aga neljas päev, esmaspäev, leidis mu juba mõningase jõu leidnuna ning köhast ja nohust peaaegu vabanenuna. Ees õhtune "Gizzelle" koos Kõige Kallimaga Linnateatris, sõitsin rattaga mööda linna ringi, ostsin siit seda ja sealt teist ja väga tore oli. Tee viis mööda ka doonorifoorumist ja ma otsustasin üle saja aasta verd anda. Taist tulnuna mul seda pikka aega teha ei lubatud ja Karamazovid ei olnud just palju selletarbelist aega jätnud.. No ja nii ma siis läksin ja andsin ja kõik oli väga hästi. Kui arst pärast vere loovutamist üle ütles, et trenni sel päeval teha ei tohi, küsisin, kas rattaga tohib sõita. Ta vastas, et jah, aga kätt peaksin hoida püüdma. Ma siis püüdsin. See muutis sõitmise küll pisut komplitseerituks, kuna tegu oli parema käega, aga see selleks. Kulgesin kodu poole, korv kingitusi ja muud täis, üks kott lisaks üle õla. Kaarli kiriku juures olev tõus väsitas tavaliselt rohkem, aga polnud hullu. Alles pärast Okupatsioonimuuseumi juures tee ületamist võttis pisut pea ringi käima. Tulin ratta seljast maha ja kõndisin edasi. Täpsemalt - püüdsin kõndida. Selle asemel läks pilt minema, ratas keeras mulle ette ja ma panin vastu maja fassaadi põlvili. Hetk hiljem tuli pilt tagasi ja mõne vaikse roppuse saatel püüdsin oma killavoori taas otseks seada. Äkki jooksis mu juurde üks mees ja küsis, mis juhtus. Vastasin, et käisin doonoriks.. Ja siis oli selline tunne, nagu jääks hästi kiiresti magama. Unenäomõtete jada lõppes mingi rappumisega. Kui silmad lahti tegin, olin pikali maas, jalad taeva poole ja seesama mees käskis mul mitte liigutada. Tuli välja, et olin võtnud kukkuda otse Kaitseliidu Peastaabi kohviku aknasse. Kus parajasti lõunatas Kaitseliidu Peastaabi arst. Kui hästi saab minna?! Võttis meil siis koos kõik aega, mis võttis, aga ühel hetkel lubas ta mul jälle püsti tõusta ja viis keldris olevasse kohvikusse, jootis mulle kohvi ja Coca Colat ja kontrollis iga natukese aja tagant, kuidas mul on. Lahkudes käskis veel mõnda aega ühe koha peal istuda. Tegin seda suurima heameelega. Aeg oli omandanud absoluutset teise tähenduse ja kogu maailm oli nagu vati sees. Väga põnev kogemus. Sellegi poolest, kui ma lõpuks oma ratta võtsin ja koju kulgesin, ei läinud ma sugugi etenduseni jäävaks paariks tunniks pikali ega söönud, mis oleksid mõlemad olnud olukorda arvestades intelligentsed valikud. Eiei. Selle asemel hakkasin ma lavakatele šokolaadi-piparmündimuffineid tegema. Ja kojujätmiseks browniesid.. Ja siis oligi kell juba nii kaugel ja ma jõudsin vaid ühe banaani kaasa haarata.
Kõige Kallimaga üle pika aja kohtuda oli hea. Eriti tore on kuulda, et kellelgi on hea meel, et elus oled. Etendus oli ka tore, väga sashalik, ses suhtes vahepeal veniv, aga noori oli mõnus vaadata ja vana hea sashakoreograafiakadedus tuli peale. Lõpupoole tahtis pilt jälle jalutama minna, aga õnneks istus mu kõrval teisel pool Jaanus päästvate köhakommidega. Ja üldse oli põhjust rõõmus olla.
Ühesõnaga võin ma nüüd kindel olla, et rattaga enam verd andma ei lähe. Pärast pingelist proovi-etenduseperioodi näitlejana ka mitte (oih, seda ju ei tulegi enam, haa!) Ja isegi, kui pärast minestamist süda pahaks läheb, siis ikka söön midagi. Hea plaan.
