Mõnikord On Vaja Põgeneda
Minu suure hooga alustatud blogipidamine pidurdus sama kiiresti tänu mu esiklavastuse proovidele, mis mind terve augustikuu niivõrd halvasid, et ma polnud võimeline ei pildistama, ega kirjutama. Niisiis need üksikud toredad koogid, mida ma oma aina süveneva depressiooni leevendamiseks vahel küpsetasin jäävad vaid mu isiklikesse mälestustesse.
Siis aga sai august läbi ja mu lapsuke valmis.
Ja kuigi ma sellest ajast saadik pea iga päev olen mõelnud blogi "taasavamisele", pole ma selleni siiani jõudnud, sest mu närvid olid juba sellises seisukorras, et mul oli vaja ÄRA. Kaugele ja üksi. Ja võimalikult looduslikumasse paika. Ja internet ei kuulunud asja juurde.
Niisiis läksin Hiiumaale suvilasse maapakku, kaaslaseks vaid koer.
See on kujuteldamatu kui hea on olla rahus ja vaikuses ja looduses pärast kuu aega kestnud intensiivset ajukeppi. (Ma ei soovita lavastamist kellelegi, kes oma tervisest hoolivad.) Korjasin õunu ja põldmarju ja tegin moosi ja jalutasin mere ääres ja sõitsin rattaga kümne kilomeetri kaugusele poodi ja lihtsalt olin. Ja hommikuti sõin
jogurtit marjade ja pähklitega, mis koosnes
öö läbi jogurtis ligunenud linaseemnetest
viilust hakitud ananassist
peotäiest ema korjatud pohladest
peotäiest põldmarjadest
ja varieeruvast kogusest seemnesegust (kõrvitsaseemned, piiniaseemned, päevalilleseemned).
Ja üle pika aja hakkas tunduma, et ma vist ikka suudan veel õnnelik olla. Minu "mina", mille proovide teisel nädalal olin kaotanud, hakkas mu juurde vaikselt tagasi tulema.
Kommentaarid
Postita kommentaar