Ettevaatust, Teater Mõjub Halvasti Teie Tervisele!
Vahepeal oli tunne, et ma ei kirjutagi seda postitust, sest alguses oli nii palju aega, et see kulus igale poole mujale ja siis ei ole seda äkki enam üldse. Ja just selle viimase pärast ma sain aru, et kirjutamine on vajalik.
Ühesõnaga oli mul vahepeal õnn omada kuute vaba päeva tänu sõber Draamafestivalile, kus "Idioodid" üles astusid. Ja ma läksin Hiiumaale. Ja ma läksin paastule. Sest teater mõjub tervisele lihtsalt kohutavalt.
Ma ei olnud enne "Karamazovite" algust juba väga ammu midagi alkohoolset joonud ja uskusin, et see jääbki nii. Ei jäänud. Isegi esimese nädala jooksul mitte. Ma plaanisin hakata käima kodus iseehtud toitu söömas. Seda ei juhtunud, sest polnud õieti aega poodigi minna. Ja see on hämmastav, kui igav ja ühekülgne on toidukohtade valik, kui oled sunnitud seal käima iga päev, või veel hullem - mitu korda päevas. Ma plaanisin mitte lasta ennast mõjutada kärast ja ebakindlusest ja värelusest. Olla palju iseendaga ja rahus. Jah, ma olen küll palju omaette, aga see kära ja ebakindlus käib ikkagi minuga kaasas. Ja see, et mu ümber on armastatud inimesed ei aita enam ühel hetkel. Sest ka nemad käratsevad, ka nendes on ebakindlus, ka nemad värelevad.
Niisiis läksin ma maale, et saada kätte oma õiglane doos värsket õhku ja vaikust, mida polnud kohanud juba üle kuu aja. Ja võtsin vastu otsuse selle aja jooksul püüda puhastada oma keha kogu sellest sitast, mille endasse koguda olin jõudnud. Ma olin perega ja üksi, keetsin liitrite viisi moosi, käisin ujumas ja rattaga sõitmas ja marjul ja poolkogemata õunaraksus ja lugesin läbi kaks positiiv-naivistlikku raamatut ja vaatasin kolme Maateemalist dokumentaalfilmi. Ja ma olin õnnelikum kui juba väga pika aja jooksul. Ja minus oli rahu ja soojus ja loomingulisus ja ma sain keskenduda ja mõelda ja lihtsalt olla. Kui hea on kõndida paduvihmas kümne kilomeetri kaugusel oleva raamatukogu poole teadmisega, et kuskile ei ole kiiret. Kahju ainult, kui selline võimalus avaneb vaid ühel inimesel kaheteistkümnesest grupist..
Teadke, teie kõik, noore inimesed, kes te plaanite astuda teatrikooli, et see ei ole hea mõte, kui see pole just ainus asi siin maailmas, mida te teha oskate.
Isegi kui teil eelnevalt ei ole füüsisega probleeme, need tekivad. Kui teil ei ole enesehinnanguga probleeme, pole hullu. Need tekivad. Hulgaliselt. Kui te olete tervisliku toitumisega, hakkate te rämpsu sööma, sest muuks ei ole aega. Kui te olete karsklased, suure tõenäosusega ei jää see nii. Ja suure tõenäosusega hakkate te ka suitsetama. Kui te seda juba ei tee. Ja lähete lahku oma kaaslasest. Seda kohe kindlasti. Ta ei mõista iial seda, miks teid kunagi ei ole.
Ja te ei jäta kooli pooleli, isegi kui tegelikult tahaksite, sest see imeb teid enda vaakumisse. Ja see kõik ei lõppe kooli lõpuga, kui te teatriga edasi tegelete. Ja suure tõenäosusega tegelete, sest see vaakum ei kao nii lihtsalt ja palju lihtsam on sellega leppida. Ja teil ei jää aega maaleminekuks. Ega oma vanemate külastamiseks. Ega lugemiseks. Ega tõenäoliselt ka mõtlemiseks. Sest kogu vaba aeg kulub "stressi maandamisele," enamasti millegi alkohoolse seltsis.
