Mustikad. Ja Gravitatsioon.
Ärkasin pühapäeva hommikul ja avastasin õudusega, et mul ei ole kodus midagi süüa. Ei teagi, millal viimati selline olukord oli ja kas üldse kunagi omaette elatud aja jooksul. Loomulikult kui mõtlema hakata, siis midagi ikka oli. Tatart. Mõned porgandid. Kaks kilo mustikaid.. Aga ma lihtsalt ei jaksanud mõelda ega kombineerida. Ja seega tegin ainult mustikapirukat, mis pidi olema tunni ahjus ja seejärel kaks tundi jahtuma ja ei sobinud järelikult just kuigi edukalt hommikusöögiks.
Olin mustikate suhtes väga helde ja otsustasin, et kuigi neid on ilmselgelt mu ahjuvormi jaoks paljuvõitu, mahutan nad ikkagi kõik sinna ära. Tekitasin vormi keskele kuhja ja katsin selle üksikute järele jäänud taignaräbalatega, kui sain äkitselt aru oma saatuslikust veast. See viga andis endast märku tumelilla joana, mis aeglaselt, aga järjekindlalt ennast hõreda taignamütsi alt välja pressis, mööda ahjuvormi külge tööpinnale ja sealt mööda sahtlinuppe põrandale tilkus. Ja seda muudkui tuli ja tuli ja tuli.. Kurram küll. Ma ei saa öelda, et oleksin füüsikas ääretult nõrk olnud, aga sellised asjad ei ole minu peas lihtsalt loogilised. Laotasin põranda salvrätte täis ja anuma alla pannile suure tüki küpsetuspaberit siiras lootuses, et maha nõrguv täidis ehk ahjus pakseneb ja selle piire ei ületa. Ületas küll. Mitte küll palju, aga piisavalt, et pann musta kõrbenud lögaga katta. Järeldus - füüsikaseadused kehtivad alati, ka mustikapiruka puhul.
Hommikusöögi suhtes vedas - onunaisel oli sünnipäev ja mind kutsuti restorani kaasa. Mereäärsus ja värske angerjas. Jaa!
Mustikapiruka saatus oli paraku nutune. Mitte keegi peale minu ei tulnudki teda tahtma. Sõin teda esmaspäeval hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks, teisipäeval hommiku-. lõuna- ja õhtusöögiks ja kolmapäeval.. ka. Ja tegelikult oli see väga hea, sest säästis mind vajadusest mõelda sellele, mida söögiks teha. Või pigem, vajadusest poodi minna. Aga ikka. Ma usun, et toit on õnnelik, kui paljud teda maitsta saavad. Ja mina olen kindlasti õnnelik, kui paljud mu toitu maitsevad.
Homsest kolivad Karamazovid kümneks päevaks Krahlist Telliskivisse. Saab olema suuremat sorti papitöökoda. Ja kodu on lähemal. Ja turg ka. Ja ehk tuleb keegi seltsiks ja annab jõudu, sest üksinda söömine on nii masendav. Ja ma ei viitsi enam väljas söömas käia.
Mustikapirukas sügava ahjuvormi jaoks
150 g void
1 dl suhkrut
jahu
soola
pisut vett
1,5 dl suhkrut
1,5 dl fariinsuhkrut
2 dl tärklist
1 tl kaneeli
0,25 tl riivitud muskaatpähklit
0,25 tl soola
16 dl värskeid mustikaid
3 spl punaseid sõstraid (tegelikult oli 2 spl sidrunimahla, aga mul ei olnud sidrunit..)
~3 spl võid
Sega ülemistsest ainetest kokku liivataigen, vooderda 2/3ga sellest üks sügav (mul on ~10 cm) ahjuvorm ja pane koos järele jäänud tükiga külma.
Sega mustikad sidrunimahlaga.
Sega kõik ülejäänud ained (peale või) omavahel.
Sega kaks kaussi kokku nii, et mustikad on ühtlaselt kaetud ja lase u 10 min seista.
Kuumuta ahi 200 kraadini.
Võta vorm külmast, kalla sisse mustikatäidis, selle peale pisikesed võitükid ja kata ülejäänud taignaga. Kui tundub, et täidist on liiga palju, siis ära kõike sinna vormi vala.
Küpseta umbes 1 tund. Vahepeal (nii 20 minuti pärast) võid kuumuse umbes 180 kraadini lasta, aga mina seda ei teinud ja polnud vaja ka. Kõrbemine märke ei paistnud kuskilt. Samas - mu vorm on ka VÄGA sügav ja suhteliselt väikese diameetriga. Madalamate ja laiemate puhul kehtivad nähtavasti teised reeglid.
