Semiootilised Küsimused
Need on koledad hetked, mil selle inimesega, kellega tahaksid rääkida kõigest, ei ole sa reaalselt võimeline vahetama isegi paari fraasi.
Pea on mõtteid täis. Arutlusi. Küsimusi ja vastuseid, millest tahaksid rääkida, millest oleks põhjust rääkida, aga välja ei tule midagi. Ja ei saagi tulla, sest teise inimese jaoks oleks see vestlus survestamine. Mitte et see oleks nii mõeldud. See lihtsalt kukuks nii välja.
Raske on olla neutraalne inimesega, kes on (olnud) päevadepikkuste peamurdmiste aineseks. Isegi kui korduvad murmised on pea lõpuks enam-vähem kaineks tõmmanud ja nii väga ehk enam halb ei olegi. Lihtsalt ei oska midagi öelda.
Ja siis tekib kõhtu see vastik mull, mis ei lase hingata. Suur ebamugavusmull, mis pressib peale kõigele muule, mis seal sees on ja tekitab kõhuvalu ja südamepahaduse vahepealse tunde. Ja mis ei taha ära minna ja muudab su teovõimetuks ja apaatseks.
Kõik plaanid võivad lennata vastu taevast ühe sellise hetke pärast.
Aga siis on alati variant, et on olemas üks sõber, kes tuleb su juurest läbi ja kes on valmis minema sinu eest poodi ja tooma sulle koort ja mune kui sa ise minekuga hakkama ei saa. Ja pärast temaga rääkides tekib uus energia ja uued suured plaanid. Ja valmib ka ammuplaneeritud kevade esimene rabarberikook.
Ja jälle sa suudadki. Võtad ennast kokku ja lähed vanavanemate juurde ja istud koos nendega, vestled täiesti neutraalsetel või pigem isegi toredatel teemadel ja vaatad umbes kolmandat korda elus "Kodu keset linna." Ja naerad nende erutuse üle mõne tegelase saatuse suhtes.
Ja siis võtad selle pool kooki, mis veel järele jäi ja lähed vanemate juurde ja lõpetad päeva pika ja väga vajaliku vestlusega oma emaga.
Ja siis juba kannatab elus ka olla.
Rabarberi-kreemikook
põhi
3 dl jahu
115 g võid
1 spl suhkrut
1/2 tl soola
3-4 spl jääkülma vett
täidis
~600 ml puhastatud ja tükeldatud rabarberit
~0,8 dl jahu
2,5 dl suhkrut (ma vist panin täiesti suvaliselt kui ma mõtlema hakkan..)
pool pakki vahukoort
2 suurt muna
muskaatpähklit
pisut soola
Taigna jaoks sega jahu ja suhkur, ja haki noa abil nendega kokku või nii, et lõpuks oleks kausis ühtlane puru. Siis lisa ~3 lusikatäit vett ja haki segu jälle ühtlaseks. Kalla kilele või fooliumile, mätsi lamedaks pakiks ja pane pooleks tunniks külma.
Keera ahi 200-le.
Sega kokku jahu ja rabarber. Teises kausis klopi lahti munad, sega juurde vahukoor, suhkur, muskaat ja sool. Kalla juurde rabarber (mina lisasin ainult rabarberi. Seda jahu, mis talle külge ei olnud hakanud, ma segusse ei pannud.)
Vooderda lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga. Võta taigen külmast ja pressi ta võimalikult õhukese kihina vormi põhja ja servadesse (ta on VÄGA mure. Pärast küpsemist muide ka.) Pane ~10 minutiks ahju (kuni hakkab kergelt pruunistuma.) Siis võta välja, kalla peale rabarberisegu ja küpseta ahju keskosas ~tund. Mul oli umbes täpselt nii ja sai paras, aga mul on väga avar vorm ka. Algretseptis oli öeldud, et kui keskelt veel natuke võdiseb, on okei. Ta peab nii ehk naa täielikult maha jahtuma enne lahtilõikamist ja peaks selle ajaga tahenema.
Pooled pereliikmed arvasid, et on liiga hapu. Vanaemale just seetõttu meeldis. Emmele ka. Joosep paistis olevat valmis terve koogi üksi nahka pistma.
Kommentaarid
Postita kommentaar