Kultuurivallast veel uudiseid nii palju, et järgmisel päeval käisin Artises Eesti Lood 2 esilinastusel ja kõik filmid olid vaatamist väärt, erinevalt eelmisest korrast. Ja siis käisin veel kord Linnateatris ja vaatasin "Biloxi Blues'i," mis oli lavastuslikult tore ja paari meeldejääva näitlejatööga. Ja et oma ülikultuurset nädalat kokku võtta, vaatasin veel Tallinn 2011 raames etendunud projekti Signa "Bleier Research Inc," mis koha peal tekitas hetketisi kahtlusi, aga millele mõtlen siiamaani aktiivselt (sissekanne on kahenädalase hilinemisega) ja mida soovitaksin igaühele, kes sellele vähegi kuskil otsa satuks. Näitleja-publiku lähedus ja kogu lavastuse reaalsus ning põhjalikkus pani mind lavastusprotsessi vastu sügavat huvi tundma ja tekitas soovi ka ise mõneti selles suunas kulgeda.
Nii palju siis kultuurist. Natuke nüüd toidust ka. Siin on need šokolaadi-piparmündimuffinid, mida lavakad mult said (ja mille kohta sain hulga positiivset tagasisidet) ning ka see brownie, sama glasuuri jääkidega, mis samuti taldrikule kauaks passima ei jäänud.
Šokolaadi-piparmündimuffnid šokolaadi-piparmündiglasuuriga
3,6 dl jahu
1,8 dl kakaopulbrit
1 tl soodat
1 tl küpsetuspulbrit
pisut soola
1 dl suhkrut
1 dl fariinsuhkrut
100 g võid, sulatatud
2 muna
mõned tilgad piparmündiõli
2,4 dl soja-riisipiima (et oleks laktoositu, võib olla täitsa tavaline piim)
40 g piimašokolaadi (soovi korral)
40 g kreeka pähkleid (soovi korral)
2,5 dl tuhksuhkrut
0,5 dl kakaopulbrit
40 g pehmet võid
2 spl soja-riisipiima
umbes kuus tilka piparmündiõli
Kuumuta ahi 180 kraadini.
Sega omavahel jahu, kakaopulber, sooda, küpsetuspulber ja sool.
Teises kausis klopi ühtlaseks munad, suhkrud ja pisut jahtunud või. Sega hulka soja-riisipiim.
Sega kausid omavahel, lisa šokolaad ja kreeka pähklid, hõõru kõik ühtlaseks.
Pane vormidesse ja küpseta umbes 18 min. (Šokolaadikoogi puhul on hea, kui ta on pigem pisut toores, kui vastupidi. Ise kipun seda pidevalt unustama.)
Glasuuri jaoks sega kõik ained omavahel. Vedelikukogust vastavalt soovitud konsistentsile reguleerides. Määri spaatliga täielikult jahtunud muffinitele. (Kui soovid glasuuri peale kanda tordipritsiga, kulub seda nähtavasti umbes kolm-neli korda rohkem. Minul jäi alleski. Piisavalt, et üks suur pannitäis browniet ära katta.)
Brownie (piparmündiglasuuriga)
3 dl jahu
1 tl soola
2 spl kakaopulbrit
200 g tumedat šokolaadi
100 g soja-riisipiima
200 g võid, kuubikutena
1,5 dl suhkrut
1,2 dl fariinsuhkrut
5 suurt muna, toatemperatuuril
Vooderda 23x33 cm (mul on 24x30 cm, tomeito-tomaato) sügav pann küpsetuspaberiga.
Kuumuta ahi 180 kraadini.
Keskmises kausis sega kokku jahu, kakaopulber ja sool.
Pane šokolaad ja või veevannile ning sega, kuni nad moodustavad täiesti ühtlase massi. Keera kuumus maha, aga jäta pott vanni ning lisa suhkrud ja sega, kuni needki on täielikult lahustunud. (Seda mina ei teinud. Võtsin poti tulelt, segasin suhkrud sisse ja oli ka kõik täiesti korras. Lase segul jahtuda toatemperatuurini. Siis vispelda ükshaaval sisse munad.
Kalla jahusegu ühtlaselt šokolaadisegule ja sega ettevaatlikult, kuni vaid natukene jahu on mõnest kohast näha (tõlge: hoidu ülesegamisest)
Kalla pannile ja küpseta 28-30 minutit.
NB: Mina tegin oma brownied kahes jaos, st pann läks ahju otse külmikust ja sel juhul oli 30 minutit ahjuaega täiesti paras. Kui tainas kohe ahju läheb, soovitan umbes 15 minuti pärast kontrollida. Sest nätske brownie on palju parem, kui kuiv. Omast kogemusest räägin.
Kui kook on jahtunud, kata soovi korral piparmündiglasuuriga. Aga ilma on ka väga hea.
Eluõnne ja Ilusa kultuuri terviseks!
