Karamazovid ja Kompost.
Juba kaks ja pool nädalat on see augustikuu kestnud. Juba kaks ja pool nädalat olen ma elutsenud Von Krahli teatri blackboxis koos hulga kallite inimeste ja kolme venna Karamazoviga. Viimased paar päeva lisaks veel ka kolm õde Prozorovit. Hull ja loll ja väsitav ja põnev ja nutmaajav ja naermaajav ja julm ja hell on see aeg olnud. Ja kolm neljandikku on alles ees. Ja siis.. algab veel hoopis uus elu etenduste näol. Elu, mida mina veel kunagi maitsnud ei ole.
Kõik tundub viimasel ajal kummaline. See, et kool on läbi, aga et me oleme ikka koos. See, et erinevalt kevadest, mil meie protsess oli valus ja kurnav, tundub keskkond nüüd soe ja sõbralik ja toetav. See, et ma ei saa aru, kes ja kus ma selles protsessis olen. See, et ma ei saa üldse aru, kes ja kus ja miks ma olen. Või pigem - justkui saan, aga ei saa ka.
Kõik on kuidagi "lihtsalt keeruline," kui te mõistate, mida ma mõtlen. Asjad tunduvad oma lihtsuses ja loogilisuses ületamatult rasketena.
Ja nagu te ehk aru saate, olen ma täiesti sooda.
Ja kogu selles seesmises möllus, sest väljaspool ei paistagi miskit nii erilist toimuvat, ei ole mul üldse jaksu köögis olla. Just täpselt, ei ole jaksu, mitte aega, sest aega isegi leiaks. Aga pea on otsas nagu pakk ja ma ei jaksa poodigi minna.
Siiski juhtus ühel päeval, et Mailu pidas soolaleivapidu ja palus abi pitsa küpsetamisel. Ja nii me siis siin kolmekesi tema ja Lennartiga hilisõhtul mässasime, tegime taignat ja hakkisime ja lugesime ette "Orgasmiraamatut" (nii üldhariduslikus ja meelelahutuslikus mõttes). Ja Mailu oli ostnud kõigele lisaks paki kartulikrõpse, mis on öösel ju parim kaaslane. Nonii. Igal juhul läksid asjad lõpuks seda rada, et Lennart kukkus Jussu voodisse ära ja meie Mailuga hakkasime pärast pitsa ahjupanekut läpakaga lollitama ja krõpsud ununesidki kööki. Kuni järgmise hommikuni, mil ma need sealt avastasin, neist ebaõnnestunult vabaneda üritasin ja lõpuks otsustasin, et teen nendega midagi põnevat - kompostiküpsiseid.
Nende küpsiste originaalversioon on väidetavalt pärit Momofuku Piimabaarist USAs, kus need olevat täiesti lege. USAs mina käinud ei ole, Momofukus veelgi vähem, aga fakt on see, et kursus, vabandust - trupp, võttis nad rõõmuga vastu ja keegi ei arvanud ära, mis seal sees on.
Momofuku Kompostiküpsised
180 g pehmet võid
1,5 dl suhkrut
1,5 dl fariinsuhkrut
1 spl vahtrasiirupimaitselist suhkrusiirupit
3 tilka butter vanilla toiduessentsi
2 suurt muna
4 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl soodat
2 tl soola
3,6 dl lemmiklisandit (nt šokolaaditükke, rosinaid šokolaadis, kuivatatud puuvilju, pähkleid...) - mina kasutasin 2,5 dl butterscotch šokolaaditükke, mis maitsmistesti järgi oleks asendatav nt pooles ulatuses kamašokolaadi ja pooles ulatuses valge šokolaadiga
3,6 dl lemmiksuupisteid (kartlikrõpsud, soolakringlid...) - 3,5 dl purustatud kartulikrõpse hapukoore ja juustuga (sest juhtusid sellised) ja u 10 tükkideks murtud soolapulka
Hõõru või suhkrute ja siirupiga nii vahule, et suhkrukristallid on peaaegu kadunud, kolpi hulka toiduessents ja siis ükshaaval munad. Sega täiesti ühtlaseks. Lisa jahu, sooda ja küpsetuspulber, sega ühtlaseks. Lõpuks sega taignasse lisandid ja suupisted ning sega taas kord ühtlaseks.
Moodusta küpsetuspaberile (kas kahe lusika või jäätisekulbi ja lusika abil) umbes 10-sentimeetriste vahedega munad, kata kogu see ilu kilega (seda mina ei teinud, aga ma hoidsin taigent seal ka umbes ainult tunni) ja pane nad vähemalt tunniks kuni mõneks päevaks külma.
Küpsetushetkel kuumuta ahi 200 kraadini, võta siis taignamunad külmast ja pane 9-11 minutiks ahju, kus nad peaksid laiali valguma ja pealt murenema, mida minu omad ei teinud. ka võttis mul küpsemine oma tubli 20 minutit. Igal juhul, kui nad on äärtest pruunistunud ja keskelt veel päris mitte, siis on nad valmis. Võta ahjust ja lase jahtuda. Ausalt, muidu nad kukuvad lihtsalt tükkideks. Pärast jahtumist püsivad nad õhukindlas anumas umbes viis päeva.
No ja edasi.. parimal juhul jaga kallimaga, või siis vii sõpradele. Üksi kodus neid süüa on eluohtlik.
Kommentaarid
Postita kommentaar