Pärast ahjust võtmist lase vähemalt kaks tundi jahtuda.
No ja siis - söö. Ja PALUN tee talle see teene, et lased ka kellelgi teisel teda maitsta.
Olin mustikate suhtes väga helde ja otsustasin, et kuigi neid on ilmselgelt mu ahjuvormi jaoks paljuvõitu, mahutan nad ikkagi kõik sinna ära. Tekitasin vormi keskele kuhja ja katsin selle üksikute järele jäänud taignaräbalatega, kui sain äkitselt aru oma saatuslikust veast. See viga andis endast märku tumelilla joana, mis aeglaselt, aga järjekindlalt ennast hõreda taignamütsi alt välja pressis, mööda ahjuvormi külge tööpinnale ja sealt mööda sahtlinuppe põrandale tilkus. Ja seda muudkui tuli ja tuli ja tuli.. Kurram küll. Ma ei saa öelda, et oleksin füüsikas ääretult nõrk olnud, aga sellised asjad ei ole minu peas lihtsalt loogilised. Laotasin põranda salvrätte täis ja anuma alla pannile suure tüki küpsetuspaberit siiras lootuses, et maha nõrguv täidis ehk ahjus pakseneb ja selle piire ei ületa. Ületas küll. Mitte küll palju, aga piisavalt, et pann musta kõrbenud lögaga katta. Järeldus - füüsikaseadused kehtivad alati, ka mustikapiruka puhul.
Hommikusöögi suhtes vedas - onunaisel oli sünnipäev ja mind kutsuti restorani kaasa. Mereäärsus ja värske angerjas. Jaa!
Mustikapiruka saatus oli paraku nutune. Mitte keegi peale minu ei tulnudki teda tahtma. Sõin teda esmaspäeval hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks, teisipäeval hommiku-. lõuna- ja õhtusöögiks ja kolmapäeval.. ka. Ja tegelikult oli see väga hea, sest säästis mind vajadusest mõelda sellele, mida söögiks teha. Või pigem, vajadusest poodi minna. Aga ikka. Ma usun, et toit on õnnelik, kui paljud teda maitsta saavad. Ja mina olen kindlasti õnnelik, kui paljud mu toitu maitsevad.
Homsest kolivad Karamazovid kümneks päevaks Krahlist Telliskivisse. Saab olema suuremat sorti papitöökoda. Ja kodu on lähemal. Ja turg ka. Ja ehk tuleb keegi seltsiks ja annab jõudu, sest üksinda söömine on nii masendav. Ja ma ei viitsi enam väljas söömas käia.
Mustikapirukas sügava ahjuvormi jaoks
150 g void
1 dl suhkrut
jahu
soola
pisut vett
1,5 dl suhkrut
1,5 dl fariinsuhkrut
2 dl tärklist
1 tl kaneeli
0,25 tl riivitud muskaatpähklit
0,25 tl soola
16 dl värskeid mustikaid
3 spl punaseid sõstraid (tegelikult oli 2 spl sidrunimahla, aga mul ei olnud sidrunit..)
~3 spl võid
Sega ülemistsest ainetest kokku liivataigen, vooderda 2/3ga sellest üks sügav (mul on ~10 cm) ahjuvorm ja pane koos järele jäänud tükiga külma.
Sega mustikad sidrunimahlaga.
Sega kõik ülejäänud ained (peale või) omavahel.
Sega kaks kaussi kokku nii, et mustikad on ühtlaselt kaetud ja lase u 10 min seista.
Kuumuta ahi 200 kraadini.
Võta vorm külmast, kalla sisse mustikatäidis, selle peale pisikesed võitükid ja kata ülejäänud taignaga. Kui tundub, et täidist on liiga palju, siis ära kõike sinna vormi vala.
Küpseta umbes 1 tund. Vahepeal (nii 20 minuti pärast) võid kuumuse umbes 180 kraadini lasta, aga mina seda ei teinud ja polnud vaja ka. Kõrbemine märke ei paistnud kuskilt. Samas - mu vorm on ka VÄGA sügav ja suhteliselt väikese diameetriga. Madalamate ja laiemate puhul kehtivad nähtavasti teised reeglid.
Pärast ahjust võtmist lase vähemalt kaks tundi jahtuda.
No ja siis - söö. Ja PALUN tee talle see teene, et lased ka kellelgi teisel teda maitsta.
Kommentaarid
Postita kommentaar