Jõul!
See oli kaks aastat tagasi, kui ma Teatrikunstnike Liidu talvekoolis käisin ja Ingli kaasa võtsin ja me seal loenguid kuulasime ja ööseks Käsmu jäime ja hommikul koos rannas šampust jõime ja pärast Kadriorgu raudade juurde aftekale läksime ja seal peale hirmhea India kiirtoidu ka hirmhäid Rein Raua vana-vanaema retsepti järgi ise tehtud piparkooke sõime. Ja loomulikult küsisin ma retsepti. Ja loomulikult ma ei jõudnud eelmisel aastal nende tegemiseni. Küll aga nüüd. Karamazovid said lõplikult ja pöördumatult läbi ja seda tähistamaks läksin ma otse Riia bussi pealt Eva-Maria juurde kursa jõulupeole. Kuhu oli vaja piparkoogitaigent. Mille ma enne Riiga minekut vastavalt ka tegin. Viis kilo! Mis tähendab, et pärast jõulupidu oli mul kaks kolmandikku taigent endiselt alles ja üle mitme mitme aasta taas koknreetne põhjus perekonnaga koos üks piparkoogitegu ette võtta. Ja glasuur see kord ka ise teha. Seda kindlasti.
Nii ma siis võtsin 23. detsembri õhtupoolikul jalad selga, et vanemate juurde minna, taigen ja taignarull turvaliselt kotis. Aga mida ma ei osanud oodata, oli väike valge sedel postkastis, kuhu senini on minu nimele vist maksimaalselt üks asi tulnud. Sedel, mille peal oli selgelt minu nimi ja mis kutsus mind järele neljakilosele USAst tulnud pakile. Ma teadsin, kellelt pakk, sellest oli juttu olnud, aga neli kilo!!?? Minu teadmist mööda oleks see pidanud sisaldama passiooniessentsi, mis kohe kindlasti nii palju ei kaalu. Õnneks oli potkontor tee peal ja eriti suureks õnneks ka avatud. Tassisin suure ja raske kasti üle Toompea ja jõudsin üleni higisena vanematekoju, kus seda siis lahti pakkima hakkasin. Ja no.. oli SEE alles jõulukingitus! Osaliselt koosnes pakk täiesti ogaratest asjadest, nagu näiteks hiigelvahukommid ja suhkruvatt ja karukujulised küpsised ja täiesti kosmilistes värvitoonides glasuurid, mida ma küll ei tea, kas kunagi kasutada julgen (või vähemalt hiljem süüa), aga siis oli seal muffinikorvikesi ja nonparelle ja kakaopulbrit ja tordipritsikotte ja kaks pakki geeltoiduvärve ja SUUR PAKK TORDIPRITSIOTSTEGA!!! 55 osaline! Seesama, mida ma olen Bangkokist tagasitulekust saadik nagu loll taga ajanud! Mul oli hing täiesti kinni, kui ma kogu seda oma varandust imetlesin. Ausõna.
Siis said aga ohkimised ohitud ja tantsimised tantsitud ja oli aeg asjalikuks hakata ja köögilauast sai piparkoogirullimislaud ja neli neli pannitäit hiljem glasuurimislaud. Ja Ana, selle hullu naise auks värvisin ma glasuurid tema saadetud värvidega (mis tekitasid alguses küll kerget õõva, aga ma sain sellest üle). Ja tulemus oli suhteliselt suurejooneline, ma peaks mainima.
(Muide, viimase laari küpsiseid tegin alles paari päeva eest ja nad on endiselt gasuurimata. Kui huvi on.)
See oli ametlik algus mu väga kodustele ja perestele pühadele.
Ja ühtlasi algus ajale, millest ma võin hakata lugema Oma Elu olemasolu. Sellest saadik on minusse tagasi tulnud see, mida ma saan pidada minuks, oma Õnneks, oma Rõõmuks, oma Rahuks. Ja ma võin teile öelda, et see on üks paganama hea tunne.
Rein Raua vana-vanaema piparkoogitaigen
(kogu suguvõsale)
1,2 kg mett sulatada, lisada 400 g suhkrut, kui see sulab, siis 400 g võid, ajada segu keema, siis lasta jahtuda ja lisada vürtsid: 2 tl kardemoni, 2 tl kaneeli, 2 tl jahvatatud nelki, 1 tl soola ja 1 tl musta pipart, samuti 4 tl söögisoodat. Kui segu on jahtunud alla muna kalgastumise temperatuuri, lisada 5 muna, seejärel segada käsitsi 2 kg jahuga. Küpsetamisel tuleb piparkoogid üle määrida meeveega. (Seda viimast ma ei teinud. Aga ma jälle glasuurisin. Tomaato-tomeito.)
Glasuur
Vahusta kergelt 3 munavalget, lisa vähehaaval segades umbes pool kilo tuhksuhkrut, kuni tundub, et glasuur on õige tihedusega. Kergelt hapuka maitse saamiseks lisa veel paar teelusikatäit värskeltpressitud sidrunimahla, mina unustasin. Ja soovi korral nt mõrumandliessentsi või apelsiniõieekstrakti vms.
Ma jagasin segu nelja kaussi. lisasin toiduvärve ja sain seega nelja erineva värviga möllata. Isegi sini-hall-valge lipp sai tehtud.
Jaga tordipritsikottidesse või nende puudumisel väikestesse kilekottidesse (tähtis on, et nurgad ei oleks kuidagimoodi volditud. Siis ei tööta), lõika pisike auk ühte nurka ja anna minna.
Sellest kogusest saaks vist peaagu kogu selle taignakoguse glasuuritud, mitte kolmandiku, nagu meil oli.
Kommentaarid
Postita kommentaar