Aga neljas päev, esmaspäev, leidis mu juba mõningase jõu leidnuna ning köhast ja nohust peaaegu vabanenuna. Ees õhtune "Gizzelle" koos Kõige Kallimaga Linnateatris, sõitsin rattaga mööda linna ringi, ostsin siit seda ja sealt teist ja väga tore oli. Tee viis mööda ka doonorifoorumist ja ma otsustasin üle saja aasta verd anda. Taist tulnuna mul seda pikka aega teha ei lubatud ja Karamazovid ei olnud just palju selletarbelist aega jätnud.. No ja nii ma siis läksin ja andsin ja kõik oli väga hästi. Kui arst pärast vere loovutamist üle ütles, et trenni sel päeval teha ei tohi, küsisin, kas rattaga tohib sõita. Ta vastas, et jah, aga kätt peaksin hoida püüdma. Ma siis püüdsin. See muutis sõitmise küll pisut komplitseerituks, kuna tegu oli parema käega, aga see selleks. Kulgesin kodu poole, korv kingitusi ja muud täis, üks kott lisaks üle õla. Kaarli kiriku juures olev tõus väsitas tavaliselt rohkem, aga polnud hullu. Alles pärast Okupatsioonimuuseumi juures tee ületamist võttis pisut pea ringi käima. Tulin ratta seljast maha ja kõndisin edasi. Täpsemalt - püüdsin kõndida. Selle asemel läks pilt minema, ratas keeras mulle ette ja ma panin vastu maja fassaadi põlvili. Hetk hiljem tuli pilt tagasi ja mõne vaikse roppuse saatel püüdsin oma killavoori taas otseks seada. Äkki jooksis mu juurde üks mees ja küsis, mis juhtus. Vastasin, et käisin doonoriks.. Ja siis oli selline tunne, nagu jääks hästi kiiresti magama. Unenäomõtete jada lõppes mingi rappumisega. Kui silmad lahti tegin, olin pikali maas, jalad taeva poole ja seesama mees käskis mul mitte liigutada. Tuli välja, et olin võtnud kukkuda otse Kaitseliidu Peastaabi kohviku aknasse. Kus parajasti lõunatas Kaitseliidu Peastaabi arst. Kui hästi saab minna?! Võttis meil siis koos kõik aega, mis võttis, aga ühel hetkel lubas ta mul jälle püsti tõusta ja viis keldris olevasse kohvikusse, jootis mulle kohvi ja Coca Colat ja kontrollis iga natukese aja tagant, kuidas mul on. Lahkudes käskis veel mõnda aega ühe koha peal istuda. Tegin seda suurima heameelega. Aeg oli omandanud absoluutset teise tähenduse ja kogu maailm oli nagu vati sees. Väga põnev kogemus. Sellegi poolest, kui ma lõpuks oma ratta võtsin ja koju kulgesin, ei läinud ma sugugi etenduseni jäävaks paariks tunniks pikali ega söönud, mis oleksid mõlemad olnud olukorda arvestades intelligentsed valikud. Eiei. Selle asemel hakkasin ma lavakatele šokolaadi-piparmündimuffineid tegema. Ja kojujätmiseks browniesid.. Ja siis oligi kell juba nii kaugel ja ma jõudsin vaid ühe banaani kaasa haarata.
Kõige Kallimaga üle pika aja kohtuda oli hea. Eriti tore on kuulda, et kellelgi on hea meel, et elus oled. Etendus oli ka tore, väga sashalik, ses suhtes vahepeal veniv, aga noori oli mõnus vaadata ja vana hea sashakoreograafiakadedus tuli peale. Lõpupoole tahtis pilt jälle jalutama minna, aga õnneks istus mu kõrval teisel pool Jaanus päästvate köhakommidega. Ja üldse oli põhjust rõõmus olla.
Ühesõnaga võin ma nüüd kindel olla, et rattaga enam verd andma ei lähe. Pärast pingelist proovi-etenduseperioodi näitlejana ka mitte (oih, seda ju ei tulegi enam, haa!) Ja isegi, kui pärast minestamist süda pahaks läheb, siis ikka söön midagi. Hea plaan.