Tehke midagi, mis täidaks teid armastusega, mitte ängiga. Ärge minge teatrikooli!
Ühesõnaga oli mul vahepeal õnn omada kuute vaba päeva tänu sõber Draamafestivalile, kus "Idioodid" üles astusid. Ja ma läksin Hiiumaale. Ja ma läksin paastule. Sest teater mõjub tervisele lihtsalt kohutavalt.
Ma ei olnud enne "Karamazovite" algust juba väga ammu midagi alkohoolset joonud ja uskusin, et see jääbki nii. Ei jäänud. Isegi esimese nädala jooksul mitte. Ma plaanisin hakata käima kodus iseehtud toitu söömas. Seda ei juhtunud, sest polnud õieti aega poodigi minna. Ja see on hämmastav, kui igav ja ühekülgne on toidukohtade valik, kui oled sunnitud seal käima iga päev, või veel hullem - mitu korda päevas. Ma plaanisin mitte lasta ennast mõjutada kärast ja ebakindlusest ja värelusest. Olla palju iseendaga ja rahus. Jah, ma olen küll palju omaette, aga see kära ja ebakindlus käib ikkagi minuga kaasas. Ja see, et mu ümber on armastatud inimesed ei aita enam ühel hetkel. Sest ka nemad käratsevad, ka nendes on ebakindlus, ka nemad värelevad.
Niisiis läksin ma maale, et saada kätte oma õiglane doos värsket õhku ja vaikust, mida polnud kohanud juba üle kuu aja. Ja võtsin vastu otsuse selle aja jooksul püüda puhastada oma keha kogu sellest sitast, mille endasse koguda olin jõudnud. Ma olin perega ja üksi, keetsin liitrite viisi moosi, käisin ujumas ja rattaga sõitmas ja marjul ja poolkogemata õunaraksus ja lugesin läbi kaks positiiv-naivistlikku raamatut ja vaatasin kolme Maateemalist dokumentaalfilmi. Ja ma olin õnnelikum kui juba väga pika aja jooksul. Ja minus oli rahu ja soojus ja loomingulisus ja ma sain keskenduda ja mõelda ja lihtsalt olla. Kui hea on kõndida paduvihmas kümne kilomeetri kaugusel oleva raamatukogu poole teadmisega, et kuskile ei ole kiiret. Kahju ainult, kui selline võimalus avaneb vaid ühel inimesel kaheteistkümnesest grupist..
Teadke, teie kõik, noore inimesed, kes te plaanite astuda teatrikooli, et see ei ole hea mõte, kui see pole just ainus asi siin maailmas, mida te teha oskate.
Isegi kui teil eelnevalt ei ole füüsisega probleeme, need tekivad. Kui teil ei ole enesehinnanguga probleeme, pole hullu. Need tekivad. Hulgaliselt. Kui te olete tervisliku toitumisega, hakkate te rämpsu sööma, sest muuks ei ole aega. Kui te olete karsklased, suure tõenäosusega ei jää see nii. Ja suure tõenäosusega hakkate te ka suitsetama. Kui te seda juba ei tee. Ja lähete lahku oma kaaslasest. Seda kohe kindlasti. Ta ei mõista iial seda, miks teid kunagi ei ole.
Ja te ei jäta kooli pooleli, isegi kui tegelikult tahaksite, sest see imeb teid enda vaakumisse. Ja see kõik ei lõppe kooli lõpuga, kui te teatriga edasi tegelete. Ja suure tõenäosusega tegelete, sest see vaakum ei kao nii lihtsalt ja palju lihtsam on sellega leppida. Ja teil ei jää aega maaleminekuks. Ega oma vanemate külastamiseks. Ega lugemiseks. Ega tõenäoliselt ka mõtlemiseks. Sest kogu vaba aeg kulub "stressi maandamisele," enamasti millegi alkohoolse seltsis.
Tehke midagi, mis täidaks teid armastusega, mitte ängiga. Ärge minge teatrikooli!
Kommentaarid
Postita kommentaar