Teen Oma Hingele Pai
Ei, ma ei ole surnud. Ma ei ole isegi kokkamisest loobunud. Absoluutselt mitte.
Minu ei-tea-kui-pika blogmispausi põhjustas hoopis see, et ma olin vahepeal koos oma kursuse ja Kristian Smedsiga Tamperes kahenädalasel täisfüüsilisel rämpstoidudieedil ja internetipuhkusel ja seal läks mul fotokas tuksi ja kui ma ta lõpuks pärast sadat aastat parandusest kätte sain oli vaja veel umbes ühte nädalat loomulikust laiskusest üle saamiseks, et hakata uuesti pilte tegema ja neid üles laadima ja nüüd siis veel lõpuks blogima ka.
Sest tegelikult peaks just umbes nüüd avanema toidublogiparadiisi väravad. Kevad on käes, energiat on rohkem, värsket toormaterjali on rohkem, VALGUST pildistamiseks on rohkem ja seda saab teha pikemas vahemikus päevast kui tund või paar - paradiis. Ja ma kavatsen oma suve selles paradiisis veeta.
Niisiis - uus algus. Hüvasti talv ja pimedus ja rõskus ja külm. Elagu päike ja rohelus ja värvilised sukad ja lühikesed seelikud!
Ja tere tulemast tagasi mu ellu, Matsalu!
Juba teekond sinna täidab mind alati energiaga. Ma armastan hääletamist, seda tunnet, mis tekib kui jalutada üksi suvalisel maanteelõigul keset metsa ja teada, et kuskile ei ole kiiret ja ma võin veel paar kilomeetrit jalutada enne kui näpu tõstan. Keerata ennast näoga päikesesse või uduvihma või millesse iganes taevast tuleb ja lihtsalt olla. Kohata uusi inimesi - toredaid ja nõmedaid ja hirmsaid ja naljakaid. Ja siis jõuda kohale sellesse sõbralikku lärmakasse hipiperekonnamöllu ja sulanduda sellesse natukeseks.
Seekord jõudsin täpselt nõgesesupiks munapudruga (oma kanadelt). Ja koorejäätiseks koonusvahvlis. Ja hiljem arooniamorsiks ja värskeks nurmenukuteeks (nende esimesel õitsemispäeval sel aastal). Ja paljudeks lasteks ja toredateks inimesteks ja headeks emotsioonideks nagu ikka. Ja õhtul ära minna oli raske nagu ikka. Aga Asko viis mind tsikliga ja see oli ÄGE, sest ma ei ole varem sellise kiiruse ja selliste kurvidega sõitnud ja kuigi suvekleit ja sukad ausõna ei ole selle jaoks parim varustus ja kindad oleksid iseenesest ju võinud ka olla, sain sellest veel viimase energiapaugu, et Tallinna poole tagasi hääletada, kimp mustsõstrapõõsa alt korjatud varajasi nõgeseid pesto jaoks kotis.
Nurmenukutee
Võta üks suur peotäis värskeid nurmenukuõisi, kalla peale ~liiter-poolteist keevat vett ja lase seista kuni segu on joomiskuum. Siis sega juurde männimett või mõnda muud mett, kalla klaasidesse (nii on ilusam) ja võta hetk, et nautida. Ja õied söö pärast ära. Või enne. Või joomise jooksul.
Nõgesepesto
Suuremat sorti peotäis värskeid nõgeselehti (~50g)
~50 g parmesani
2 küüslauguküünt
extra virgin oliiviõli (retseptis oli 9 spl, aga ma tõesti ei viistinud mõõta)
~50 g pähkleid (mul oli india-mandli-pistaatsia segu)
sorts värsket sidrunimahla
soola
pipart
Pista nõgesed korraks keevasse vette. Nõruta. Riivi parmesan jämeda riiviga. Siis viska kõik asjad blenderisse või köögikombaini ja mikserda soovitud konsistentsini. Mulle meeldib pisut teraline (sellest ka parmesani jämedus).
Loore oli öösel minu juures ja kui ma hommikul seda talle rukkikliipätsiga serveerisin läks ta endast nii välja ja ma panin seda talle purgiga kaasa. Lahe :)
Kommentaarid
Postita kommentaar