Vahel Ma Ei Ole Eriti Tark

Tallinn - juuli 2009, originally uploaded by Marion Undusk.

Juba mitu nädalat tagasi olime emaga kokku leppinud, et juuli lõpupoole läheme Rebasele kirsse korjama. Eelmisel aastal proovisme seda aktsiooni augusti alguses ja jäime haledalt hiljaks. See kord olime siis targemad.
Rebase on vana talukoht paarkümmend kilomeetrit Tallinnast, kus mamma lapsena elas ja mille ta etteruttavalt mu emale pärandas, mis aga paraku on väga kurblikult hooletusse jäänud. Majast on veel ainult müürijupid järel ja kaevust auk ja kõik on läbinisti võssa kasvanud. Asja positiivne külg on aga see, et seda olukorda ära kasutades on kunagine kirsipuuaed teinud kasvuspurdi ja laienenud suhteliselt suurele maa-alale. Ja kirsid on metsikust ümbrusest hoolimata täiesti söödavad.
Niisiis pakkusime autosse ja sõitsime kohale.
Sinna jõudes sain aru, et mu ettevalmistused selliseks tretiks olid olnud mitte lihtsalt nullilähedased, vaid lausa olematud. Lühikesed püksid ja plätud on muidu väga toredad, aga võsas ronides pisut tüütud. Samuti olin ma, lootes emade igikestvale tarkusele, aga ühtlasi unustades temaga konsulteerida, jätnud hoolitsemata anuma eest, kuhu üleüldse midagi korjata ja pidin seega olema tänulik supipoti eest, mis kogemata juhtus autos olema.
Lõpetuseks ei olnud ma kogu oma tarkuses arvestanud tõsiasjaga, et olen invaliid. Folgil nikastatud jalg andis küll, jah, kõndida, aga kõrges rohus ebaühtlasel pinnal ülekasvanud kirsipuudega võitlemine ei olnud sel hetkel üldse tema jaoks. Proovisin mis ma proovisin, kirsipuude viljakamad oksad jäid mulle kättesaamatuks ja isegi need üksikud tikripõõsad, mis ma ringi tuhlates leidsin, olid ebasõbralikult kinni kasvanud.
Lõpliku punkti umbes pool tundi kestnud üritusele pani see, kui ma üritasin otsemat teed pidi teisele poole maja pääseda ja haige jalaga mingisse oksahunnikusse sisse vajusin.
Kokkuvõtteks - saak oli täpselt nii rohke kui fotolt paistab, mõned hiljem mu toas ringi uitavad kuklased lisaks.