Kõige Tähtsam
Viimasel ajal on mul tulnud oma peas väga palju võitlusi maha pidada. Olen tekitanud endale mingid ideaalid ja lootused ja püüdnud ülejäänud maailma nendesse mahutada, aga asjad ei lähe nii nagu vaja ja ma ei saa aru, miks see nii on ja panen meeleheitlikult vastu. Ja siis ühel hetkel saan aru, et olen jälle tekitanud endasse mingil utoopial rajaneva kinnisidee, mis mul nüüd enam elada ei lase ja et probleemid on tegelikult hoopis mujal. Ja siis on aeg sellest kinnisideest vabaneda. Ja kuigi see võitlus ei ole sugugi kergem, on ta vähemalt lootusrikkam.
Niisiis olen palju mõelnud ja arutlenud ja kirjutanud. Ja mingil hetkel jõudnud mõistmisele, et kõik asjad, isegi kõige väiksemad, jooksevad ühte kohta kokku. Et kõik mu ebaõnnestumised ja ebakindlused ja liialdused ja hirmud ja valearvestused ja kinnisideed on pärit samast kohast. Ja et oleks viimane aeg sellega tegeleda.
Niisiis ma keerasin kokku ühe laari muffienid ja panin nad ahju.
Ja siis ma helistasin oma isale.
Soolased segumuffinid
~150 g purustatud mandleid
~50 g jämedalt riivitud parmesani
Pool 360 g purki purustatud päiksekuivatatud tomateid + õli
0,6 dl piima/sojapiima
Pool avokaadot väikeste tükkidena
2 muna
~250 ml jahu
~1 spl küpsetuspulbrit
Soola
Pipart
Segasin kõik asjad lihtsalt kokku, jahu-küpsetuspulber viimastena, ja panin vormidesse ja tõstsin 200-kraadisesse ahju. Ja lasin neil seal umbes 15 minutiti olla.
Ja siis võtsin paar tükki kaasa ja jätsin teised põrandale jahtuma (kes siin käinud on, saab aru, miks) ja läksin välja, et isaga kokku saada.
Tegelikult me ei rääkinud mitte ühestki asjast, millest algul mõtlesin rääkida. Aga vähemalt me jalutasime natuke kahekesi ringi ja tegelikult ma usun, et isegi sellest võis abi olla.
(Aaa. Ja Kirsti rääkis täna terve hommiku nendest muffinitest, et KUI head nad ikka on ja kuidas kõik maitsed on täpselt tasakaalus ja et tegelikult ta vist ikka peaks veel ühe võtma.)
Kommentaarid
Postita kommentaar