JärelAitamisTund

Tallinn - märts 2010, originally uploaded by Marion Undusk.

See sissekanne pidi tegelikult jõudma siia nädal tagasi, aga ma unustasin retsepti Tallinnasse, ega saanud seda varem kätte. Tavaliselt olen sarnastel puhkudel asja aina edasi lükanud ja lõpuks unustanud, seekord on aga tegemist eriti tähtsa etapiga minu ajaloos. Või pigem etappide kohtumishetkega. Seega võtan ennast siinkohal kokku ja olen ERITI tubli. Niisiis:
Kunagi ammu ammu ürgsetel aegadel kui ma käisin veel keskkoolis ja alles avastasin enda jaoks toiduvalmistamist, mis läheks kaugemale öisest pitsateost, olin ma peale kõigi muude uskumatute asjade lisaks ka veel suhtes. Ja see suhe hõlmas endas seda, et suurema osa õhtuid veetsin ma selle noormehe pool kodus. Ja temal omakorda oli (ja on siiani) lihtsalt imetabane ema, kõik-mis-on-köögis meister ja muidu ka täielik ülinaine, tänu kellele ma aastate jooksul sain maitsta nii mõndagi põhjapanevat. Kõigi nende asjade sees oli ka tema Napoleoni kook, mida tehti ainult sünnipäevadel, aga siis kohe suurem laar ja millest ma juba siis aru sain, et see ei ole mingi lihtsalt niisama kook. Juba siis võtsin ma temalt retsepti. Juba siis üritasin ma seda ükskord teha – minu mäletamist mööda isegi peaaegu söödavalt. Ja sinna see jäi. Aastad on läinud ja vahel satub see telefoniraamatust rebitud poolik leht mulle näppu ja tuletab ennast meelde ja alati ma mõtlen, et pean uuesti proovima. Ja alati ma unustan.
Aga nüüd, paar kuud tagasi ma käisin vanaema juures (kuhu ma jõuan kahetsusvärselt harva) ja tema pakkus mulle Werneri kohviku Napoleoni ja väitis, et see on maailma parim. Ja ma hakkasin kihelema.
Ja siis, mõned nädalad tagasi, oli Rakvere teateri 70. juubel ja sellekohane pidu. Ja toredad kohtumised ja veelgi toredamad vestlused ja emotisoonid selle sees. Ja üks katke Napoleni kookidest – mu kaaslane väitis, et parimat ja tõepoolest parimat saab Fahle kohvikust.
Ja nii tekkiski mul kinnisidee. Ma tuhlasin kogu oma retseptivaramu läbi, leidsin oma kalli pooliku lehe üles ja hakkasin pihta. Ja kuigi tulemus oleks võinud olla ikka kordades parem – mul on tunne, et asi on kreemi paksuses (ta kipub kihtide vahelt välja voolama), oli see hea. Väga väga hea. Ja minu jaoks siiani parim Napoleoni kook maailmas.

Napoleoni kook (kuna sellest kogusest saab 2-3 kooki, vähendasin ise taigna koguseid poole ja kreemi omi 1/3 võrra. See siin on täisretsept)

Tainas:
1 kl õli
1 kl keefili
1 kl suhkrut
4 muna
Soola
Soodat (poolele kogusele panin ~1,5 tl)
Jahu (üritasin mingi koguse fikseerida, mulle tundub, et see oli ~7-8 dl, siis poolel kogusel.)

Sega kõik ained kokku ja pane 1,5 h külma. Seejärel vormi taignast pallikesed ja rulli need ÜLIõhukeseks, peaaegu läbipaistvaks. Pane küpsetuspaberil 200-kraadisesse ahju ja küpseta kuldseks (mõni minut).

Kreem:
3 muna
3 kl suhkrut
6 spl jahu
1,5 kl piima + 6 kl piima
Vaniljesuhkrut
4 dl vahukoort

Hõõru munad ja suhkur kokku, sega sisse jahu ja 1,5 klaasi piima. Lase 6 klaasi piima keema tõusta ja sega saadud segu sinna sisse. Lase segades keema tõusta. Tõsta tulelt ja lisa vaniljesuhkur. Lase täielikult jahtuda. Jahtunud kreemi sega vahustatud maitsestamata vahukoor.
Kui kreemi veel alles on, pane koogipõhjadega kihiti. Kui mõni põhi on puruks läinud, tee see puruks ja pudista kook/koogid sellega üle.
Lase öö otsa külmas seista.