Kultuurivallast veel uudiseid nii palju, et järgmisel päeval käisin Artises Eesti Lood 2 esilinastusel ja kõik filmid olid vaatamist väärt, erinevalt eelmisest korrast. Ja siis käisin veel kord Linnateatris ja vaatasin "Biloxi Blues'i," mis oli lavastuslikult tore ja paari meeldejääva näitlejatööga. Ja et oma ülikultuurset nädalat kokku võtta, vaatasin veel Tallinn 2011 raames etendunud projekti Signa "Bleier Research Inc," mis koha peal tekitas hetketisi kahtlusi, aga millele mõtlen siiamaani aktiivselt (sissekanne on kahenädalase hilinemisega) ja mida soovitaksin igaühele, kes sellele vähegi kuskil otsa satuks. Näitleja-publiku lähedus ja kogu lavastuse reaalsus ning põhjalikkus pani mind lavastusprotsessi vastu sügavat huvi tundma ja tekitas soovi ka ise mõneti selles suunas kulgeda.
Nii palju siis kultuurist. Natuke nüüd toidust ka. Siin on need šokolaadi-piparmündimuffinid, mida lavakad mult said (ja mille kohta sain hulga positiivset tagasisidet) ning ka see brownie, sama glasuuri jääkidega, mis samuti taldrikule kauaks passima ei jäänud.
Šokolaadi-piparmündimuffnid šokolaadi-piparmündiglasuuriga
3,6 dl jahu
1,8 dl kakaopulbrit
1 tl soodat
1 tl küpsetuspulbrit
pisut soola
1 dl suhkrut
1 dl fariinsuhkrut
100 g võid, sulatatud
2 muna
mõned tilgad piparmündiõli
2,4 dl soja-riisipiima (et oleks laktoositu, võib olla täitsa tavaline piim)
40 g piimašokolaadi (soovi korral)
40 g kreeka pähkleid (soovi korral)
2,5 dl tuhksuhkrut
0,5 dl kakaopulbrit
40 g pehmet võid
2 spl soja-riisipiima
umbes kuus tilka piparmündiõli
Kuumuta ahi 180 kraadini.
Sega omavahel jahu, kakaopulber, sooda, küpsetuspulber ja sool.
Teises kausis klopi ühtlaseks munad, suhkrud ja pisut jahtunud või. Sega hulka soja-riisipiim.
Sega kausid omavahel, lisa šokolaad ja kreeka pähklid, hõõru kõik ühtlaseks.
Pane vormidesse ja küpseta umbes 18 min. (Šokolaadikoogi puhul on hea, kui ta on pigem pisut toores, kui vastupidi. Ise kipun seda pidevalt unustama.)
Glasuuri jaoks sega kõik ained omavahel. Vedelikukogust vastavalt soovitud konsistentsile reguleerides. Määri spaatliga täielikult jahtunud muffinitele. (Kui soovid glasuuri peale kanda tordipritsiga, kulub seda nähtavasti umbes kolm-neli korda rohkem. Minul jäi alleski. Piisavalt, et üks suur pannitäis browniet ära katta.)
Brownie (piparmündiglasuuriga)
3 dl jahu
1 tl soola
2 spl kakaopulbrit
200 g tumedat šokolaadi
100 g soja-riisipiima
200 g võid, kuubikutena
1,5 dl suhkrut
1,2 dl fariinsuhkrut
5 suurt muna, toatemperatuuril
Vooderda 23x33 cm (mul on 24x30 cm, tomeito-tomaato) sügav pann küpsetuspaberiga.
Kuumuta ahi 180 kraadini.
Keskmises kausis sega kokku jahu, kakaopulber ja sool.
Pane šokolaad ja või veevannile ning sega, kuni nad moodustavad täiesti ühtlase massi. Keera kuumus maha, aga jäta pott vanni ning lisa suhkrud ja sega, kuni needki on täielikult lahustunud. (Seda mina ei teinud. Võtsin poti tulelt, segasin suhkrud sisse ja oli ka kõik täiesti korras. Lase segul jahtuda toatemperatuurini. Siis vispelda ükshaaval sisse munad.
Kalla jahusegu ühtlaselt šokolaadisegule ja sega ettevaatlikult, kuni vaid natukene jahu on mõnest kohast näha (tõlge: hoidu ülesegamisest)
Kalla pannile ja küpseta 28-30 minutit.
NB: Mina tegin oma brownied kahes jaos, st pann läks ahju otse külmikust ja sel juhul oli 30 minutit ahjuaega täiesti paras. Kui tainas kohe ahju läheb, soovitan umbes 15 minuti pärast kontrollida. Sest nätske brownie on palju parem, kui kuiv. Omast kogemusest räägin.
Kui kook on jahtunud, kata soovi korral piparmündiglasuuriga. Aga ilma on ka väga hea.
Eluõnne ja Ilusa kultuuri terviseks!
Kommentaarid
Postita kommentaar